Mis muutus rahvuskultuuri arengus pärast 1905 aastat
Eesti kultuur on Eesti territooriumi kui eestlaste kultuur. See on
tihedalt seotud Eesti ajaloo ja loodusega. Ajaloo jooksul on
kultuurilisi mõjusid tulnud teistelt kultuuridelt. Mõningad
rahvakultuuri nt usundiliste nähtuste juured ulatuvad aastatuhandete
taha. Kujunesid rahavkultuuri iseloomulikud piirkonnad- Põhja-Eesti,
Lõuna-Eesti ning Lääne-Eesti ja saared. Lääne-Eestile ja
saartele olid iseloomulikud Skandinaavia mõjutused. Eesti
territooriumi ja eesti kultuuriga on seotud ka baltisakslaste,
setude, rannarootslaste ja vene vanausuliste kultuur.
Eestis taotleti eesti keele kasutusala laiendamist ning
omavalitsuse-, kooli-,kiriku- ja maareformi.Eesti kultuuri mõjutas
industrialiseerimine ja moderniseerimine ning linnade kiire areng.
1905. ja 1907. aasta revolutsioonide mõjul tekkis rahvusliku
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-11-19
Kuupäev, millal dokument üles laeti
14 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
allar12
Õppematerjali autor
Kultuur ja eluolu (Enne iseseisvumist) 19.–20. sajandi vahetusel mõjutas eesti kultuuri industrialiseerumine ja moderniseerumine ning linnade kiire areng. 1905. ja 1907. aasta revolutsioonide mõjul tekkis rahvusliku liikumise teine laine, mis võttis suuna omariikluse rajamisele. Baltisaksa kultuur oli Eestis jäämas tagaplaanile võrreldes eesti rahvuskultuuriga. Eestikeelses kirjanduses ilmusid täiesti kunstiküpsed teosed sellistelt autoritelt nagu Eduard Vilde, August Kitzberg, Juhan Liiv, Anna Haava, Gustav Suits; rühmitus "Noor-Eesti" võttis sihiks rahvuskultuuri viimise kooskõlla
EESTI TEEL ISESEISVUSELE XX SAJANDI ESIMESED AASTAD Kiirenes majanduslik ja poliitiline moderniseerumine. Venestamise surve nõrgenes, uus rahvusluse tõus. Palju uusi seltse rahvuskultuuri edendamiseks. Majandusühistud pakkusid võimalusi majanduselus osalemiseks. Eristusid poliitilised voolud: liberaalne rahvuslus ning sotsialism. Tartu liberaalid Postimees (1896), toimetajaks juristiharidusega Jaan Tõnisson. Rahvusmeelsed haritlased (Villem Reiman, Oskar Kallas, Peeter Põld, Karl August Hindley). Eestlaste rahvusliku eneseteadvuse edendamine. Astuti jõuliselt välja venestamise ja saksastamise vastu. Rünnati baltisaksa ülemvõimu ja eestlaste seas vohavat kadakasakslust.
