peroksüdaas (POx). 3.3.1. Töö teoreetilised alused 3.3.1.1 Glükoosi oksüdaas Struktuur: - Liitvalk ehk konjugeeritud valk (flavoproteiin) - Sisaldab koeensüümina toimivat mittevalgulist komponenti FAD-i - Molekul on dimeerne valk (koosneb 2 subühikust, mis pildil kahe erineva sinisega) - Sisaldab FAD-i molekule (tähistatud roosaga)
Globulaarsete valkude põhirühmad on: albiumiinid, globuliinid, histoonid, protamiinid, prolamiinid ja gluteliinid. Näiteks albumiin on vereplasmas ja piimas sisalduv valk. Albumiinid on nende globulaarsete lihtvalkude alaklass, mis lahustuvad vees ja nõrkades soolalahustes. Albumiini mudelit on näha joonisel 3.1.2. (Zilmer, Karelson, Vihalemm 2001: 97). Joonis 3.1.2. 3.2. Liitvalgud Liitvalgud ehk konjurogeerunud valgud on valgud, mis sisaldavad aminohapete jääkidele ka mittevalgulist ehk prosteetilist rühma. (Zilmer, Karelson, Vihalemm 2001: 99). Liitvalgu näiteks võib tuua lipoproteiini. Lipoproteiin on biokeemiline kooslus, mis omab 9 nii valke kui ka lipiide. Joonisel 3.2. on näha lipoproteiini mudelit. Joonis 3.2. 10 4. VALKUDE FUNKTSIOONID INIMORGANISMIS Valkude mitmesugused funktsioonid inimorganismis tulenevad nende mitmekesisusest. 4
). ◦ Sellega muutuvad need lahustuvateks või blokeerub nende toksiline toime. ◦ Valgud transpordivad erinevaid aineid vere vahendusel kudedesse, kus need lülituvad metabolismi või tehakse kahjutuks. (näiteks, hemogloobin – rauda sisaldav valk, mis transpordib hapnikku) VALKUDE KLASSIFIKATSIOON 1. Struktuurne klassifikatsioon lihtvalgud ehk proteiinid (koosnevad ainult aminohapete jääkidest) liitvalgud ehk proteiidid (sisaldavad peale aminohapete jääkide ka MITTEVALGULIST KOMPONENTI EHK PROSTEETILIST RÜHMA; kr.k. prostheto = lisa). ◦ Lihtvalke jaotatakse valgumolekuli kuju ehk konformatsiooni alusel omakorda fibrillaarsed ja globulaarsed. (nt. albumiin) ◦ Liitvalke eristatakse prosteetilise rühma loomuse järgi. (nt. Hemoglobiin - metalloproteiin) Liitvalke, näiteks lipoproteiine võib vaadelda nii valgu ja lipiidi kompleksidena kui ka lipiidi ja valgu kompleksidena, s.t. nad võivad ehituslikult kuuluda nii valkude kui lipiidide hulka.
