Arutlus Kas linnaõhk teeb vabaks? Linnades olid asjad suhteliselt hästi korraldatud. Oli paigas transport, hooned ja ka haigete eest hoolitseti. Eestlastel oli linnades ülekaal, kuigi neid nimetati mittesakslasteks. Katk hävitas enamik linna inimesi, aga selle korvasid mõisnike juurest ära põgenenud talupojad. Raad kaitses vastavalt linnaõigusele igat linna elanikku, kui inimene oli linnas viibinud ühe aasta ja ühe päeva. Kui talupoeg oli sellega hakkama saanud, oli ta linnakodanik. Linnakodanikuks võis olla iga vaba inimene, kes täitis linna poolt esitatud nõudmisi ja maksis linnale makse. Linnadel oli vaja tööjõudu ja uusi elanikke.
eestlaseks. 2. Tsitaadid TSITAAT LK. NUMBER PÕHJENDUS Maarjamaa peale selle, et Ka omal maal pidi eesti jaguneda rikasteks ja vaesteks rahvas olema nagu igal pool ja Saksamaal 29. ,,teisejärguline" samas, kui ka, veel sakslasteks ja sakslased meie riigis nina mittesakslasteks. püsti võisid ajada. Täiesti ebaõiglane! Või olid lapsed lõpuklasside Ma ei mõista, kuidas saab ajaks juba sakslasteks saanud üks eestlane lihtsalt ... et prioriametiks kõlvulised 32. rahvust vahetada ja olla. ennast järsku kellekski
- Juulis algas sõjategevus Saaremaal. - 1346.a müüs Taani kuningas oma valdused. 11. Läänikord - ühiskonna korraldus, kus maa on läänistatud läänimeestele ning kus maad harivad sõltuvad talupojad. - lään e feood - valitseja antud maatükk, mille eest pidi tasuma väeteenistusega. - läänimees e feodaal maatüki saaja - senjöör lääni andja - vasall lääni saaja 12. Õiguslikud rühmad - sakslased olid staatuselt kõrgem ja arvuliselt vähemuses rühm. - mittesakslasteks nimetati 15.-16. saj tavaliselt põliskeelt kõnelevaid inimesi(eestlased, lätlased, liivlased), üldjuhul talupoegi. 13. Linnused - linnused olid keskaja Liivimaal nii sõjalised tugipunktid kui ka võimu- ja halduskeskused, kus asusid valitseja enda ja tema kaaskondlaste eluhooned ja kus oli võimalik varusid säilitada. - Linnuste tüübid: · Looduslikke pinnavorme järgivad (Otepääl) · Kastelli tüüpi korrapärane nelinurkne ringmüüriga ümbritsetud linnus (Paide)
tööliskeel. Enamik rahvast rääkis murdeid, mis eristusid põhilised Põhja – ja Lõuna-Eesti murreteks. Alamsaksa keel domineeris poliitikas, kaubanduses ja keerulisematel käsitööaladel. Ülemsaksa keel oli kirjakeel. Ladina keel oli kiriku, parema koolihariduse, teaduse ja kaugemate välissuhete keel. Positsioon inimesel ühiskonnas tingis ka sellele, millisele keelele ta oma elus põhendus. Keskaegse Liivimaa elanikkond jagunes laias laastus “sakslasteks” ja “mittesakslasteks”. Linnused: Esimesed kindlustatud tugipunktid rajaisd Saksa- Skandinaavia vallutajad juba ristisõja käigus. Enamasti rajati muinaslinnuste kohale. Linnused olid keskaegsel Liivimaal nii sõjalised tugipunktid kui ka võimu – ja halduskeskused. Peamiseks linnuste ehitajaks oli Saks ordu, kellel oli umbes 60 suuremat kindlustatud punkti. Eesti aladele püstitati 17 suuremat tugipunkti. Ka vasallid püstitasid endale linnuseid. Kuna linnused olid võimukeskused pöörati seal
sajandil Vaatamata Liivimaa reformatsiooniajaloo rikkalikule historiograafila pole siiski õnnestunud näidata, millises suunas, kas poliitilises, sotsiaalses või ideoloogilises, avaldas reformatsioon 16. sajandil Liivimaa ühiskonnale kõige suuremat mõju. Ideoloogiliselt kujunes võitlus kirikumeestega leebeks ning evangeeliumiõpetuse omaksvõtmine aeganõudvaks. Iseloomulik oli mõlema usutunnistuse aastakümnete pikkune kõrvutieksisteerimine. Mittesakslasteks peeti keskaegsel Liivimaal enamasti eestlasi ja lätlasi, lisaks veel läänemeresoome väikerahvaid liivlasi ja vadjalasi. Siinmail elavaid soomlasi, rootslasi, taanlasi ja venelasi reeglina mittesakslaste hulka ei arvestatud. Kuigi osades linnades ja maal jäi sakslaste ülemkiht väikearvuliseks ja eestlaste osatähtsus oli suurem- õiguslikest vahekordadest tähtsamaks osutus asjaolu, et sakslased ja taanlased allutasid endale uskumatud. Siit tuleneb sakslaste ja
Iga inimene pidi need vanded lausuma oma emakeeles. Kirja pandi, et sõnastus oleks täpne. Lisaks etnilisele, kultuurilisele ning keelelisele aspektile olemas ka õiguslik aspekt. Eri inimeste kohta kehtis erinev õigus. Erinevus linnaelaniku ja talupoja vahel. E millise õiguse alla keegi kuulus, võis defineerida, millise rahva hulka teda loeti. e sakslane ja preislane õiguslik definitsioon. Tundub, et määratluse alus ei olnud keel ega etniline kuuluvus. Mittesakslasteks nimetati neid, kes olid maal elavad talupojad. Mittesakslaste vastuvõtmine keelati tsunftidesse, gildidesse vastuvõtmisel, pärimisõigus, kinnisvara omamine. Kuid pigem tegu sunnismaiste talupoegade eemalhoidmisega, mitte etniliste eestlaste. Kartus, et talupojad tulevad linna, võtavad ära töökohad ja teevad tööd, milleks sobivad pole. See aga ei tähenda, et etnilisel identiteedil poleks tähtsust olnud. Oma roll sellel oli, kuid mitte poliitilise rahvusluse mõttes.
