ehk anti-guide-ahelaks. Passenger-ahel lagundatakse, kuid guide-ahel kuulub RNA- indutseeritud geenivaigistamiskompleksi (RISC). Selle enim uuritumaks tulemiks on post-transkriptsiooniline geenivaigistamine . See ilmneb siis, kui guide-ahel paardub mRNA komplementaarse järjestusega ning katalüütiline RNA indutseeritud geenivaigistamiskompleksi(RISC-i) komponent argonaut tekitab lõike. See protsess on jaotunud süsteemselt terves organismis hoolimata siRNA piiratud molaarsest kontsentratsioonist. Tänu selektiivsele RNAi mõjule geeniekspressioonis on see väärtuslikuks uurimisvahendiks nii rakukultuurides kui ka elavas organismis. Viies sünteetilist dsRNA rakkudesse, võib see kutsuda esile konkreetsete huvipakkuvate geenide supressiooni. RNAi saab kasutada ka raku suuremahulise geenide väljalülitamise korral, kui süstemaatiliselt lülitatakse välja kõik geenid, aitamaks tuvastada komponente teatud raku protsessidel, nagu raku jagunemisel.
defineeritud kui keemiline potentsiaal µ) Clapeyron-Clausiuse võrrand: diferentsiaalkuju integraalkuju Lahuste klassifikatsioon: ideaalsed lahused ( mitteideaalsed lahused ( Raoult'i seadus: Lahusti aurude osarõhk lahuse kohal on võrdne lahusti moolimurru ja puhta lahusti aururõhu korrutisega: plahusti = CX lahusti * p0lahusti Krüoskoopia: Krüoskoopia põhineb ainete segu sulamistemperatuuri alanemisel sõltuvalt lisatava aine molaarsest kontsentratsioonist. mx-molaarmass, kk-krüoskoopiline konstant, gx-uuritava aine mass, ts-sulamistemp, ga-alusaine mass Ebullioskoopia: Ebullioskoopia põhineb uuritava aine lisamisel alusele (lahustile), millele järgneb saadud segu keemistemperatuuri tõus (muutus), mis sõltub lisatava aine massist ehk kontsentratsioonist. ke-ebuilloskoopiline konstant, tk-keemistemperatuur
teine vähenema. Sellest tulenevalt on mistahes lahuse happelisust või aluselisust võimalik kirjeldada põhimõtteliselt ükskõik kumma kaudu. Üldiselt tehakse seda siiski vesinikioonide kontsentratsiooni alusel, kasutades viimast iseloomustava suurusena Taani keemiku S. Sørenseni (1868-1939) poolt kasutusele võetud vesinikeksponenti pH. pH arvuline väärtus on võrdne negatiivse kümnendlogaritmiga vesinikioonide molaarsest kontsentratsioonist lahuses. Seega väljendab pH 7.0 (neutraalne lahus) vesinikioonide kontsentratsiooni 1 · 10-7 mooli liitris, pH 6.0 (nõrgalt happeline lahus) aga vastavalt 1 · 10-6 mooli liitris. Niimoodi peegeldab pH langus ühe astme võrra tegelikult vesinikioonide kontsentratsiooni 10-kordset suurenemist ning ühtlasi lahuse happelisuse kasvu. pH suurenemise puhul 7.0-lt 8.0-ni on olukord vastupidine: see tähendab
osmootsest rõhust. 67. Elektrolüüdi mõiste- ühendid mis lahustudes vees moodustavad ioone. Näited- HCl, HBr, HI, HNO3, NaOH, KOH, Ca(OH)2 Nõrgad elektrolüüdid- Lahustamisel vees mittetäielikult ioniseerinud. Põhjustavad vähest juhtivust. Tugevad elektrolüüdid- ioniseeruvad täielikult lahustudes vees. 68. Vee ioonkorrutis- happe lahuses ka OH ioone ja aluse lahuses H+ ioone. Nende korrutist tähistatakse Kv. 69. pH mõiste- negatiivne logaritm vesinikioonide molaarsest kontsentratsioonist. Näited- Maomahl 1,6 - 1,8; Apelsini mahl 2,6 - 4,4; Tomati mahl 4,3; Piim 6,6 - 6,9; Inimese veri 7,35 - 7,45; Pisarad 7,4. Määramine- indikaatorpaber, ioonselektiivsed elektroodid. 70. Hüdrolüüs- lahustunud soola ioonide reageerimist vee, vesinik- või hüdroksiidioonidega, mistõttu soolade vesilahused ei ole neutraalsed, vaid olenevalt soolast kas happelise või aluselise reaktsiooniga. Mõiste näited- K2CO3 + H2O KHCO3 + KOH TAHKED JA AMORFSED AINED 71