hormoone, rasvhappeid, bilirubiini, rauda, ravimeid jt.). Sellega muutuvad need lahustuvateks või blokeerub nende toksiline toime. Valgud transpordivad erinevaid aineid vere vahendusel kudedesse, kus need lülituvad metabolismi või tehakse kahjutuks. Valkude klassifikatsioon 1. Struktuurne klassifikatsioon Eristab: lihtvalgud ehk proteiinid (koosnevad ainult aminohapete jääkidest) ja liitvalgud ehk proteiidid (sisaldavad peale aminohapete jääkide ka mittevalgulist komponenti ehk prosteetilist rühma; kr.k. prostheto = lisa). Lihtvalke jaotatakse valgumolekuli kuju ehk konformatsiooni alusel omakorda - fibrillaarsed ja globulaarsed. Liitvalke eristatakse prosteetilise rühma loomuse järgi. Liitvalke, näiteks lipoproteiine võib vaadelda nii valgu ja lipiidi kompleksidena kui ka lipiidi ja valgu kompleksidena, s.t. nad võivad ehituslikult kuuluda nii valkude kui lipiidide hulka. Sellepärast nimetatakse neid
funktsioonide järgi ja struktuuri järgi. See peatükk käsitleb kõige enamlevinumat ehk struktuuri järgi klassifitseerimist. Struktuurne klassifikatsioon jagab valgud lihtvalkudeks ja liitvalkudeks. Lihtvalgud on valgud, mis koosnevad vaid aminohapete jääkidest. Lihtvalgud jagunevad omakorda fibrillaarseteks ja globulaarseteks valkudeks. Liitvalgud ehk konjurogeerunud valgud on valgud, mis sisaldavad aminohapete jääkidele ka mittevalgulist ehk prosteetilist rühma. (Zilmer, Karelson, Vihalemm 2001: 99). Liitvalgu näiteks võib tuua lipoproteiini. Lipoproteiin on biokeemiline kooslus, mis omab nii valke kui ka lipiide. 1.1.5. Valkude funktsioonid inimorganismis Valkude mitmesugused funktsioonid inimorganismis tulenevad nende mitmekesisusest. Ensümaatiline/katalüütiline: kõik ensümaatilise funktsiooniga biomolekulid on valgud. Ensüümid katalüüsivad valke
jt) katmisel. · Valgud (proteiinid) Valgud on kõrgmolekulaarsed ühendid, mille aminohapped on peptiidsidemetega (-CO-NH-) seotud pikkadeks ahelateks. Valgud on elusorganismide põhikomponendid. Lihtvalgud ehk proteiinid koosnevad ainult amiinohappeist. Lihtvalgud on kollageenid (sidekoe, luude, naha jms struktuurvalgud), keratiinid (villa, karvade, küüniste valgud), fibroiinid (albumiinid jt). Liitvalgud ehk proteiidid sisaldavad peale lihtvalgulise osa aga veel mittevalgulist komponenti nagu sahhariide, rasvu, fosforit, mettallioone jt. Liitvalgud on näiteks piimavalk kaseiin, hemoglobiin, ensüümid jt. Valgud (ehk proteiinid) on seega biopolümeerid, mille koostisse kuulub 20 lihtsat nn valgulist aminohapet. Iga individuaalse valgu jaoks on iseloomulik tema koostisse kuuluvate aminohapete kindel kogum ja nende protsendiline koostis. Proteiinid on üsna stabiilsed oksüdatsiooni suhtes, sobiva temperatuuri ja niiskuse juures
Glu-35, toimides nüüd üldise alusena. LIISI KINK 34 BIOKEEMIA test I 4. Koensüümid mõiste, roll ensüümireaktsioonides ja seos vitamiinidega. Tähtsamad vesilahustuvad vitamiinid ja neile vastavad koensüümid, nende bioloogiline roll. Paljud ensüümid vajavad funktsioneerimiseks lisaks valgule veel mittevalgulist komponent, mida nimetatakse kofaktoriks (metalli aatomid nagu Zn2+, Mg2+, Cu2+ jt) või koensüümiks (orgaanilised molekulid nagu NAD, FAD jt). Vesilahustuvad vitamiinid, va vitC, on koensüümide komponendid või eelühendid. vitamiin koensüüm bioloogiline toime nimetus tähis nimetus tähis
