PULMAD Olen alati armastanud sügist seda Pushkini aega, mil puud põlevad ja uhiuued seljakotid vudivad kooli poole. Ilmselt oli juhus, et sellele ajale langes ka üks minu elu tähtsündmus Tema ja Minu pulmad. Suvel olime lihtsalt Kaks Väga Õnnelikku. Aga siis sai vaikelu otsa ja algas askeldamine. Kõik pidi sel päeval olema kaunis: ilm, inimesed meie ümber, lilled, sõnad, tema ja mina ise. Aeg sai paika pandud üksmeelselt: las loodus ehib end koos meiega ja rõõmustab koos meiega. September on uute alguste aeg! Probleeme ei olnud ka pulmaisa leidmisega selleks sai meie ühine tuttav, kes aastaid on (ametlikus korras) taolisi üritusi läbi viinud
Torvald Helmer Mina olen advokaat Torvald Helmer. Olen abielus ja mul on 3 väikest last. Elan hubases korteris ja elan meeldivat keskklassi elu. Ma sain ametikõrgendust ning asun peagi Aktsiapanga direktori kohale. Iseloomult olen rahulik, tasakaalukas, aus ja ka hoolitsev. Üheks tähtsaimaks oma elus pean tööd. Ma kulutan sellele päris palju oma ajast. Kui ma veedan aega oma kabinetis ehk siis töötan või valmistan pabereid ette, eelistan ma vaikust ja ei soovi, et mind segataks. Nagu ma mainisin oma iseloomujoonteks, siis ka töös olen ma eelkõige aus ja tasakaalukas. Ma ei tegele nö räpaste juhtumitega ega võltsimisega
mis pakub põnevust, arendab tema maailma tunnetust ja sotsiaalseid oskusi. Keskkond kus laps viibib peab olema turvaline, teda mõistev ja toetav, laps peab seal kasvades tundma, et temast hoolitakse ja teda mõistetakse. Samuti tuleb lastehoiu avamisel oma kodus väga rangelt üle vaadata erinevad ohutegurid. Selle juures aitas mind väga hästi minu 2,7 aastane tütar, kellega koos käisime kõik lauaalused ja kapipealsed läbi. Kõik asjad, millega laps võib ennast või teisi vigastada, oleks õige lapse tegevusulatusest eemale panna, samuti eemaldada asjad, mis võivad kergesti puruneda. Et teha seda turvaliselt tuleb järgida väga rangeid reegleid, mida olen iseendale kehtestanud
Võru Kreutzwaldi Gümnaasium Lebrehtide kolme põlvkonna lugu Uurimustöö Autor: Sander Lebreht 8A Juhendaja: Kaja Kenk Võru 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS 3 I MINU ISAPOOLSE VANAEMA JUURED 5 1.1. Minu vanaema isapoolne vanaisa ja vanaema 5 1.2. Minu vanaema emapoolne vanaisa ja vanaema 6 1.3. Minu vanaema isa Rudolf ja ema Ida 6 II MINU ISAPOOLSE VANAEMA ERNA LUGU 10 2.1. Lapsepõlv 10 2.2. Kooliaeg 11 2.3. Töö ja oma pere 14 III MINU ISA VALEVI LUGU 17 3.1. Lapsepõlv 17 3.2. Kooliaeg 18 3.3
Kuigi poelettidel mitmekesistub leivavalik aiva enam, ei ole neist kodukypsetatud leivale võistlejat. Kyllap on leivakypsetamises midagi igiomast meie rahvale, mistõttu nii paljud perenaised koju leivapoju hangivad. Ahjusooja leiva lõhn kodus, selle maitse suus, äratab ellu mälestused meie esiaegadest, mil leib see kõikse peamine toit ja eluallikas oli, kirjutas Maakodus Liisa Kaasik. Leivategu on tänase kiire elu juures ehk liigagi aeganõudev ettevõtmine alates leivajuuretise ehk kohetuse käimapanekust leibade kypsemiseni. Kogu selle pika tegevuse vältel on perenaine mõtetes valmivate leibadega. Kui hakkasin ise juuretisest leiba kypsetama, tajusin leivateo erilist vaimsust. Ei tulnud mõttessegi segada leivakohetust lusikaga nagu kiiret pannkoogitaignat, vaid ikka oma puhaste kätega, puistates nõnda oma käte väe läbi valmivatesse pätsidesse ka parimaid soove perele.
See on miski, mis eristab üht pere teisest. Mõni pere sööb pühapäevahommikuti pannkooke, mõni pere teeb jalutuskäigu loodusesse, mõni pere suundub kaubanduskeskusesse.Tihtipeale on peredes kujunenud traditsiooniks kokku saada terve perega suurte pühade ajal, jõulude ajal ja jaanipäeval. Pole saladus, et meie keskel on peresid, kus üldse midagi koos ei tehta. Iga liige elab oma elu ja vaatab ise, kuidas hakkama saab. Tuleb kurbusega nentida, et on ka neid peresid, kelle „traditsiooniks“ nädalavahetusel , vahel ka nädala śees, on alkolitarbimine. Seepärast tuleb peretraditsioone käsitleda delikaatselt, et keegi ei tunneks ennast haavatuna ega halvemana. Tänapäeval muutub nii täiskasvanute kui laste elutempo üha kiiremaks, mis tähendab, et kodu jaoks jääb üha vähem aega, seega ka pere jaoks.
ANN Felix?!? FELIX See kõik on ajutine. Ann ilmub elutuppa teki sisse mähitult. ANN Mis siin toimub? FELIX Avarii. ANN Mis juhtus? FELIX Midagi põles läbi. ANN Ah? FELIX Põles. Kärssas. Kõrbes. Igatahes ei tööta enam. ANN Mis saab siis? FELIX Ma vaatan. ANN Sa vaatad? FELIX See on üsna keeruline. Juhtmed, nupud, lülitid see pole päris minu teema. ANN Felix, sa oled mees. Tee see korda. Kohe. Felix tuleb köögist. FELIX Ma olen pedagoog, mitte tehnik. ANN Sinust pole ka kunagi mingit kasu. 9 FELIX Varem pole sa seda mulle ette heitnud. ANN Varem pole meil ka nii külm olnud. Ann mähib end veel rohkem teki sisse. Ma lähen parem sooja dussi alla.
juuksed, jalas kulunud teksad ja seljas sinine särk kirjaga "Love me". Ma arvan, et oleks lahe, kui me paneksime kõik lapsed riidesse nii, mis ütleb "armastage mind." Nii me ei unustaks kunagi midagi. Ta vaatas mind pika pilguga ja istus seejärel otsustavalt. Teadsin muuseas kaardilt, et tema nimi on David (mitte tema tegelik nimi) ja ta on seitsme aastane. Tavaliselt, mõne aja pärast, kui ma tunnen, et võin lapsega vabalt suhelda, palun ma vanematel fuajees oodata. Minu üllatuseks palus David ise oma emal lahkuda. Paelutud tema reaktsioonist, eriti kuna midagi sellist mulle mu töös ei meenunud, püüdsin leida seletust. Selgus, et ema tõi ta siia, kuna ta "kuuleb häält oma peas sarnaselt telefonile", millega ta rääkis ja küsis kõike, mis ette tuli, sealhulgas näiteks, kuidas läbida teatud taseme arvutimänge. Vastused, mis poiss sai, olid alati õiged. Küsisin temalt, kas sel häälel on nimi, mille peale poiss vastas, et ta kutsub teda
Kõik kommentaarid