,,Ma vihkan ... ."- lause, mida ma olen öelnud või mõelnud päris tihti. Kolme punkti asemele võiksin ma erinevaid sõnud: Teda, oma tööd, endist elukaaslast, kellest ma olen just lahku läinud, seda ilma jne. Väidetavalt pidi olema armastusest vihkamiseni üksainus samm. Neid inimesi/asju on ikka väga palju, liigagi palju mida ma vihkan või vihanud olen ja vahel ma tunnen, et see võtab minult meeletult energiat ära. Ma ei ole ainus, kes vihkab, ka minu sõbrad ja tuttavad, terve inimkond tunneb või on tundnud seda emotsiooni. Vahel kui sellele mõelda tundub see nii õõvastav ja hirmu tekitav, et minu loomuses on konflikte tekitada ja nende baasil siis vihata ja see nagu annaks õiguse teistele halba tekitada. Viha tundes teen ma halba ainult ise endale. Nõustun viha osas Luule Viilmaga, kes jõudis enda elu jooksul kirjutada päris mitu eneseabi õpikut väitis, et :" Viha minus on stress. Viha olemasolu tõmbab viha ligi ja
reaalsus on vastupidine. Õpilasfirma ,,SiiDii" tõi mu pilvedelt alla maa peale. Oma firmat luua on keerukas. Juba nime mõtlemine nõuab väga palju aega, rääkimata veel teistestki asjadest- tööjaotus, toote väljamõtlemine ning selle võimalikult soodne tootmine, nipid, millega kliente oma toodet ostma panna ning kõik muu veel. Olles õpilasfirma tegevdirektor ning juhtinud seda firmat juba rohkem kui pool aastat olen ma jõudnud arusaamiseni, et kõik inimesed ei sobi ettevõtjaks. Mõned õpilasfirmad on põrunud, võib-olla just selletõttu, et neil puudub ,,äriinimene". Teised firmad on osutunud veelge edukamaks, kui alguses arvata osati, võib-olla just selletõttu, et neil on olemas juht, kellel on eeldused ettevõtjaks olemisega. Meie firma tegevust ma hindan edukaks, rääkides juba rentaablusest, mis on hiiglaslik. Ma järeldan, et minus on ettevõtja verd. Ettevõtjal peavad olema mõned iseloomuomadused
surmatundi ülekõige ja soovin neile parimat. Nende pärast loobuksin ma kõigest ja seda ma ka tegin. Kuigi nad ei soovi mind väga näha, kuna neil on tegemist enda abikaasadega ja oma eluga, siis iga nende vähegi külastus Meie reporter kohtus Isa Goriot’ga on minu jaoks väga tähtis. Ma ei näe neid pühapäevasel päeval pansionis. Esitas talle eriti tihti, kuid ma toetan neid nii palju, kui küsimusi, et saada teada täpsemalt, millise ma suudan ja tänu sellele,et mul oli palju inimesega on tegemist. All järgnevalt saate raha sain ma selle kõik neile anda, et nad lugeda tema esitatud küsimusi ning antud saaksid hästi ja õnnelikult elada. interviueeritava vastuseid.
Julgeolekutunne- kuidas seda suurendada? Minu töö käsitleb põhiliselt inimeste julgeoleku (human security) teemat. Selle eesmärgiks on tuua välja tegurid, mis alandavad seda turvatunnet ning lisaks leida viise, kuidas julgeolekut nii riiklikul, kogukondlikul kui ka personaalsel tasandil suurendada. Minu põhisõnumiks on, et inimeste julgeoleku suurendamisel on suur mõju sellel, kui inimestel on palju kokkupuuteid endast erinevate inimestega näiteks eri rassist, eri kultuuri jne inimestega. Eriti suureneb sellisel viisil kogukonna julgeolek, sest inimesed suudavad elada eelarvamusteta, on üksteise suhtes sallivamad ja ühiskonnas valitseb usaldustunne. Inimesed tunnevad end kindlamalt, mugavamalt ja turvatunne on suurem. Ehk lühidalt öeldes turvatunne
Naerata , sest elu ei vääri pisaraid. Sina oled ainuke, kes suudaks mu taas naeratama panna, aga sa ei hooli minust. HIRM: Hirm on meie kõige suurem vaenlane! Minu suurim hirm on see, et võin su kaotada. Hirmust püksipissimine pole veel midagi, hullem veel oleks, kui ei pissiks. Vabandust, aga ma olen nii hirmunud, et pillasin su südame maha. Hirm on see, kui sa ei suuda teha midagi mida sa tahad. Elama hakkame me alles siis kui ületame oma hirmud. Sa kardad? Tere tulemast minu maailma. Hirm pimeduse ees ei muuda seda, et ma õhtuti väljas käin. Hirm valu ees ei muuda seda, et ma seda kunagi tundma ei peaks. Ma kardan jälle haiget saada, sa oled lubanud et ma ei saa, kuid ma pean seda tihti kuulma ja tundma. IGATSUS: Kõige hullem viis kedagi igatseda on olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda kunagi. Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegusdest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada.
