Mononukleoos (1)

Mononukleoos
Seletus
Mononukleoos on Epstein-Barr viiruse poolt põhjustatud süljega leviv
nakkushaigus, millele on iseloomulik halb enesetunne, palavik, kurguvalu ja
kaela-, kukla- ning kaenlaaluste lümfisõlmede suurenemine.
· Ülevaade
Mononukleoos põetakse sageli läbi juba lapseeas. Väikelastel kulgeb
nakkus enamasti sümptomiteta, kuid noortel ja täiskasvanutel kujuneb välja
mononukleoosi haiguspilt.
Peale nakatumist jääb Epstein-Barr viirus vaikselt kogu eluks organismi,
elades neelus ja spetsiifilistes immuunsüsteemi rakkudes.
Mononukleoos esineb kõige sagedamini vanuses 15-35 aastat.
Keskikka jõudes on enamus inimesi viirusega kokkupuutunud ning omab
veres ringlevaid spetsiifilisi viirusevastaseid kaitsekehi.
Epstein-Barr viirusega seostatakse ka mitmete pahaloomuliste kasvajate
teket vanematel inimestel.
Mononukleoos on tavaliselt iseparanev viirushaigus, mille puhul ravi on
harva vajalik.
Tekkepõhjused ja -mehhanismid
· Mononukleoos levib inimeselt inimesele peamiselt sülje
kaudu. Nakatuda võib näiteks suudlemisel - sellest ka haiguse
inglisekeelne nimetus "kissing disease", samuti teiste
inimestega samast pudelist või tassist joomisel. Õhu kaudu
piisknakkusena viirus tavaliselt ei levi.
Mononukleoosi põdenud inimesed võivad viirust eritada sülje
või uriiniga vähemalt aasta jooksul peale haigestumist.
Organismi sattudes toimub viiruse paljunemine suus, neelus
ja süljenäärmetes. Edasi satub viirus veres ringlevatesse
spetsiifilistesse kaitserakkudesse.
Haigusnähte põhjustab viirusega nakatunud kaitserakkude
vastu käivituv immuunreaktsioon.
Sümptomid ehk avaldumine
· Viiruse peiteaeg (ehk aeg, mil haigustekitaja on juba organismis,
kuid haigusnähte veel ei põhjusta) on umbes 4 - 8 nädalat.
Sümptomid avalduvad seda tugevamini, mida vanem on
haigestunud inimene - eelkooliealistel lastel kulgeb haigus
tavaliselt sümptomiteta.
· Mononukleoosile on iseloomulik kõrge palavik, kurguvalu,
mandlite põletik, kukla-, kaela- ja kaenlaaluste lümfisõlmede
suurenemine, põrna suurenemine ja maksapõletik.
Eelpool nimetatud haigusnähud ei pea korraga esinema - ükskõik
milline neist võib olla ka viirusnakkuse ainsaks väljenduseks.
Lisaks võib esineda ka turse silmade ümber ning peenetäpiline
lööve kehal.
Diagnoosimine ehk milliseid
uuringuid võidakse teha ja miks
· Mononukleoosi diagnoositakse
vereanalüüsi põhjal - määratakse
Epstein-Barr viiruse vastu suunatud
antikehade olemasolu.
Ravivõimalused
· Enamusel juhtudel ei ole spetsiifiline ravi vajalik -
haigus on tavaliselt iseparanev nagu paljud teisedki
viirushaigused.
Kurguvalu ja palaviku leevendamiseks võib võtta
külmetushaiguste puhul kasutatavaid ravimeid.
Viirusevastased ravimid ei ole eriti efektiivsed, kuigi
kroonilise mononukleoosi puhul on mõnikord abi saadud
atsükloviirist.
Väga tugeva kurguvalu puhul võib tegemist olla lisaks
viirusele ka bakterite poolt põhjustatud kurgupõletikuga.
Sellisel juhul on otstarbekas antibiootikumravi
penitsilliini või erütromütsiiniga.
Olukordades, kus kõriturse takistab juba hingamist,
manustatakse hormooni - kortisooli.
Prognoos
· Tavaliselt on mononukleoos kahjutu, mõne nädala jooksul
täielikult paranev haigus.
Suurenenud lümfisõlmed muutuvad taas normaalseks umbes
kolmandal haigusnädalal, kuid väsimus ja nõrkustunne võivad
kesta veel mitu kuud.
Üldiselt soovitatakse 3 - 4 nädalat peale haigestumist vältida
füüsilist koormust, kuna suurenenud põrna rebenemine võib
osutuda eluohtlikuks.
Mõnikord võivad peale mononukleoosi põdemist tekkida ka
tüsistused. Enam levinud tüsistused on südamelihasepõletik,
neerupõletik, liigeste põletik, ajupõletik, ajukelmete
põletik, vereliistakute ehk trombotsüütide vähesus.
· Ennetamine
· Viirus levib lähikontaktil inimeselt inimesele,
enamasti sülje kaudu.
Haigestunute isoleerimine koolides,
lasteaedades ega kodudes vajalik ei ole.
Mononukleoosi haigestunud ei saa olla
vähemalt pool aastat veredoonoriks.
Siiani Epstein-Barri viiruse vastast vaktsiini ei
ole.
·
Täname kuulamast