põhineb ideoloogilisel vaatel sellele reaalsusele. Sellele alaküsimusele vastamine aitab välja tuua ka diskursuses kõnelevaid ,,hääli". (Nt: Eesti elanike klassifitseerimine eestlasteks ja mitte-eestlasteks iseloomustab teatud määral enamusrahvuse domineerivat positsiooni ühiskonnas. See tuleb selgemini ilmsiks võrdluses varasema aja diskursustega, mil Eesti elanikke liigitati sakslasteks ja mittesakslasteks.) Kas esineb sõnu, mille eest või vastu ideoloogiliselt võideldakse mis on ideoloogilise võitluse fookuses? (Nt: 1940ndatel aastatel ilmunud Johannes Käisi aabitsas ,,Esimesed vaod" kasutati kuni aastani 1944 mõisteid ,,isamaa" ja ,,kodumaa" paralleelselt, sünonüümidena: ,,Ilusa elu eest tahan ma / tänada sind, mu kodumaa. /---/ Tõnu kaitseb oma isamaad" (Käis, 1944: 38). Seevastu 1945. ja 1946.
Etniline ja sotsiaalne jaotus on siin omavahel põimunud. Esimesel kohal pole mitte saksa keel, etniline päritolu, vaid sotsiaalne jaotus. Sotsiaalne positsioon määrab ära õigused ja kohustused, ning võib määrata ka selle, mis keeles ta räägib. Lisaks etnilisele, kultuurilisele ning keelelisele aspektile on olemas ka õiguslik aspekt. Eri inimeste kohta kehtis erinev õigus. Ehk millise õiguse alla keegi kuulus, võis defineerida, millise rahva hulka teda loeti. Mittesakslasteks nimetati neid, kes olid maal elavad talupojad. Mittesakslaste vastuvõtmine keelati tsunftidesse, gildidesse (1375-1397, Riia. 14. sajandi lõpp). Kartus oli, et talupojad tuelvad linna, võtavad ära töökohad ja teevad tööd, milleks sobivad pole. Diskrimineerimise tagamaaks oli pigem õiguslik ja sotsiaalne, mitte rahvuslik jaotus. Ehted, rõivaesemed ja muudki asjad jagunesid samuti "saksa" ja "mittesaksa" esemeteks. Mittesakslaste alaväärsus tulenes nende talupojaseisusest ja peetud
Tsunftikorraldus säilis eesti linnades kuni 19. sajandini. · Rahvastik ja seisused Valkdav osa, üle 90% elanikest Eesti alal olid eestlased, kes keskajal kaasaegses mõttes rahvast veel ei moodustanud, jagunedes kultuurilt ja keelelt mitmeks erinevaks hõimuks. Keskaegsetes allikates on eestlasi ja teisi talupojaseisusest inimesi, kes polnud just otseselt saksa päritolu, tavaliselt nimetatud undeutschideks[1] (mittesakslasteks). Eestlased olid valdavas osas talupojad, ent ka linnarahvastikust moodustasid nad tõenäoliselt enamuse. Keskajal rändas Eestisse sisse kaks suuremat rahvagruppi: baltisakslased ja rannarootslased. Esimesed saabusid alates Eesti ala vallutamisest peamiselt maaisandate vasallide ja nende kaaskondlastena, samuti linnaelanikena, peamiselt käsitöölistena. Baltisakslased moodustasid maa ülemkihi, kuhu sulandus ka eestlasi, eriti 13.14. sajandil
Vana-Liivimaa rahvastikus domineerisid keskajal põhirahvused - eestlased, lätlased, liivlased, kusjuures viimaste arv vähenes pidevalt ning nende asuala ahenes lätlaste kasuks. Linnades domineerisid sakslased, kuid ka seal leidus piisavalt kohalikku päritolu elanikke. Linnadesse asunud põlisrahvaste esindajad, kes vähegi heale järjele jõudsid saksastusid siiski kiiresti. Üldiselt suhtusid linnakodanikud maarahvasse halvustavalt, kutsudes neid mittesakslasteks (undeutsch). Nimetust "eestlane" ei kasutatud, eestlased hakkasid end kutsuma maarahvaks. 12 Eestlaste rahvaarv, mis muistse vabadusvõitluse lõpus oli umbes 100 000, tõusis XVI saj. keskpaigaks 250 000-280 000 inimeseni. Eriti kiire rahvaarvu tõus algas XV sajandist, seoses sise- ja välisvõitluste märgatava vähenemisega. Rahvaarvu tõusule aitas kaasa ka sisseränne naabermaadest
annaabi.ee 
