praami pasundamine. Ma maletan sellest palast ainult natukene, sest see ei olnud eriti meeldejaav muusika. Teisi palasid ma eraldi ei maleta iseloomustada. Muusika oli uldiselt varvikirev, elujouline ja lustlik. Sergei prokofjev oli helilooja, pianist ja dirigent. Ta oli 20. sajandi esimese poole uks isikuparasemaid loomenatuure. Kuigi Prokofjev ei ole kunagi tegutsenud pedagoogina, on ta ometi avaldanud suurt moju erinevate maade paljudele muusikuile, sealhulgas ka eesti muusikuile. Alati on olnud neid, kes on tema loomingut imetlenud, ja neid, kes on selle vastu protestinud. Prokofjevi muusika kolas eesti kontserdilaval juba 1920. aastate algul, esitajaks vene pianist Aleksandr Borovski. Koige olulisemad olid aga Prokofjevi enda kontserdid 1934. aastal Tallinnas ja Tartus ning nagu tollastest jarelkajadestki lugeda, kindlustasid need usku uue muusika tosivaartustesse. Eesti teatrilavale joudis Prokofjevi muusika tunduvalt hiljem kui kontserdisaali
"Laps peab tahtma trenni tulla vabast tahtest, mitte sundides." Juba lasteaia lastele õpetab ta läbi liikumise tantsu põhitõdesid näiteks plie'sid jm. "Samuti tahame et ka suurematel oleks mõnus olla." Marikast iseloomustab omaniku sõnul kõige paremini laul Coca-Cola reklaamist: "Väikestele, suurtele ja peredele uutele. Endale, Su sõbrale ja armunuil, kel kõik on ees, naistele ja meestele, eestlastele teistele. Muusikuile, mehaanikuile, müüjatele, kodutuile. Tugevale rahvale ja vähemuse vahvale. Kurbadele kujudele, rõõmsatele tujudele, unistajale ja lootjaile, võidu koju toojaile. Sinule ja minule. Kõigile!" mida ta ka kohe meenutab ja ümisema hakkab. Marikases on sõbralik õhkkond, usaldus treenerite ja õpilaste ning Sireti vahel. "Kui treenerid ei hoia sõbralikku õhkkonda, võtan nad kohe piitsale." Ka arenemist peetakse oluliseks. "Järjest paremad ja suuremad tantsuetendused
Samuti võidakse teise inimese teod endale omistada. Mozarti ,,Reekviemi" tellimisega on seotud kummaline asjaolu . ,,Reekviemi" tellis Mozartilt tumedas keebis võõras, kes palus teose tingimata lõpetada kindlaks tähtajaks. Suure täpsusega ja korrapäraselt saatis võõras, kes keeldus nimetamast oma nime, honorari. Hiljem selgus, et salapärane võõras oli muusikaharrastaja ning helilooja-asjaarmastaja krahv Walseggi teener. Krahv andis sageli tellimusi tuntud muusikuile, nimetamata oma nime, ja esitas teoseid hiljem kodukontsertidel oma loominguna. Nagu eelpool mainitud, võib anneteks nimetada ka isikuomadusi, teisisõnu oskusi, mis väljenduvad inimese käitumisviisis. Kas ka see pole andekus, kui osatakse teist inimest lohutada, kui viimane on üle elanud näiteks lähedase inimese surma? Oskus inimestele toeks olla ja neid helgematele mõtetele juhatada on võib-olla kõige parem and, mille loodus on
