· Geminaadivaheldus on selline astmevahelduse liik, mille puhul sõna teise silbi piiril asuv geminaatsulghäälik või -s vaheldub üksiksulghääliku või -s- ga. · Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes (A- ja B- tüves). · Tüvevokaal on vokaal, millega lõpeb sõna A-tüvi. · Vokaalivaheldus on sõna tüvevokaali ebareeglipärane vaheldumine mingi teise vokaaliga · Muuttüübid on sõnade hulgad, mille vormide moodustamiseks kasutatakse samu muutetunnuseid. · Pööramismallid on pöördsõnade muuttüübid. · Käänamismallid on käändsõnade muuttüübid.
19951997 lubada sõnade politseinik ja pealik kaks rööpkäänamist 19951997 lubada sõna korsten kaks rööpkäänamist Morfoloogia omandamine Protomorfoloogilise perioodi alguseks esimene miniparadigma. Reduplikatsioon Trohheilise kõnetakti eelistus Kinnise järgsilbi hilisem omandamine Produktiivsed vältevaheldusmallid varakult Raskused laadivahelduslikes sõnades Esimesed noomenitüübid auto ja sepp Pragmaatiliselt olulised sõnad ja vormid enne Muuttüübid Muuttüüp on vormimoodustuses ühtmoodi käituvate sõnade rühm. Deklinatsioon on käändsõnade muuttüüp. Konjugatsioon on pöördsõnade muuttüüp. Muuttüübid Muuttüübistiku ülesanded: esitada kõik morfeemide variandid ja nende omavahelised seosed näidata, millisest tüvevariandist milline vorm moodustatakse näidata, millist tunnust missuguse sõna ja missuguse vormi juures kasutatakse koondada ühte tüüpi ühtmoodi muutuvad sõnad ja
· sõna fonoloogilise struktuuri keerulisus. Muganemise järgmine etapp on sõna sulandumine eesti keele muutesüsteemi ehk see, kuidas uut sõna käänama või pöörama hakatakse. Ka siin on võimalik varieerumine, st keelekasutajad muudavad sama sõna erinevalt (nt pikseli ja piksli, posteri ja postri). Keelekasutajad eelistavad üldiselt selliseid nähtusi, mis on nende jaoks tavalisemad, sagedasemad ja loomulikumad. Seega on loomulikumad ka muuttüübid, mis juba sisaldavad rohkem sõnu. Süsteemiga sobimatu nähtus kaotatakse keelest, seega ei lähe keel liiga keerukaks ning jääb kõnelejatele õpitavaks ja suhtluses hõlpsasti kasutatavaks. Loomulikkusega on seotud produktiivsuse mõiste. Produktiivsed muuttüübid on laensõnadele avatud (nt sepp-, õpik-tüüp) ning ebaproduktiivsed suletud (nt tütar-, hammas-tüüp). Seega hakatakse uusi laensõnu käänama ja pöörama produktiivsete tüüpide eeskujul. (Pedaja 2006:31)
Oma Keel nr 2: 29 10 Leemets, Tiina 2002. Mullivann, peenema nimega jaccusi. Oma Keel nr 1: 44 6 2.2. Mugandatud sõnade käänamine ja pööramine Kui sõna on mugandatud, on järgmine samm selle sulandumise eesti keele muutesüsteemi, teisisõnu kuidas uut sõna käänama või pöörama hakatakse. Pedaja sõnul hakatakse uusi laene käänama ja pöörama produktiivsete tüüpide eeskujul. Produktiivseteks muuttüübid (nt sepp-, õpik-tüüp) on laensõnadele avatud ning ebaproduktiivsed (nt tütar-, hammas-tüüp) suletud. 11 Osa laensõnu sobivad koge mõne eesti muuttüübiga ega muudagi laenamisel häälikukuju (feta, müsli, teller). Üldiselt on aga sõnade algvormid eri keeltes erinevad ning seega sõltub sõna muutmine ka sellest, milliseks kohandatakse sõna häälikuline struktuur. Pedaja sõnul võivad osad kahesilbilised sõnad saada eesti keeles kahesuguse kuju. Näiteks sõnad baby ja
Morfosünaktiline tunnus võib realiseeruda ka varjatult e nullmorfina. Sõna muutmisel selle sõnaliik üldjuhul säilib. Sõnade tuletamisel aga võib muutuda. Muutmisele on iseloomulik, et tüvilekseemi tähendus erinevates muutevormides säilib. Tüüpilised muutemorfeemid väljendavad süntaktilisi seoseid e sõnadevahelisi seoseid lauses. Keele tähtsamad morfosüntaktlised kategooriad koos oma morfosüntaktiliste tunnustega moodustavad kelle muutesüsteemi. Muuttüübid e eesti keeles käändkonnad ja pöördkonnad. Substantiivide muuttüübid - deklinatsioonid. Verbide muuttübid - konjugatsioonid. 25. Muuteparadigmad. Keele morfosünaktilised tunnused määravad, missuguseid muutevorme erinevatel sõnaliikide sõnadel olla saab. Nende vormide täielik kogum moodustab lekseemi muuteparadigma. Paradigmaatline morfoloogia - peaiseks meetodiks on muutenähtuste kirjeldamine nii, et uuritava keele kõikidest muuttüüpidest koostatakse näiteparadigmad
