Naftareostus (0)

Naftareostus
Merede reostatus naftaga ei ole mingi erandnähtu. Naftat voolab merre iga päev, reostades rannikualasid, tappes loomi-linde ning hävitades kalavarusid.
Mered näivad nii hiiglaslikud, et sageli tundub, nagu ei suudaks inimtegevus neid mitte kuidagi mõjutada. Sel arvamusel pole aga tõepõhja all. Naftareostus laastab terveid rannikualasid, põhjustades merelindude kolooniate hävimise ning tappes elu meres.
NAFTAREOSTUSE ALLIKAD
Õlikatkuoht pole kuhugi kadunud, pigem suureneb see aasta-aastalt. Selgitustöö ja avalikkuse nõudmiste survel ollakse tänapäeval küll hoolikamad õlitankerite puhastamisel ning õnnetuskindlamaks on tehtud ka nende ehitust. Ent praeguseks on muutunud õlisaaste iseloom ja allikad. Vähenenud on küll suurte õnnetuste hulk, kuid kasvanud väikereostajate osakaal. Enamik vette sattunud õlist pärineb nüüd leketest õli ümberpumpamisel, laevade masinaruumist või tankeritelt merre lastud õlijääkidest ja jõgede väljakandest. See teeb kontrolli ja arvepidamise raskeks, täpsed analüüsid on aga kallid. Ohtlikud on ka tankerite pesemiseks kasutatavad väga toksilised ained. Euroopas sattus 1990. aasta andmetel keskkonda 568 800 tonni naftasaadusi, sellest otseselt mereõnnetustest vaid 121 000 tonni. Suuremad saasteallikad olid tankeritelt mitmesuguste tööde käigus merre voolanud nafta ja naftasaadused – 158 600 tonni – ja pilsiveed (laeva sise- ja väliskesta vahele pumbatav vesi) ning kütteõlid – 252 600 tonni. Samas arvatakse, et vaid 28 protsenti laevade põhjustatavast naftareostusest on õnnetuste või eksimuste tagajärg, 72 protsenti jääb inimeste mugavuse ja hoolimatuse arvele. Madalmaade, Saksa ja Taani madalaveelise rannikumere veelinde ähvardavatest ohtudest peetakse praegu õigustatult suurimaks nafta ja naftatoodete lekkeid laevadelt ning avamere naftapuurimis- ning –ammutamisseadmetelt. Samade muredega puutuvad kokku ka teised maailma riigid, näiteks voolas IXTOTI naftaplatvormil toimunud plahvatuse tagajärjel 1978. aastal Mehhiko lahte üle 400 000 tonni naftat.
TAGAJÄRGEDE LIKVIDEERIMINE
Efektiivseid meetodeid naftareostuse likvideerimiseks pole veel leiutatud. Meetodid ning tehnoloogia sõltuvad olulisel määral kliimatingimustest ning veetemperatuurist. Tormine meri võib naftalaigu laiali ajada ning kiirendada selle lendumist ja hajumist, ent võib samuti tekitada naftast ja veest koosneva segu, mis laguneb raskemini kui puhas nafta. Samuti segab tuul tihtipeale korjetöid. Kui meri on vaikne, võib õlitõkkepoomide, kogumismattide ja –käsnade abil õli kokku koguda. Samuti on olemas erilised korjelaevad, mis koguvad kokku naftaga reostunud veekihi. Väiksemate reostusjääkide neutraliseerimiseks võib kasutada vastavaid kemikaale, mis lagundavad naftajäägid väikesteks osakesteks – emulsiooniks, mis laguneb mingil määral edasi meres elavate bakterite toimel. Erakordselt ohtlik on naftareostus külmades arktilistes piirkondades, kus sellest lendub või lahustub väga vähe.
Kuna reostuse ennetamine on siiski märgatavalt odavam ja tõhusam kui selle koristamine, on õlisaaduste merresattumist püütud vähendada mitmete rahvusvaheliste lepete ja konventsioonide, näiteks MARPOL -I abil. On loodud ka erilised jälgimisteenistused, mille ülesandeks on patrullimine. Kuna üha rohkem tuleb juurde väikereostajaid, siis on nüüd lekkeid palju raskem avastada . Õlilekete otsimine ja jälgimine õhust saab toimuda piiratud aja jooksul ning tugevama lainetuse korral pole nende kindlakstegemine võimalik. Järjest on kasvanud biomotooringu vajadus. Üheks heaks ning praktikas juba läbiproovitud seireviisiks on osutunud randa uhutud lindude loendused, mis algasid paljudes maades 1972. aastal.
Priit ja Kaspar