Sigines palju uusi muusikuid: Rudolf Tobias, MH, A. Tamm, K. Türnpu, Theodor Lemba, Artur Lemba, kes sai ka Rubinsteini preemia. Tekkisid kutselised muusikaasutused ja teatrid: 1906 Vanemuine ja Estonia (kõik paremad kogunesid sinna). Aleksander Läte ja Rudolf Tobias kujundasid Tartu kontsertide elu (TÜ aula). Kutsuti esinejaid ja kanti ette suurimaid vene klassikuid. 1919.a avati Tartu esimene muusikakool ja Tln Konservatoorium (G. Otsa Gümn). Nüüd oli haritud muusikuile loodud ka ametikohti. Esimene elu organiseerija oli seal Tln K. direktor Mihkel Lüdig. Ta asutas klaverivabriku. Rudolf Tobias (1873-1918) Oli esimene sümfoonia-komponisti eriala lõpetanu Peterburist. Tema loodud polüfooniad oli Euroopas kuulsuselt teised, Bachi järel. Ta oli pärit Hiiumaalt. Isa oli köster. 6-aastaselt õppis ära pillimängu ja 9.aastaselt komponeerimise. 1885.a kolis Kullamaale. Õppis Haapsalu Kreiskoolis. sai koduõpetajakutse. Tänu sellele
Kiired tempod puudusid üldse ja olid ka mõeldamatud muudes rock'n rolli juurde kuulunud tantsu võimatuks.Tantsu osatähtsust rock'n rolli levikus ei tohi alahinnata,ennegi on tantsuede valdkonnas toimunud plahvatused olustikumuusikale oma seadusi dikteerinud.Lemmikpillideks kujunesid terava ,käriseva kõlaga tenorsaksofon ja elektrikitarr , mille võidukäik siit õieti algaski.Kuigivõrd valgetel lauljatel tavaliselt puudus afro-ameerika muusikuile iseloomulik hääevärving, siis püüti seda viga korvata sageli lihtsalt karjumisega.Huvitav on märkida siinkohal , et enamus esimesi valgeid rock'n rolli tähti olid varem seotud kantrimuusikaga, mille väljenduslaad aitas neil siiski pakkuda kõlalist omapära.(ainestik V ojakäär Pop muusikat , Scarnuffi,P. History of Rock and Roll) 1.1 Chuck Berry Nagu ütleb Rock `n roll Hall of Fame'i weebisait (http://www.rockhall.com/) siis Rock
Luule ja muusika on siin veel lahutamatud ning kõik luuletajad olid ühtaegu ka laulikud. Selle kohta on meieni jõudnud ühe trubaduuri kaunis ütlus: ..Värss muusikata on kui veski veeta." Rüütlilaulikutelt, eriti trubaduuridelt, on siiski säilinud tunduvalt rohkem tekste kui viise: viiside mäletamine oli edasilauljal ilmselt kergem kui nende kirjapanek. Rüütlid ja õuedaamid luuletasid ja laulsid üksnes oma õukonna tarbeks. Laiemalt levisid nende laulud tänu alamast seisusest muusikuile, keda nimetati huglaarideks, zonglöörideks, menestrelideks või Spielmann 'ideks. See ringirändav seltskond moodustas omamoodi kutseliste muusikute seisuse. Parimad neist jõudsid rüütlite kaaskonda, kus nende ülesanne oli laulikut pillidel saata. Rändmuusikud ühinesid tihti vennaskondadeks, kus korraldati ka mänguõpetust. Need vennaskonnad olid hilisemate linnamuusikute tsunftide eelkäijad. Rüütlilaulikuid oli mitmesugusest seisusest. Vähemalt algul andis tooni kõrgaadel:
kuulajaskonna püsiva huvi. Ka muusikavaliku kunsti näisid Apelsini mehed hästi tundvat. Algusest peale oli repertuaar internatsionaalne. Kava oli kirju, kuid seda tervikuks aitasid siduda 19 vahetekstid, milles ilmnes ka meeste sõnaseadmisoskus ja näitlejameisterlikkus. Kuigi esitati erinevatest zanritest muusikat- rahvaviisidest rokilugudeni, jäi Apelsini muusikuile siiski kõige südamelähedasemaks kantri. (Erm 1989, lk 124) Suurem osa pillidest on naturaalpillid. See võimaldas saavutada arranzeeringutes reljeefse ja selge kõlapildi. Kuna enamuses oli tegu meistripillidega, siis lisas see kõlale kordumatu tämbrilise värvingu. Repertuaari oli neil aukohal ikkagi oma muusika, millele tegi tee lahti Tõnu Aare kujundlike ballaadidega. Neil oli eredaid instrumentaalpalu ja laule. Oma paladega lisasid värvi Vello
