äärealad loodes, põhjas ning idas on luitelised. Põhjaranniku luited küündivad kuni 19 meetrini. Poolsaare asub Kaibaldi nõmm. Poolsaare sisenõgudes olnud järved on peaaegu kinni kasvanud. Hiiumaa üks omapärasemaid alasid on hilisel ajal merest kerkinud maapinnalähedase aluspõhjaga looderannik.Kassari saar (19,3 km2) on ligi 15 m kõrgune. Selle keskseks osaks, selgrooks on lainetuse poolt ümberkujundatudedelasuunaline oos, milles leidub ka suuri tardkivimite munakaid. Saarest eendub edasi sihis 2,4 km pikkune kivine merekulutuslik neem, mis on kuni 6m kõrge ja lõpeb veeristikulise Sääre tirbina.Saare siseosas on varasematest veekogudest maastumisel saanud märgalad, valdavalt puissood. Need on Pihla (3040 ha), Määvli (700 ha) ja Tihnu jäänukjärvedega 3 Õngsoo(1130 ha). Veestik Nagu teistelgi Eesti saartel on ka Hiiumaal veestik nõrgalt arenenud, sest sademete hulk on väike ja
uuenemist, tõrjudes alustaimestikust välja kõrrelised ja samblad. 96. Huumushorisont mulla mineraalse osa pealmine kiht kuivades, parasniisketes või ajutiselt liigniisketes tingimustes. 2) EESTI MULDADE LÄHTEKIVIMID, NENDE KIVIMILINE JA MINERALOOGILINE KOOSTIS. Liustikusetted: a) Põhja-Eestis valkjashall ja kollakashall tugevasti karbonaatne rähkmoreen, mis koosneb: karbonaatkivimid, munakaid, rahne ja tard- ja moondekivimeist pärit kive ja kruusa. Suure korelisusega ja huumusrikkad mullad. b) Kesk-Eestis hallikaspruun või kollakashall karbonaatne moreen, mis koosneb: devoni, siluri ja ordoviitsiumi karbonaatkivimite murend, raudkivimaterjalid. Eesti kõige viljakamad leostunud ja leetjad mullad, neutraalne reaktsioon, väike korelisus c) Lõuna-Eestis punakaspruun nõrgalt karbonaatne või karbonaadivaba moreen, mis koosneb: devoni
uuenemist, tõrjudes alustaimestikust välja kõrrelised ja samblad. 96. Huumushorisont – mulla mineraalse osa pealmine kiht kuivades, parasniisketes või ajutiselt liigniisketes tingimustes. 2) EESTI MULDADE LÄHTEKIVIMID, NENDE KIVIMILINE JA MINERALOOGILINE KOOSTIS. Liustikusetted: a) Põhja-Eestis valkjashall ja kollakashall tugevasti karbonaatne rähkmoreen, mis koosneb: karbonaatki- vimid, munakaid, rahne ja tard- ja moondekivimeist pärit kive ja kruusa. Suure korelisusega ja huu- musrikkad mullad. b) Kesk-Eestis hallikaspruun või kollakashall karbonaatne moreen, mis koosneb: devoni, siluri ja ordo- viitsiumi karbonaatkivimite murend, raudkivimaterjalid. Eesti kõige viljakamad leostunud ja leetjad mullad, neutraalne reaktsioon, väike korelisus c) Lõuna-Eestis punakaspruun nõrgalt karbonaatne või karbonaadivaba moreen, mis koosneb: devoni
inimest. See ei olnud siiski tõeline seismiline merelaine, sest seda ei tekitanud maavärin. Tsunami, mis muutis Lissaboni kuulsa maavärina veelgi hävitavamaks, oli linna enda piirides ainult veidi üle kahe meetri kõrge, kuid kaugemal lõuna pool jõe vastaskaldal kasvas ta kümne meetri kõrguseks. Palmilatvadeni ulatuv laine olevat tabanud Havai rannikut 1868. aastal. Teistel juhtudel olevat olevat laine murdnud tamme ja loopinud suuri kiviplokke just nagu munakaid. Coralli sadamas Tsiilis paiskas laine 1960. aastal üheteistkümne tuhande tonnise laeva sadamast üle linna kaugele avamerele. 1868. aastal kandis kahekümne meetri kõrgune laine Arica lähedal Tsiili rannikul Ameerika kaluripaadi "Wateree" ligi poole kilomeetri kaugusele sisemaale. 17 Mida me siis nendest tsunamidest teame? Minevikus teati neist muidugi vähe, välja arvatud tõsisasi, et nad tekkisid pärast maavärinaid
kiriku ümbrusse. Soosaare lähedal asub ka voorestiku kõrgeim koht, mis küünib 56 m üle merepinna. Maastik paneb paika inimesed piklikele voortele on kujunenud ahel- ja hagukülad. Võrtsjärve põhjaots on kõige laugem ja liivasem tänu jääliustikele, mis kunagi siitkaudu Võrtsjärve nõkku suundusid. Oiu ja Vaibla vahelisele lõigule kandsid jääaegsed liustikujõed kihiti lubjarikast liiva ja kruusa, sekka suuremaid kivirahne ja munakaid. Väga tüsedad jäävee setted ei ole, liiva- ja kruusakihi paksus Vaibla voorel on ehk meeter või paar. 7 Joonis 2. Võrtsjärve vesikonna maakasutus. A.Järvet 8 Kokkuvõte looduskeskkonnast Võrtsjärve ümber Võrtsjärv asub ulatuslikus Kesk-Eesti ehk Võrtsjärve nõos, mida piiravad suured kõrgustikud. Võrtsjärve nõgu sarnaneb hiiglaslikule liuale, kuhu ümbritsevatelt kõrgematelt aladelt vooluveed kokku jooksevad. Nõgu on põhjaosas lai, lõuna suunas aga kitseneb ja
