Müüdikursuse meelespea (0)

Müüdikursuse meelespea
Müüt (kr mythos – sõna, jutt) on pärimuslik mõtlemise vorm ja maailmanägemise viis. Müüdid esinevad kultuuris lugudena – narratiividena, mis erinevad muudest rahvaluule vormidest selle poolest, et neis käsitletakse maailmapildi olulisimaid osi: maailma, inimese, ühiskonna ja kultuuri tekkimist ja ehitust (nt maailmapuu). (EE järgi) Müüdi eesmärk on kõnelda olemuslikest nähtustest, õigustada ja põhjendada olemasolevat . Sellest tuleneb, et müüt ongi maailma seletamise alus, sellega ei vaielda ega otsita talle omakorda põhjendusi – müüt ongi seletus. Sellisena on see traditsioonilise (mitte teadusele, vaid pärimusele toetuva ühiskonna suunaja ja kontrollija, rituaalide aine ja põhjendus. Inimesed elavad, käituvad müüdipõhiste keeldude ja käskude järgi, müüt seob ühtviisi elavad hõimud rahvaks, kultuuriks, põhimõtted religiooniks. Kui usund laguneb, püsivad müüdi osad muinasjuttudes ja muistendites, kirjanduse ainena, kujutavas kunstis.
Müüditegelased on enamasti üleloomulikud olendid: jumalad, loom-inimesed, kangelased, kultuuriheerosed (kultuuritoojad, jumalikud õpetajad). Aeg ei ole müüdis järgnev, vaid kestev või tsükliline, st et midagi alanut kestab ka praegu või lõpeb ja algab pidevalt ( surev ja sündiv jumal). Kuigi vastandmõisted ei ole tavaliselt teineteist välistavad, vaid sisalduvad teineteises (kord ja kaos , algus ja lõpp, elu ja surm, sõda ja rahu, hea ja halb), käsitleb müüt muutumisi konkreetselt, vastandmõistetega: selgeltmõistetavalt eralduvad must ja valge, toores ja küps, all ja ülal, naine ja mees.
Argikeeles tähendab müüt ka mõistuslikult põhjendamata petlikku uskumust, väljamõeldist. Kaasajal võib täheldada oluliselt suuremat huvi müüdilise vastu, sest vanad põhimõtted näivad olevat kaotanud aktuaalsuse ( religioon ) ning uut otsides pöördutakse päris algse juurde tagasi. Siin polegi oluline millise ajastu või rahva mütoloogia juurde, sest põhimüüte on ikkagi ainult 30 ümber.
Mütoloogia on teadus, mis tegeleb müütide süstematiseeritud kogumisega, nende tekke, leviku ja tähenduse uurimisega. Mütoloogia tekkis juba antiikajal , sest oli vaja ühendada teadmiseks näiteks looduslooline, kosmoloogiline, filosoofiline ja sümboolne müüdiaines. Ka müüdikriitika on antiikne teadus. Keskajal rakendasid kristlik filosoofia ja teoloogia mütoloogiat kristliku sümboolika tõlgendamisel, renessansiajal vaadati sedadekoratiivsest aspektist . Kaasaegne mütoloogia on sügav filosoofia allharu, milles on väga erinevaid suundi: antropoloogiline – inimarengust lähtuv, ritualistlik – üh käitumismudeleid uuriv , sotsioloogiline – üh struktuuri ja valitsemisviisi uuriv, psühhoanalüütiline – inimese alateadvust ja teadvust ühendav, semiootiline – eri tähendusi kandev, ka kunstis jpm.
Arhetüüp (kr arche – algus + typos – kuju) on kultuuri algkuju, mida areng teatud tingimustes jäljendab ja teisendab, nii et põhisisu säilib. Üksiknähtus võib küll aja jooksul eri inimeste loomingus näida erinev, kuid asja tegelik tähendus, kuju ja mõte jäävad samaks (nt eesti keel). Kollektiivse alateadvuse püsistruktuur, mis avaldub teadvuses universaalsete kujutelmadena (nt Kalevipoeg romantilise kangelasena).
Loomismüüt
Eesti loomismüüt, vt „Kalevipoeg“ „Suure tamme laul“
Lennart Meri film „Veelinnurahvas“ – soomeugrilased kui vee keskele tekkinud maad asustav rahvas.