variatsioonid põhjustavad muuteparadigmade sisemise tiheduse ehk kohesiooni. Paradigmaatilise morfoloogia (WP) peamiseks meetodiks on muutenähtuste kirjeldamine nii, et uuritava keele kõikidest muuttüüpidest koostatakse näiteparadigmad; üksiksõna morfoloogiline kirjeldus ongi siis info, missugusse paradigmasse ta kuulub. Paradigmaatilise morfoloogia põhiüksused on järelikult sõnavormid ja muuttüübid; sõnavorme ei käsitleta üldiselt morfidest ja morfeemidest koosnevatena. Soome keeles on eri paradigmavorme umbes 150. Eesti keelega võrreldes on see arv suurem põhiliselt possessiivsufiksitega vormide, aga ka kliitikute arvelt. Lisaks on soome substantiividel umbes 1500 erinevat paradigmavälist vormi. Mõnikord ei ole sõnal täielikku sõnavormide paradigmat. Mõned vormid võivad olla keelevastased, neid lihtsalt ei ole olemas
,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I". Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Morfeemide varieerumine. Astmevaheldus oli algselt automaatne, kuid nüüd sõnuti erinev. Morfofonoloogia. Tüvevaheldused ja muuttüübid (Viitso, Hint). Ülle Viks ,,Väike vormisõnastik" (1992). Võrdlus soome keelega (Hannu Remes Joensuu ülikoolist). Sõnamuutmisprotsessi uurimine. Ülle Viks ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia" (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaatorid (EKI, TÜ; Ülle Viks, Tiina Puolakainen, Heiki-Jaan Kaalep, Tiit Roosmaa, Heli Uibo). 1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus. Aktiivne ja passiivne morfoloogia. Idee Toomas Helbilt
vokalismi erijooni" (1999), Pire Terase magistritöös ,,Võru murde pikkade ja ülipikkade vokaalide akustikast" (1998a) ning Karl Pajusalu uurimustes morfofonoloogiliste vahelduste (Pajusalu 1992b, 1995, 1996, 2000b) ja lõunaeesti hoidjakeele kohta (2001). Muutemorfoloogia kohta on lisandunud ühe murraku morfoloogiasüsteemi ülevaateid, nt Võru murde (Keem 1997) ja keskmurde kohta (Must, Uni205 vere 2002). Ühe murde verbide kõik muuttüübid esitab Ülo Toomsalu ülevaade Setu verbist (1995), Karksi tüübid on toodud Karl Pajusalu doktoritöös, mis käsitleb verbimoodustuse varieerumist (1996). Võru noomeni- ja verbitüübid leiame Sulev Iva koostatud ,,Võru-eesti sõnaraamatu" (2002) lisast. Murrete tähtsamate morfoloogiliste joonte ülevaated on akadeemiliste tekstiköidete sissejuhatustes (vt eespool). Lõunaeesti morfoloogilisi uuendusi esitab Pajusalu 1999b. Kirjutatud on ka artikleid üksiknähtustest, näiteks
Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Morfeemide (nii tüve kui tunnuste ja lõppude) varieerumine. Astmevaheldus oli algselt automaatne, kuid nüüd sõnuti erinev. Morfofonoloogia. Tüvevaheldused ja muuttüübid (Viitso, Hint). Ülle Viks ,,Väike vormisõnastik" (1992). Võrdlus soome keelega (Hannu Remes Joensuu ülikoolist). Sõnamuutmisprotsessi uurimine. Ülle Viks ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia" (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaatorid (EKI, TÜ; Ülle Viks, Tiina Puolakainen, Heiki-Jaan Kaalep, Tiit Roosmaa, Heli Uibo). 1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus:Aktiivne ja passiivne morfoloogia (vormide süntees regulaarne või mitte)
tüvekuju nimetatakse lühenenud muutetüveks (M'), nt inimene (L) : inimese (M) : inimes/t (M'). Tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nimetatakse supletiivseks tüveks. Päris supletiivseid tüvesid kasutavaid sõnu on eesti keelesvähe, nt mine/ma (vrd lähe/n), ise (vrd enese), `hea (vrd pare/m). Jaak Peebo „Eesti keele muutkonnad“ (teemad 19-23) 19. Morfoloogilise klassifitseerimise eesmärgid. Muutkonnad, muuttüübid, erandid Morfoloogiasüsteemi kirjeldus peab andma täieliku ülevaate vormiõpetuslikult muutuvate sõnade struktuurist: leksikaalsetest morfeemidest e tüvedest ja grammatilistest morfeemidest e morfoloogilistest formatiividest, s.o tunnustest ja lõppudest. Need morfoloogiasüsteemi põhiüksused võivad varieeruda. Ühe ja sama sõna tüvi võib eri grammatilistes vormides esineda
annaabi.ee 