raha põles sinna majja, noor Märt küll läks seda isa käsul päästma, kuid rahakapi peal olnud piiritusepudel plahvatas ja mees hukkus. Nüüd oli Mogri Märt oma mõlemad lapsed kaotanud. Lisaks sellele oli läinud tema jumal raha. Vanamees läks hulluks. Ka tema abikaasa suri suurde kurbusesse. Lõpuks oli vana Mogri Märt üksi, ilma kõigest. Nii juhtub kui olla südametu ja nii kinni enda arusaamistes. Ka see lugu lõppeb õnnetult, kuna niipalju on süütuid inimesi hukkunud. Minu arvates on see vale, et isa valib oma lastele sobivad partnerid. Lõppude lõpuks ei ole ju tähtis varandus ja veri vaid siiski armastus. Mõlema teose puhul on selgelt aru saada, et tegu oli ebaõiglusega, sest kedagi ei saa sundida armastama ja kui ollakse sunniviisiliselt abielus, kuna nii soovis su isa või ema, siis ei tule armastus tavaliselt kusagilt. Mul on väga hea meel, et ma ise ei olnud tollel ajal noor ning et minu isa pole mulle kaaslast valinud. Eks muidugi veidike annab see
Tänapäeva maailma hirmud Mis on see, mis tekitab inimestes hirmu? Ma olen kindel, et iga inimese hirmud on väga erinevad nagu ka meie kõigi mõttemaailm ja vaated. Ometi on hirme, mis puudutavad meid kõiki ja tekitavad meis kõhedust ning õõva. Minu arvates on selleks hirmuks ELU, mis kaasab endasse erilisi vorme: perekond, tervis ja rahu. Just need samad väärtused peaks olema igale väärikale inimesele kallim kõigist materiaalsetest väärtustest ning ihadest. Kui miski või keegi aga üritab neid vorme ära kasutada, likvideerida, ohustada. siis on ka iga tugevaim isiksus vaimselt murtud. Me kõik teame või vähemalt oleme kuulnud ütlust, et loodusjõud on maailma ja minu silmis ka kogu elu kõige võimsamad jõud
kahetimõistetavaks. Antud olukorras ei oska mina enam sellel teemal edasi rääkida, kuna pole infost aru saanud. Ise teistega suheldes ja avastades jutu lõpus vaikusmomendi, saan aru, et teised ei ole mind mõistnud ning üritan oma mõtet paremini ja arusaadavamalt selgitada. Samas on vaikushetked e. mõttepausid täiesti normaalsed, sest ka teised peavad minu antud infot nn. ,,seedima" e. läbi mõtlema. Kui need aga liialt pikaks venivad, küsin kas minu mõttest saadi ikka aru. Kui mulle vastatakse eitavalt, siis proovin end paremini mõistetavaks teha. Juhtub ka olukordi, kus vastatakse jaatavalt, kuigi mõte jäi ikkagi segaseks. Mõned inimesed arvavad, et kui nad ei saa mingist infost täpselt aru, siis ei peeta neid teistega võrreldes arengutasemelt samaväärseks. Minule on see täielikult vastumeelne, kuna iga inimese arusaadavuse ja huvide tase on erinev. Huvi pakkuvatest teemadest teatakse
Kõik kommentaarid