Piibel Mo 1-3
Vanakreeka müüdid maailma loomisest kaose ja kosmose, titaanide, jumalate ja inimese tekkimisest. (Vt ajalooõpik)
Vanakreeka mütoloogia
Küklos – müüdiring, seotud ühe konreetse suguvõsa, tegevuskoha ja sageli ka konflikti arenguga. Müüdid kui küklose osad olid rahvajuttudena ja -lauludena nii aoidide kuulajatele kui ka teatrietenduste vaatajatele enne esitust teada, ka teose autor pidas oma loomingu eesmärgiks mitte uue loo esitamist , vaid müüdi võimalikult sügavat ja huvitavat tõlgendamist.
Trooja küklos algab Zeusi armumisest Ledasse (või Nemesisse), jätkub Helena sünni, tema abiellumisega Menelaosega, Odüsseuse sõlmitud pakt Ahhaia kuningate vahel. Tülijumalanna õel vemp Peleuse pulmas , kolme peajumalann tüli, Parise valik, Helena ja Parise põgenemine, Iphigeneia ohverdamine, Trooja sõda, Odüsseuse eksirännakud, Penelope ootus, Telemachose otsingud, Klütaimnestra kättemaks, Orestese ja Elektra hukkumine. Meie nägime kogu küklosest umbes 50 päeva Trooja sõja 10. aastal – „ Ilias “ ja Telemachia-osa ning mõningaid osi Odüsseuse seiklustest. Kaasaegsele kirjandusele ongi oluline olnud „Iliasest“ inimese võitlus iseenesega armastuse eest, pereliikmete pärast, võitlus viha, armastus ja andeksandmine, ning „Odüsseiast“ inimese (kangelase) teekond koju, oma kuningriiki, oma pere juurde ja tema pere (naise ja poja) 20-aastane ootamine . James Joyce „Ylysses“
Teeba küklos algab Kadmose kuriteoga külalislahkuse reegli vastu, jätkub Agaue pojatapmise looga ning Oidipuse heitlusega tõe ja saatuse vahel, lõpeb aga tema ja Kreoni laste hukuga. Lugesime Sophokese „Kuningas Oidipust“, mida tänapäevaltõlgendatakse kas saatusetragöödiana, kus süütu inimene on saatuse mängukann või loomusunniliselt ihkab tõde, kui see ta ka hukutab. Austria psühhoanalüütik Freud on laenanud Oidipuse nime oidipuse kompleksi seletamiseks, kui poeg eelistab emaarmastust tahes millise naise armastusele.
Rooma kirjanduses on tähtsim teos „Aeneas“, kus kreeklastele tuntud Aineias Trooja langemise järel põgeneb Itaaliasse ja rajab seal uue rahvuse ja riigi, Rooma riigi. Aenease järeltulijad Romulus ja Remus rajavad Rooma linna.
Rooma kirjandus on vähem aheldatud müüdi külge, kuid suur poeet Ovidius on oma „Metamorfooside aineks valinud müütidest need, mis käsitlevad imepäraseid muutumisi. 20. saj sai sealt (X) populaarseks „ Pygmalion “ inglise kirjaniku Shaw tõlgenduses, mille järgi tehtud Ameerika film oli muusikal „Minu veetlev leedi“. IV lugu sealt on „Pyramus ja Thisbe“, kus eelarvamuste ja kommete tõttu teineteisest lahutatud armastajad tapavad end õnnetu eksituse tõttu.
Aleksandria museionis töötas palju poeete ja prosaiste, kellest Lesbose-päritolu kreeklane Longos on kirjutanud imekauni armastusloo „Daphnis ja Chloe “, mis on muutunud arhetüübiks kõigile armastuslugudele, kus kauni looduse keskel armuvad kaks süütut looduslast ja hiljem mõningate seikluste järel abielluvad. (Rousseau, Hamsun , Tammsaare jt)
Maailma ja inimese loomine
Hukas, vääritu inimsugu
Veeuputus
Inimene ja saatus
Oidipuse kompleks
Inimene on tõe otsija, tõde iga hinna eest
Odüsseuse eksirännakud
Penelope ootamine, Penelope vaip
Süütute armastajate õnn (õnnelik armastuslugu lõpeb pulmadega)
Saatuslik eksitus ja armastajate hukkumine
Vastutus oma loomingu eest