kunst. Rüütlilaulu värsid elasid esmalt vaid laulduna ja pandi kirja alles hiljem. Luule ja muusika olid siin veel lahutamatud ning kõik luuletajad olid üheaegu ka laulikud. Rüütlilaulikutelt on säilinud rohkem tekste kui viise , viiside mäletamine oli edasilauljal ilmselt kergem kui nende kirjapanek. Rüütlid ja õuedaamid laulsid ja luuletasid üksnes oma õukonna tarbeks. Laiemalt levisid nende laulud tänu alamast seisusest muusikuile. Rüütlilaulikuid oli mitmesugusest seisusest. Algul andis tooni kõrgaadel, hiljem kohtame samavõrd alamaadlit, kuid särav anne tõi laulikute hulka ka madalast seisusest inimesi. 13.saj. hakkas truvääride kunst linnastuma ja oli seetõttu võrreldes trubaduuridega rahvuslikum. Peamisteks olid armastus ja kangelaslaulud, iseloomuliku südamedaami kultusega(rõhutatud aupaklikkus ja alandlikkus) Prantsusmaal ja Saksamaal oli rüütliluule valdavalt ilmalik, Hispaanias ja Itaalias
Ent see osutus siiski viimseks välisreisiks. Kõrgest vanusest hoolimata püsis Verdi imposantne isiksus ikka veel muusikaavalikkuse tähelepanu keskpunktis ning 1895. a. tegi Stuttgardi "Saksa Kirjastuse" direktor talle ettepaneku mälestuste kirjapanemiseks, millest Verdi aga keeldus. Nii piirduvadki heliloojaga seotud mälestused vaid 1879. a. dikteeritud eluloo ja poole sajandi kestel libretistidele, kirjastajaile, lauljaile ja dirigentidele, teatridirektoreile ja impressaariotele, muusikuile ja ühiskonnategelastele, sõpradele ja tuttavaile läkitatud kirjadega. Sant' Agata oli auväärsele maestrole niihästi kõige kallim elukoht kui ka residents, kus ta arvukaid külalisi vastu võttis. 1895. a. Sant' Agatas viibinud vene muusikakriitiku V. Korganovi mälestustest kerkib lugeja ette luitunud tarade ja kollaste maisipõldude vahel laiuv aed ning suure terrassiga kahekorruseline maja. Palazzo Verdi, nagu ümberkaudsed elanikud seda hellitavalt nimetasid
Tegelikult on paari lausesse peaaegu võimatu koondada kogu seda tohutut erinevate stiilide mitmekesisust laial skaalal rägtaimist 11 kuni avangardismini. Tundub, et definitsiooni sõnastamine ongi kujunenud rohkem “kõrval- seisjate” – muusikakriitikute, produtsentide ja ajakirjanike kui tegevmuusikute probleemiks. Selles kontekstis tsiteeritakse sageli Duke Ellingtoni 12 , kes on öelnud: “Kui (sõna) džäss üldse tähendab midagi, mis on küsitav, oli tema tähendus muusikuile viiskümmend aastat tagasi sama – vabadus end väljendada” (O’Meally 1998: 5). Seda D. Ellingtoni mõtteavaldust tuleks mõista ilmselt nii, et sõna jazz on sümbol, mis tähistab üht kindlat nähtust muusikamaailmas, mille tähendus muusikuile on juba algusest peale muutumatuna püsinud ja mille definee- rimisel pole muusikute jaoks mingit tähtsust 13 . Pole võimatu, et varsti osutub tõeks üks teine
annaabi.ee 
