Tähistused mullakaardil Piirid mullaliikide või erimite piirid ck - kiltkivirähk ø 1 10 cm erineva kivisuse või rähksuse astme, k - paekivid metsakõdu või huumusliku horisondi ø 10-20 cm tüsedusega muldade piir k° - raudkivid
Otepääl. Hilisema lumemineku korral võib lumerohke ala ulatuda Kaareperest Tapani. Põllukultuurid kannatavad järsematel voorenõlvadel väheste sademetega perioodidel põua all, sest sademetevesi valgub mööda voorenõlvu kiiresti allapoole (Remmel 1978). 3.6. Mullastik Vooremaa muldkate sõltub pinnamoest. See on omakorda põhjustanud kindlad seaduspärasused muldade levikus ning mullaliikide suhtelise ühetaolisuse. Nii nagu voortele, on ka põhiliste mullaliikide levikule omane loode-kagusuunaline vöötmelisus. Nii katavad tasasemaid voorelagesid ning moreentasandikke leetunud kamarmullad, mis on nõrgalt või 7 keskmiselt leetunud. Laugetel voorenõlvadel levivad ribadena leostunud ja leetunud kamar karbonaatmullad (Remmel 1978). Gleistunud ja soostunud mullad esinevad voorte jalameil ning madalamatel künnistel. Vooremaa pindalast hõlmavad 20-27% üle 1 meetri paksuse turbakihiga sood. Valdav osa (92
210 m samakõrgusjoon, jäädes Käänu – Tuuka – Pari – Pressi – Holdi – Mallika – UueSaaluse – Mõisamäe – Vaestõlastõ – Jaanimäe – Rebäse – Haki – Kilometsa külade vahelisele alale Mullad Haanja kõrgustikul Mullastik on Haanja kõrgustikul väga vaheldusrikas, mullatüübid sõltuvad erinevatest lähtekivimitest ja künklikust reljeefist. 1 km²-l esineb keskmiselt 160- 170 mullaeraldist (maksimaalselt kuni 400) ja mullaliikide arv on keskmiselt 14-15. Kõrgustiku tasasematel aladel on valdavateks mullatüüpideks kamarleet- ja kamarkarbonaatmullad. Järsematel nõlvadel üleval pool esinevad enamasti toiteainevaesed erodeeritud mullad, nõlva all osas aga pealeuhtekihiga deluviaalmullad, mis on üsna toitainerikkad. Nõgudes ja orgudes levivad soostunud ja soomullad, mitmesugustel liivastel aladel esinevad erinevad leetunud mullad. Muldade
Ea / Bhf gleistumine Toimub liigniiskes keskkonnas, kus org. aine on hapendamiseks vajalik. Samuti Fe2+ või Fe3+ olemasolu. Algab AT-horisondiga ja tuleb juurde G või g. näivleetumine Eeldused: 1. Ajutine liigniiskus pinna või ülevee tõttu 2. Raske lõimisega või kahekihiline lähtekivim 3. Pinna kogunemiskohas peab olema org. ainet, mida hapendada 4. Lühiajaline veega küllastatus peab mingiks ajaks lakkama. Tekib hele horisont. A-Baf-Bt-C 2. Eesti peamiste mullaliikide omadused ning levikuseaduspärasused: (Eesti muldade tekke iseloom ja moodustumise tingimused, füüsikalised ja keemilised omadused, bioloogiline aktiivsus, kasvukohatüübid, sobivus põllu- ja metsamaana, produktiivsus, haritavus) Paepealsed mullad (Kh)- paiknevad loopealsetel, klindi piirkonnas, või niisugusel paasi katval murendmatejalil, mille kiht on õhek kui 30cm.Põhjavesi lähedal. N vähem kui 1%. Taimkattes palju liblikõielisi. Valdavalt liivsasi lõimisega
leetmuldade valdkonda. Üldiselt on kõrgendikel mitmesuguses astmes erodeeritud ning erosiooniohtlikud mullad, nõgudes aga pealeuhtemullad, soostunud ja soomullad. Kõrgustiku tasasema reljeefiga äärealadel on põllualad ulatuslikumad ning mullastik vähem vahelduv. Valitsevad Lõuna- Eesti punakaspruunil moreenil kujunenud kamar-leetmullad, madalamatel, niiskematel aladel aga soostunud leetmullad. Mulla viljakus on suhteliselt madal. Mullaliikide arv 1 km2 kohta on keskmiselt 16- 17, maksimaalselt 21- 22. Mullastiku suurt mitmekesisust iseloomustab ka mullaeraldiste arv pindalaühikul. Kaitseala lääneosas, kus 1 km2- l on 260- 270 eraldist, raskendab selline kirju mullapilt maa põllumajanduslikku kasutamist. 10 Taimesti ja loomastik Taimkate Looduslikku taimkatet on kõrgustikul säilinud suhteliselt vähesel määral. Otepää