ruutkilomeetrit ehk ligikaudu 200 jalgpalliväljakut ning tõusis kolmel platvormitasandil kuni 70 meetrini. Mitmele tasandile rajati kolmikpüramiide ja teisi massiivseid ehitisi. Enne kui maiad hakkasid kivikonstruktsioone rajama, testisid nad teivastest ja õlgedest loodud struktuuride järel saviplonnide ja muda ning õlgede segust valmistatud tellistega. Madalmaal loodi esimesed kivikonstruktsioonid mullale väikseid munakaid või siis jõekive lisades, aga 1000 eKr hakati mõndades kohtades katsetama õhukeste tahutud kivide asetamist mitme kihina, et luua platvorme või valle. Keskmise eelklassikalise perioodi ajal levis aina enam kivimüüritise katmine tahutud kividega , mis fassaadile meeldivama välimuse andmiseks kaeti omakorda paksu lubikrohvi kihiga. Karniiside valmistamiseks kasutati suuri kiviplokke. Lõpuks astus suurte
pealevalguv mineraalaineterikas põhjavesi välja imbub. See ala on reservaat. Läänepoolses sopis asub Rannu ehk Sangla soo, milles asuvad briketivabriku turbaväljad (1020 ha). Võrtsjärve põhjaots on kõige laugem ja liivasem tänu jääliustikele, mis kunagi siitkaudu Võrtsjärve nõkku suundusid. Oiu ja Vaibla vahelisele lõigule kandsid jääaegsed liustikujõed kihiti lubjarikast liiva ja kruusa, sekka suuremaid kivirahne ja munakaid. Väga tüsedad jäävee setted ei ole, liiva- ja kruusakihi paksus Vaibla voorel on ehk meeter või paar. 4) Aluspõhja iseloomustus: Kogu Võrtsjärve nõo põhja moodustab keskdevoni Aruküla lade, mida iseloomustab punakas- kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine. Settekivimid on enamasti põimkihilised ja sisaldavad rohkesti kvartsi (75-90%), päevakive (7- 25%) ja vilke (1-10%)
just Lahemaa Rahvuspargis. (Arold 2005) 1.3. Aluspõhi ja reljeef Soome lahe rannikumadaliku aluspõhja peamised kihid on Ediacara ja Kambriumi ladestu liivakivid, aleuroliidid ja savid. Samuti leidub klindi jalamil Ordoviitsiumi oobulus- ja glaukoniitliivakivi ning savikilta. (Raukas 1978 ref Arold 2005) Need kivimid on olnud aluseks alale iseloomuliku karbonaadivaese halli moreeni tekkeks. Viimasele on lisandunud liustikujää poolt kantud tardkivimite rahne, munakaid, veeriseid ja kruusa. (Arold 2005) Põhja-Eesti üheks kõige silmatorkavamaks pinnavormiks on rannikumadalikku ääristav Põhja-Eesti paekallas. Tavaliselt on paekalda jalam kaetud paetükkidest rusunõlvaga, mille lubjarikas niiske pinnas on soodne omapärase laialehelise metsa kasvuks (vt lähemalt taimestiku alapeatükk). Seal, kus järsak ulatub otse mereni, rusukalle tavaliselt puudub. (Aaloe, Miidel 1967, Arold 2005). Rannakaljud ehk pangad esinevad näiteks Pakri poolsaarel,
14 Sandurid liustikust eemale voolanud jõgede ja ojade kujundatud liustiku servast eemale madalduvad liivast ja kruusast koonusjad tasandikud. Nt: Männiku ja Mustamäe Tallinnas. Oosid ehk vallseljakud järsunõlvalised, 30-40 m kõrgused. Jalamilt 60-80 m laiused ning harja kohal vaid mõne meetri laiused. Koosnevad kruusast ja liivast, kuid leidub ka munakaid ja rahne. Kujunevad liustikujões kuhjunud setetest. Liustikujõed voolavad nii liustiku all, peal, ees ja sees. Kui jääseinad sulavad, siis jäävad järgi looklevad oosid. Oosid moodustavad kümnete kilomeetrite pikkusi oosistikke ja oosistuid. Nt: Iisaku, Neeruti, Põhja-Pärnumaa. Mõhnad künkad ja kuplid, mis on kujunenud irdjää tulemusena. Irdjää pankade vahel, kuid ka jääpankade peal või sees kujunesid väikesed järvekesed, kuhu jäistelt
suurim Pärnu-, Lääne- ja Raplamaal, seal leidub rohkesti raskeid ja harimisaja suhtes tundlikke gleimuldi. Kahkjaid savimuldi on palju Võrumaal. Viljakaid leostunud ja leetjaid liivsavimuldi on rohkesti Järvamaal, kuid valdavad on nad Viru-, Jõgeva- ja Raplamaal. Eestis on ohtralt rändkive, suurimad on ürglooduse objektidena kaitse all. Maa kasutamist on kivid alati seganud ning rahne, pangaseid, munakaid ja kamakaid (Ø üle 10 cm) on ikka kogutud ja ära veetud. Nende mõõtmed ja hulk mullas on võetud kivisuse astmete määramise aluseks (vaata kartogramm). Haritava maa keskmine peenkivisus (kivide Ø 1–20 cm) 30 cm tüseduses mullakihis on 53 m3/ha, suurim (üle 130 m3/ha) on see Lääne-, Saare- ja Harjumaal. Üle 50 m3/ha peenkive on ka Hiiu-, Lääne- ja Ida-Viru-, Järva- ja Raplamaa haritavate muldade 30 cm kihis
annaabi.ee 
