MozART Group show 'Frakk-n-roll' (0)

MozART Group show 'Frakk-n-roll'
22. oktroobril toimus Nokia kontserdisaalis MozART Groupi kontsert . Tegu on nelja Poola mehega, Filip Jaslar – esimene viiul;
 Michal   Sikorski – teine viiul;
 Pavel Kowaluk -  vioola ;
Bolek Blaszcuk  - tsello, kes mängivad klassikalist muusikat mitte traditsioonilisel kombel.
1995. aastal proovisid neli professionaalset muusikud klassika üle naljatleda esimest korda televisioonis. Vaatajad võtsid selle vaimustusega vastu. Sellele järgnes kutse Poola kabareefestivalile. Hiljem kutsed ka teistest riikidest. Tänaseks on kvarteti graafik hõivatud mitmeks aastaks ette. 160 kontserti aastas, sadu tuhandeid müüdud plaate! Selle kvartetiga on esinenud legendaarne Bobby Macferrin ja ka silmapaistev viiuldaja Grigori Žislin.
Kontserdi alguses tulid lavale neli frakkidega meest, kes hakkasid mängima Mozarti teost “Eine kleine Nachtmusik”, mis läks peagi üle viiuldaja joodeldamisele. Järgnevalt mängiti rock n’ rolli osa, kus tuli tuntumate rock n’ rolli lugude seast esitlusele ka Chuck Berry “Go Johnny , go!”. Järgnevalt tuli esitlusele grupi enda versioonid erinevast tantsumuusikast nagu tango , cha cha cha ja riverdance . Lisaks riverdance’i mängimisele tantsisid viiuldajad ka ise samal ajal riverdance’i. Järgnev lugu algas Beethoveni teosega “Für Elise”, kuid läks peagi üle Mehhiko folkloole “La Bamba”, mis pani rahva kaasa elama ning kaasa plaksutama. Pärast sellist kiiret lugu hakkas kõlama vaikne viiulimäng ning jäljendati mere kohinat ning viiuliga tehti kajakate kisa. Peagi hakkas kõlama Titanicu tunnuslugu “My Heart Will Go On” ning neljakesi jäljendati laeva loksumist ning samuti lavastati tuntud stseen filmist , kus kaks filmi peategelast seisavad laeva vööris käed laiali tuule käes. Jäljendati ka seda, kuidas tuntud Titanicu ansambel ükshaaval teineteisega hüvasti jätab ning ükshaaval lahkuvad . Lavale tuldi tagasi seekord ilma pillideta. Plaksutades ja nipsu tehes näidate ette neljakesi rütmikava. Järgmine loo oli medley kokku pandud mitmes erinevast tuntud loost ja muusikastiilist. Kõigepealt mängiti biitlite lugu “A Hard Day’s Night ”, millele järgnes hoopiski metal žanrist lugu, millele omakorda järgnes jällegi disko lugu. Medley eelviimaseks looks oli jällegi üks Elvise lugu ning lopes tempokalt Kreeka tuntud tantsulooga “Sirtaki”, mis järjekordselt rahva pani kaasa plaksutama ja mis pälvis loo lõppedes suure aplausi. Järgnevalt esitati järjekordne medley, mis algas biitlite looga “All you need is love” ning järsku laulis üks pillimeestest “all you need is Bond” ning automaatselt hakati mängima Bondi tunnusmuusikat.
Minu kontserdi lemmikosa oli see, kui kontserdi lõpupoole võeti publikust lavale üks mees, kellele pandi frakk selga ning pandi lavale mikri ette seisma. Kaks viiuldajat seisid tema kõrval ning lindi pealt hakkas tulema “O sole mio”. Ees olid mustad kaaned sõnadega. Mõlema viiuldaja soolo laulmine tuli loomulikult lindi pealt ning kui kord jõudis pealtvaataja kätte, siis mees hakkas kohe refrääni ise laulma, mis oli minu jaoks väga üllatav, sest harikult eestlane oleks pigem peljanud seda, kui astunud terve Nokia kontserdisaali ees üles lavale. See oli väga lahe viis kaasata publikust inimesi kontserdisse.
Üldkokkuvõttes oli kontsert väga mitmekesine ning huvitav. Usun, et ka inimestele, kellele klassikaline muusika ei meeldi, meeldiks see kontsert väga.