kohal kuni 60 m paksune, koosnedes mitme jäätumise moreenidest ja nendevahelistest väga paksudest liustikuveelistest kruusadest ning liivadest. Mullastruktuur on hea ja põllumajanduse poolt kasutatakse head agrotehnikat. Põhjaosa suured hajali paiknevad voored koosnevad kruusast ja liivast ning on kaetud 10-15 m paksuse moreenkattega. Kitsamaid voored on moodustatud moorenist. Moreenide pindmine osa on saviliivane, sügavamal liivsavine (Arold 2008). Nii nagu voortele, on ka põhiliste mullaliikide levikule omane loode-kagusuunaline vöötmelisus. Nii katavad tasasemaid voorelagesid ning moreentasandikke leetunud kamarmullad, mis on nõrgalt või keskmiselt leetunud. Laugetel voorenõlvadel levivad ribadena leostunud ja leetunud kamar – karbonaatmullad. Vooremaa mullad koos Põltsamaa ümbruse muldadega kuuluvad loodusliku viljakuse poolest Eesti viljakamate muldade hulka (kõige viljakamad mullad on Pandiveres) (Remmel 1978). 3.6 Kliima
54 11.3 30/v°_1ls_2;s 30 Ko v°_2ls_125- 25 kuni 30 2 7184.54 6 30/v°_1ls_225/r KI v°_1sl30- 22 kuni 25 - 30525.86 25.2 90/ls_230/r_3ls_1 KOKKU: 120913.93 100 Tabelis on arvutatud kõik pindala ruutmeetrites. Mõõtes kõikide mullaliikide pindalasid saadi vastuseks kõik kokku: 120 913,93 ruutmeetrit, mis teeb umbes 12,09 ha. Õige pindala oli aga näidatud 12,05 ha, seega on mõõtmisel väike viga sisse tulnud. Kõik arvutati mõõtmise tulemuste põhjal. Koreserikkaid rähkmuldasid oli sellel põllumassiivil kokku 16,9 %. Õhukest paepealset rähkmulda oli ainult 2 % (õhukest paepealset mulda – 70 % ulatuses ja rähmulda – 30 % ulatuses). Leetjaid muldasid leidus sellel põllumassiivil 34,8 %
Kindlaks tegemine? Rattajäljed, vesi mulla pinnal, taimed hõredad või heledamad. Vähendamine? Mitte liikuda põllul kui muld on märg, vähenda ülesõite põllult, teljekoormus alla 5t, loomade liikumise piiramine märgadel aladel ja rehvirõhk väiksem ja topeltrehvid. Üleujutused- Maalihked- Ehitudegradatsioon- maa katmine. Viljaka mulla kadu ehituse, rajatiste alla. Maa vähenemine põllumajanduslikuks otstarbeks. Vähendamine/vältimine. Eesti peamiste mullaliikide omadused ning levikuseaduspärasused: Eesti muldade tekke iseloom ja moodustumise tingimused, füüsikalised ja keemilised omadused, bioloogiline aktiivsus, kasvukohatüübid, sobivus põllu- ja metsamaana, produktiivsus, haritavus: Eesti muldade leviku üldised seaduspärasused; erinevate muldade osatähtsus Eesti muldkattes; erinevate mullarühmade omavaheline seotus, kasvukohatüübid. - Paepealsed mullad Kh
2005: 193). Kogu mullastikust on erodeeritud ligi pool ja deluviaalmuldi ligi viiendik. Maapinna kaldest ja mulla lõimisest sõltuvalt võib väikekünklikel aladel ühe ruutkilomeetri kohta olla kuni 200-300 elementaarareaali (MEA), mis loovad looduslikule taimkattele palju erinevaid kasvukohti. Võrdluseks, tasandikel esineb sama suurel ala enamasti alla 30 MEA (EE, 2011). Mulla viljakus on kaitsealal suhteliselt madal. Mullaliikide arv 1 km2 kohta on keskmiselt 16-17, maksimaalselt 21-22. Mullastiku suurt mitmekesisust iseloomustab ka mullaeraldiste arv pindalaühikul. Kaitseala lääneosas, kus 1 km 2- l on 260-270 eraldist, raskendab selline kirju mullapilt maa põllumajanduslikku kasutamist (Miksike. Stepanova, 2015). 7 Otepää kõrgustikul leiduvad mullad: 1. Rendsiina ehk karbonaatmuld. 2. Deluviaalmuld 3. Gleimuld
rajamisega, mulla orgaanilise aine sisalduse vähenemisega, mulla reostamisega, mulla tihenemisega, mullaelustiku vaesumisega. Eestis puudub seni mullakaitse seadus, sh on korraldamata ka mullaelustiku kaitse. Hea tava on säilitada viljakaid põllumaid kui rahvuslikku rikkust. Hea põllumajandustava aluseks muldade kasutamisel on oma muldade tundmine. Abivahendeiks on kõigile kättesaadav mullakaart ja vastav kirjandus. Mullakaardil olevad mullaliikide tähiste seletused on toodud Lisa 4 tabelis 1. Mullaviljakuse säilitamine ja taastootmine on väga oluline. Mullaviljakus on mulla võime varustada taimi toitainete ja veega ning taimede juuri hapnikuga. Viljakus kujuneb loodusliku mullatekkeprotsessi ja inimtegevuse mõjul. Mulla võime toota biomassi sõltub mullaviljakusest ja ilmastikust. Mullaviljakuse säilitamine hõlmab erinevaid agrotehnilisi
annaabi.ee 
