Minu elu kutse (4)

Minu elu kutse
Minu elu - ainult üks võimalus elada seda nii nagu ei kunagi varem. Just nüüd ja praegu, sest homset ei pruugi kunagi tulla. Öeldud sõnu tagasi võtta ei saa ja tehtud teod olematuks ei muutu. Jäänud on vaid võimalus elada.
Hunti kutsub metsa, meremeest merele , kalameest kalale. Aga mina? Olen justkui kutsumuseta jäänud inimhing , kes sihitult ringi uitab. Täna siin, homme seal. On see peidus sügavamal kui pinnapealsel vaatlusel paistab? Loota ju võiks...
Ma pole kunagi ühelegi tüdrukule omaselt unistanud valges kleidis oma printsiga valgel hobusel abiellumisest või arstiks, emaks, lastaaia kasvatajaks saamisest. Lasteaias kodu mängides olin koer või kass , sest ema roll tundus hirmutav ja parema meelega joonistasin omaette nurgas , üksi, rahus ja vaikuses. Väikesed poisid ihkavad olla politseinikud või tuletõrjujad, ehitada kosmose süstik või saada allveelaeva juhiks. Olen ma imelik või lihtsalt tahan elada?
See on minu elu. Minu valikud ja otsused, vead ja õnnestumised, nutetud nutud ja naerdud naerud. Keegi teine ei astu minu eest ühegi sammu, enne kui ma ise ei astu. Vanemad võivad suunata ja anda nõu, kuid lõpuks lähen siiski oma rada mööda. Sinna kuhu süda ja hing kutsuvad . Pean saama suureks ja issi kaitsva hõlma alt välja tulema , tundma ja katsuma ise maailma, õppima vahet tegema heal ja halval. Pean õppima elama.
Ja elada tuleb nii, et oleksime õnnelikud. Õnn ei tähenda iga aastast puhkust vahemere ääres palmi all või kallist autot. Elu on liiga lühike, et kokku krabada asju, mis meile meie suri voodil mitte midagi ei anna.
Tahan elada ainult nii nagu ise heaks arvan. Tahan õhtul magama heites tunda sisemist harmooniat. Tahan tunda rõõmu ja kogeda armastust.
Tunnen , et pean tegema midagi enamat , kui ainult iseenda jaoks. Tahan aidata neid, kes ise ennast aidata ei suuda. Võib kõlada naiivselt, aga tahan parandada maailma, või vähemalt anda enda panuse selleks. Tahan teha midagi enamat, kui istuda hommikul üheksast õhtu kaheksani kontoris, nelja seina vahel, vahtida arvuti ekraani, teha ületunde ja kuulda kuidas raha muudkui juurde tiksub. Ma ei kavatse olla argipäevase rutiini ori - tööle poodi koju voodi. Ma ei kavatse olla hall mass, kes justkui tramm rööpastel päevast päeva sama rada rühib.
Elu peaks olema seiklus . Seiklus mis kunagi ei lõppe ja mille algust määratleda ei saa. Täis hetki , mis panevaid meid südamest naerma ka aasta kümnete pärast. Koosnema mälestustest, mida me kunagi unustada ei suuda. Sisaldama inimesi, kes täiustavad meid. Iga väiksemgi läbi elatud sündmus, hetk, tunne, emotsioon - see kõik teeb meist lihast ja luust inimese.
Jah, tõepoolsest elu ei tohiks olla teekond hauda, eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata , šokolaadi tahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha kasutatud ja kulunud ning karjuda : “ Isver, milline reis!” .
Ja kui lõpuks tuleb silmitsi seista surmaga, peab tunda, et sa oled elanud, kasutanud ära kõik, mida elu sulle pakkunud on, nautinud iga viimsematki hetke, naernud ja nutnud.
Minu elu kutse ? Elada nii nagu keegi veel elanud ei ole ja kunagi ei ela. Kahetsemata ainsatki hetke ja tagasi vaadates vaid naeratada. Lihtsalt elada.
Andra Nõlvak
Tallinna Nõmme Gümnaasium
Juhendaja : Ivi Eiche