mõistega: Mõiste pH võttis kasutusele Rootsi keemik Sorensen (Soren Peer Lauritz Sorensen, 1868-1939) ja see on negatiivne logaritm vesinikioonide molaarsest NaOH Na+ + OH kontsentratsioonist: Hüdroksiidioon OH seob vesilahuses vesinikiooni: pH =-log(C H + ) OH + H+ H 2O, Neutraalses keskkonnas: ehk täpsemalt
N A0 C A 0 näiteks - 2 = 2 -Ja lahendamisel võib juhtuda, et -molaarsest bilansist PSR ruumala graafiline hindamine. Võrrandi- oonidega reaktori töö optimiseerimine, s.o. -selliste = A+BT +CT +DT
luuüdis või nende ülemäära kiirest hävimisest ringlevas veres., kuid seda võib põhjustada ka nakkushaigused, radiatsioon, mõne aine või ravimi toksiline toime verre või vereloomeelundisse. *Leukeemia valgeveresus. Vereloome tüviraku kasvajaline protsess, pahaloomuline haigus, millele on iseloomulik kõigi vereloomeelundite kahjustus. Tekkepõhjusi palju. Vere pH ja selle muutumise piirid ja vere viskoossus. PH arvuline väärtus negatiivne kümnendlogaritm vesinike molaarsest konsentratsioonist. Mida rohkem vabu H ioone, seda happelisem keskkond ja väiksem number. Arteriaalse vere (plasma) pH on 7,4 ja venoossel (plasma) 7,35. Vere pH muutumise piirid on 7,37 7,43. Ja selle säilitamisel konstantsena osalevad mitmed tegurid. Nendeks on vere puhversüsteemid, gaasivahetus kopsudes ja erutusmehanismid neerudes. Erütrotsüütide raskestimõõdetav pH erineb plasma omast ja on 7,2 7,3. *Atsitoos vere pH 7,37; *Alkaloos <7,43. Võrreldes veega on tervete
MNaCl , siis on NaCl lahuse ioonne jõud arvuliselt võrdne tema molaarse kontsentratsiooniga. See kehtib kõikide 1:1 elektrolüütide puhul kuid ei pea paika multivalentsete ioonide (Mg2+ või SO42-) esinemise korral. Kuna ioonse jõu avaldises (3.24) on iooni laeng ruudus, siis omavad multivalentsed ioonid ioonatmosfääris suuremat individuaalset mõju kui monovalentsed ioonid. Selliste elektrolüütide puhul on ioonne jõud suurem nende molaarsest kontsentratsioonist. Keskkonna ioonse jõu mõju makroioonide vahelisele interaktsioonile võib lihtsustatult kokku võtta vastavalt joonisele 3.11b. Madala ioonse jõu korral on vastasioonidest koosnev ioonatmosfäär hõre ning hajus. Ioonatmosfääri varjestav efekt on väike ja makroioonide vahel valitseb tugev elektrostaatiline interaktsioon. Ioonse jõu kasvades muutub makroioone ümbritsev ioonatmosfäär tihedamaks ja kontsentreeritumaks ning omab tugevat varjestavat efekti
Riimvetes suhteliselt vähe liike, räägitakse koguni `'riimveepelgusest''. RIIMVEE FÜSIOLOOGILINE TOIME Riimvees puutuvad mere- ja mageveeorganismid kokku muutunud soolsustingimustega, kusjuures muutused hõlmavad nii soolade üldkontsentratsiooni kui ka üksikute soolade kontsentratsiooni. Soolade üldkontsentratsiooni muutumine avaldub merevee osmootse väärtuse(rõhu) muutumises. Soolalahuste ja ka merevee osmootne väärtus oleneb lahuse molaarsest kontsentratsioonist, s.o. soolamolekulide hulgast lahuses. Riimvee osmootne väärtus erineb nii merevee kui ka magevee osmootsest väärtusest. Riimvesi avaldab mere- ja mageveeorganismidele erinevat toimet: esimestele on riimvesi vähenenud soolsusega, teistele aga suurenenud soolsusega keskkonnaks. Paljude alamate mereloomade sisekeskkonna(kehavedelike) osmootne väärtus on võrdne ümbritseva merevee vastava väärtusega: merevee soolsuse muutumine
= = = . N n C ioonide ja nimetajas laguneva elektrolüüdi aktiivsused. Tasakaalureaktsioon ei kulge lähteainete täieliku C Molaarsest kontsentratsioonist vastava kadumiseni, vaid näiliselt teatava kindla oleku ehk tasakaaluoleku saavutamiseni, kus lahuse koostis jääb ajas täiesti muutumatuks. Tasakaaluolekut kindla aktiivsuse a saamiseks tuleb see läbi korrutada elektrolüüdi puhul kirjeldab dissotsiatsioonikonstant
Happelises lahuses on ülekaalus vesinikioonid (CH+ > COH-) ja aluselises lahuses hüdroksiidioonid (CH+ < COH-) Näited: Gaseeritud vesi: pH ~5,5 Inimese veri 7,35 - 7,45 Maomahl 1,6 - 1,8 15 Merevesi 8,0 Määramine: Valem: pH log(C H ) e. negatiivne logaritm vesinikioonide molaarsest kontsentratsioonist. Visuaalselt võimaldavad lahuse pH-d hinnata indikaatorid - ühendid, mis omavad happelises ja aluselises keskkonnas erinevat värvust. l pH väärtuste vahemikku, milles indikaatori värvus muutub, nimetatakse indikaatori pöördealaks Näiteks: fenoolftaleiin- happes- värvitu metüülpunane- happes- punane aluses- punane aluses- kollane 74
neutraalseks lahuseks. 69. pH mõiste, näited, määramine Happelises lahuses on ülekaalus vesinikioonid (CH+ > COH-) ja aluselises lahuses hüdroksiidioonid (CH+ < COH-) Näited: Gaseeritud vesi: pH ~5,5 Inimese veri 7,35 - 7,45 Maomahl 1,6 - 1,8 Merevesi 8,0 Määramine: Valem: pH log(C H ) e. negatiivne logaritm vesinikioonide molaarsest kontsentratsioonist. Visuaalselt võimaldavad lahuse pH-d hinnata indikaatorid - ühendid, mis omavad happelises ja aluselises keskkonnas erinevat värvust. l pH väärtuste vahemikku, milles indikaatori värvus muutub, nimetatakse indikaatori pöördealaks fenoolftaleiin- happes- värvitu metüülpunane- happes- punane aluses- punane aluses- kollane 70
või nende ülemäära kiirest hävimisest ringlevas veres., kuid seda võib põhjustada ka nakkushaigused, radiatsioon, mõne aine või ravimi toksiline toime verre või vereloomeelundisse. *Leukeemia valgeveresus. Vereloome tüviraku kasvajaline protsess, pahaloomuline haigus, millele on iseloomulik kõigi vereloomeelundite kahjustus. Tekkepõhjusi palju. Vere pH ja selle muutumise piirid ja vere viskoossus. PH arvuline väärtus negatiivne kümnendlogaritm vesinike molaarsest konsentratsioonist. Mida rohkem vabu H ioone, seda happelisem keskkond ja väiksem number. Arteriaalse vere (plasma) pH on 7,4 ja venoossel (plasma) 7,35. Vere pH muutumise piirid on 7,37 7,43. Ja selle säilitamisel konstantsena osalevad mitmed tegurid. Nendeks on vere puhversüsteemid, gaasivahetus kopsudes ja erutusmehanismid neerudes. Erütrotsüütide raskestimõõdetav pH erineb plasma omast ja on 7,2 7,3. *Atsitoos vere pH < 7,37; *Alkaloos <7,43
Happelises lahuses on ülekaalus vesinikioonid (CH+ > COH-) ja aluselises lahuses hüdroksiidioonid (CH+ < COH-) Näited: Gaseeritud vesi: pH ~5,5 Inimese veri 7,35 - 7,45 Maomahl 1,6 - 1,8 Merevesi 8,0 pH log( C H ) Määramine: Valem: e. negatiivne logaritm vesinikioonide molaarsest kontsentratsioonist. Visuaalselt võimaldavad lahuse pH-d hinnata indikaatorid - ühendid, mis omavad happelises ja aluselises keskkonnas erinevat värvust. l pH väärtuste vahemikku, milles indikaatori värvus muutub, nimetatakse indikaatori pöördealaks fenoolftaleiin- happes- värvitu metüülpunane- happes- punane aluses- punane aluses- kollane Looduslik indikaator- punase kapsa mahl
annaabi.ee 