Alkaloos (happe aluse tasakaal)- K+ JA HAPPE-ALUSTASAKAAL Alkaloos põhjustab hüpokaleemiat - stimuleerib K+ tubulaarset sekretsiooni - rakuvälises keskkonnas põhjustab K+ liikumise rakku ja selle vahetamise H+ vastu VATSAALKALOOS Mäletseja on hästi kohanenud vatsahapete puhverdamisega, vatsavedeliku puhvermahtuvus aluste suhtes on väike. Vatsa normaalne mikrofloora muutub proteiinirikka ratsiooni söötmisel, mis sisaldab tavaliselt ka rpohkelt mittevalgulist lämmastikku, eriti kergestiseeduvate süsivesikute vähesuse korral. Ülekaalu saavad koli- ja roisubakterid. Ohtlik on ka saastunud sööt, valgurikkale silole karbamiidi lisamine, karjatamise algus proteiinirikka haljassöödaga. Vatsavedeliku pH tõuseb > 7.5. Enamik vatsavedeliku infusooridest on surnud. Vatsavedelik on hallikaspruuni värvusega, roisulise lõhnaga. Esiplaanil on seedehäired, kõhulahtisus. RESPIRATOORNE ALKALOOS Tekkepõhjused alveolaarventilatsiooni tõus e
Ei allu Michaelis-Menteni kineetikale. Reatsiooni kiiruse ja substraadi kontsentratsiooni sõltuvus on S-kujuline. 19. Valkude klassifikatsiooni printsiibid, tähtsamad esindajad. Lihtvalgud koosnevad ainult aminohapete jääkidest. Jagunevad veel eraldi fibrillaarseteks (kollageenid, elastiinid, keratiinid, fibroiinid, müosiinid) ja globulaarseteks (albumiinid, globuliinid, histoonid, protamiinid, prolamiinid, gluteiinid) valkudeks. Liitvalgud - peale valgulise osa sisaldavad veel mittevalgulist osa ehk prosteetilist rühma. (kromoproteiiid, fosfoproteiinid, glükoproteiinid, proteolipiidid, lipoproteiinid, nukleoproteiinid, metalloproteiinid ja liitensüümid) 20. Sahhariidid: üldiseloomustus, loomorganismi mono- ja disahhariidid. Sahhariidid ehk glütsiidid (traditsioonilise, ent ebatäpse nimega süsivesikud ehk karbohüdraadid) on keemilised ained, mille molekulid on biomolekulid, mis koosnevad süsiniku, vesiniku ja hapniku aatomitest. Süsivesikud jagunevad kolme põhirühma:
Valgud on kiiresti uuenevad, eriti kiiresti vahetuvad maksas sünteesitavad verevalgud (mõne päevaga). Valkude uuendamiseks vajalikud aminohapped saadakse toiduvalkudest, koevalkude proteolüüsist ja seedeensüümide hüdrolüüsist. Arvatakse, et umbes 80% aminohapetest, mida valgusünteesil organismis kasutatakse, ei tule toidust, vaid vabanevad kehavalkude lagundamise käigus. Mäletsejalised kasutavad vatsa bakterite kaasabil ka mittevalgulist lämmastikku (karbamiidi ja ammoniaaki). Bioloogiliselt väärtuslikud on need valgud, mille koostises olevate aminohapete vahekord on organismi jaoks kõige soodsam. Mõningaid aminohappeid sünteesib organism ise, neid nimetatakse asendatavateks. Siia kuuluvad näiteks alaniin, seriin, proliin, glutamiinhape, asparagiinhape, glütsiin, glutamiin. Osa aminohapetest peab aga organism kindlasti saama toiduvalguga: need on asendamatud aminohapped
Valgud on kiiresti uuenevad, eriti kiiresti vahetuvad maksas sünteesitavad verevalgud (mõne päevaga). Valkude uuendamiseks vajalikud aminohapped saadakse toiduvalkudest, koevalkude proteolüüsist ja seedeensüümide hüdrolüüsist. Arvatakse, et umbes 80% aminohapetest, mida valgusünteesil organismis kasutatakse, ei tule toidust, vaid vabanevad kehavalkude lagundamise käigus. Mäletsejalised kasutavad vatsa bakterite kaasabil ka mittevalgulist lämmastikku (karbamiidi ja ammoniaaki). Bioloogiliselt väärtuslikud on need valgud, mille koostises olevate aminohapete vahekord on organismi jaoks kõige soodsam. Mõningaid aminohappeid sünteesib organism ise, neid nimetatakse asendatavateks. Siia kuuluvad näiteks alaniin, seriin, proliin, glutamiinhape, asparagiinhape, glütsiin, glutamiin. Osa aminohapetest peab aga organism kindlasti saama toiduvalguga: need on asendamatud aminohapped
annaabi.ee 