Eesti teel iseseisvusele XX sajandi algus Rahvusluse uus tõus ning rahvuslik liikumine muutus massiliseks. Tekkisid uued seltsid, tugevnesid poliitilised erimeelsused ning eristusid poliitilised voolud: liberaalne rahvuslus ja sotsialism. Milline poliitiline suund tekib Eestis? Konservatism, liberalism, sotsiaaldemokraatia Millisesse erakonda võiks kuuluda? Liberalism- majanduskaubandus, isikuvabadus, erinevad uuendused Konservatism- valitsus reguleerib kõike, säilitada vanad traditsioonid, patriotism, oma huvikapitalide kaitsmine Tartu liberaalid
Nimekamad estofiilid ja eestlastest kultuuritegelased: Georg Julius von Schultz (Dr. Bertram) (1808-1875). Baltisakslane. Põhiliselt elas Peterburis, seal tegeles eesti kultuuriga. Tema üheks lemmikväljendiks oli ,,ka see läheb varsti mööda". Lisaks eesti kultuuri uurimisele on kirjutanud raamatu Peipsi vanausuliste kohta. Kalevipoja idee autor. Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850) Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882) muretses oma tunnustamatuse pärast ja tahtis Venemaale minna, kuid Faehlmann keelitas teda Eestisse jääma, ütles, et siin on teda rohkem vaja. Estofiilide tegevuse põhisuunad: Eestlaste mineviku kohta andmete kogumine ja säilitamine. Sellega tegeles Õpetatud Eesti Selts (1838). 19. saj kuulusid sinna ainult mehed. Rajajate hulka kuulus ka Faehlmann. Muinasusundi uurimine (teema algatas K. J. Peterson, arendasid edasi Faehlmann ja Kreutzwald). Mõtlesid välja pseudomütoloogia (Taara peajumal,
1893 suleti valitsuse korraldusel Eesti Kirjameeste Selts. Allakäiku/venestamist soodustasid eestlastest venestajad nt. Jakob Kõrv, kes asutas venemeelse "Valguse". Moes olid intriigid, nuhkimine salakaebused. Venestajate poole läks üle varem rahvuslane olnud Ado Grenzstein. Tema ajaleht "Olevik" toetas venestuspoliitikat. Ainsaks ajaleheks, mis rahvuslikku ärksust toetas, jäi Karl August Hermanni Tartus ilmuv "Postimees", mis 1891 muutus esimeseks eestikeelseks päevaleheks. 1884 alustas Tartus tööd Hugo Treffneri Eragümnaasium, omas suurt tähtsust eesti soost haritlaskonna kujunemisel. NB!! Esimene eestikeelne gümnaasium on 1906 asutatud Tartu Tütarlaste Gümnaasium. Rahvuslikku tööd jätkati üle kogu maa loodud karskusseltsides, korraldati kõneõhtuid, näitemänge ja kontsertteid. Osaleti agaralt 1888 Jakob Hurda poolt väljakuulutatud eesti rahvaluule kogumisel.
Sealt võtsid selle üle baltisakslased. 1857. aastal toimus Tallinnas ja 1861. aastal Riias baltisaksa laulupidu. Esimene eestlaste laulupidu või laulupäev peeti 1863. aastal Saaremaal Ansekülas. Nii otsustaski "Vanemuise" selts president Jannseni eestvõttel korraldada Tartus esimese suurema laulupeo. See pidi toimuma 1869. aasta suvel ja olema pühendatud pärisorjuse kaotamise 50. aastapäevale. Loa taotlemine võttis aega kaks aastat ja see saadi kätte vaid 4 kuud enne peo kavandatud algust, kuid palavikulise innuga tööle hakanud korraldajad suutsid selle ajaga paljundada ja laiali saata noodid, korraldada majutuse ning muu vajaliku. Kuna Jannsen vajas arvukate tehniliste küsimuste lahendamisel saksa seltskonna toetust, siis oli kogu ettevõtmise tonaalsus leplik, väheste kriitikute meelest isegi saksasõbralik. Näiteks oli Jannsen
Lõks sulgub hetkel, kui kaob side olemise endaga. Tõsiasjast, et "olevikuhetk on veel lahtirullumata mõttelise ruumi sähvatus /mis/ kätkeb endas kõigi tulevaste arenguteede võimalusi" (J.Lotman) järeldub tehtava valiku olulisus. Igal hetkel seistakse silmitsi juhusega, millest võib saada paratamatus. See omakorda rõhutab valikutegemis(t)e, kõigi inimese poolt tehtavate otsustuste eksistentsiaalset ja moraalset kaalukust. 2.Kultuur ja rahvuskultuur (etnosest kultuurifundamentalismini): Tavapärases ajakirjanduslikus diskursuses on identiteedi sünonüümiks rahvuslik ühtekuuluvustunne. Kultuuriteoreetilises kasutuses hõlmab identiteet enamat. Identiteet on kõige üldisemalt öeldes kokkuleppeline enesemääratlemine: sage käitumuslik ja/või diskursiivne (teadvustatud või teadvustamata) vastamine küsimustele "Kes ma olen?" ja "Kes ma ei ole?" Rääkides Eesti identiteedist ja Euroopast on olulisim kogukondlik tasand, s.t rahvus.
Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine).
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid