Albert Kivikas Elulugu Albert Kivikas sündis Viljandimaal Suure-Jaani alevikus Kivika koolitee sai alguse 1907. aasta sügisel Reegoldi vallakoolis, kus õppeaeg kestis kaks aastat. Sealt suundus ta 1909 Vastemõisa kaheklassilisse ministeeriumikooli, mis asus tema toonases elukohas Kildu külas. Kui Albert 1913 ministeeriumikooli lõpetas, kolisid nad emaga Viljandi eeslinna Kantrekülasse teise sugulase juurde. Elulugu 1914 üritas Kivikas pääseda Viljandi linnakooli, kuid teise klassi eksamitele ei lastud teda piirvanuse ületamise tõttu ja kolmanda klassi jaoks ei olnud tema teadmised piisavad. Nii astus tulevane kirjanik hoopis Andres Kamseni kaubanduskooli, mis oli äsja Valgast Viljandisse ümber asunud. Koolis osales ta ajakirja Lõõmav Tõlvik toimetamisel.
Mina elan Tori vallas Mina elan Tori vallas, Taali külas, aga selles töös mina sellest väga ei räägi. Selles töös räägin hoopis ühest Taalis sündinut üsna kuulsat inimest, kelle nimi on Johan Tomson (Eestistatult Juhan Toomsaar). Johan Tomson sündis 15.09.1893. aastal Taali vallas Pärnumaal. Õppis Tori Viira ja Taali Urumarja algkoolis. Lõpetas Taali Ministeeriumikooli 1910. aastal. On lõpetanud Volmari õpetajateseminari. Võttis osa 1. maailmasõjast. Vabadussõja ajal teenis Pärnu kaitsepataljoni nooremohvitserina ja kompaniiülemana. Sai haavata lahingus Landeswehri vastu 23.06.1919 ja Narva all 23.09.1919. Pärast vabadussõda teenis 1. Jalaväerügemendis ja 1. Divisjoni staabis. Olnud jaoskonnaülem kaitsevägede staabis. Omab teise liigi 3. Järgu vabadusristi. Autasutaluks sai Tuulemäe (Tuuleveski) talu parunite hauatuka lõuna servas
18941919 10.1.13 Sündinud 11.novembril 1894. aastal Venemaal Ljohhovos Julius sündis isa Daniel ja ema Liisa kolmanda lapsena 1904. aastal tuli pere Eestisse Kambjasse 26. veebruaril 1918. aastal abiellus Julius Alice Johansoniga 10.1.13 1909. aastal lõpetas Julius Kuperjanov Sipe ministeeriumikooli 19101914 õppis Tartu Õpetajate Seminaris Peale seda töötas õpetajana Juba 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti mees Vene armeesse ja samal aastal jõudis ta lõpetada Peterburi lipnike kooli 10.1.13 · Aastatel 19151917 võttis Kuperjanov osa I maailmasõjast, kus ülendati vapruse eest leitnandiks. · Samuti omistati talle 7 Vene ordenit · 1917. aastal sai ta haavata ja pärast paranemist
Henrik Visnapuu (1890-1951) Lapsepõlv Sündis 2. jaanuaril 1890. Viljandimaal Suure pere laps Alustas õpinguid 1899. aastal Pere kolis pidevalt 1906. aastal läks Saadjärve ministeeriumikooli pedagoogikaklassi 1907. aastal omandas algkooliõpetaja kutse töötas 1907-1912 õpetajana mitmetes Tartumaa vallakoolides Teenis raha eesti keele õpetajana tütarlastekoolis Lõpetas õhtukoolis gümnaasiumi Õppis Tartu Ülikoolis klassikalist filoloogiat Visnapuu üliõpilasena Temast kujune loominguline isiksus Huvitus vene kultuurist ja idamaade religioonist Siuru üks eestvedajatest 1919-1920 osales Vabadussõjas
aastal põgenenud. Soov anda oma lastele eestikeelset haridust oli peamiseks põhjuseks, miks Julius Kuperjanovi isa lahkus Venemaalt ja ostis 1904. aastal Vana-Kuustes Lalli talu. Kui 10 aastane Julius tuli Vana- kuuste Sipe kooli, äratas ta teistes õpilastes tähelepanu mitte ainult oma tõmmu nahavärvi ja tumedate juustega, vaid ka väga hea vene keele oskusega. Julius õppis väga kergesti, niihästi alguses kodus kui ka hiljem Sipe ministeeriumikoolis ning hiljem Tartu seminaris. Ministeeriumikooli lõpetas ta 1909. aasta kevadel tunnistusega, millel oli üks ,,5" ja üheksa ,,4". Koolis huvitasid teda eriti ajalugu, maateadus ja venekeelsete kirjandite kirjutamine, millega teda sageli seati teistele eeskujuks. Julius armastas lugeda, eriti huvitasid teda lood sõjast, partisanidest, seiklustest. Ei ole kindel, et Julius Kuperjanov tahtis lapsena saada sõjameheks, kuid huvi vastava temaatika vastu ja vajalikud isikuomadused olid tal olemas.
põhjas Uusküla). AJALUGU Vanimad kirjalikud andmed Rapla kohta pärinevad aastast 1241: "Taani hindamisraamatu" järgi oli siin 8 ardamaa suurune Rapala küla. See asus praegune linna põhjaosas, seal, kus Tallinna mnt. ristub jõega. Ka 1917. aasta revolutsioonilised sündmused kulgesid Raplas töörahva aktiivsel toetusel. Selleks ajaks oli kohapeal välja kujunenud klassiteadlik proletaariaat, kel oli tihe side Tallinna töölistega. Enamlaste juhiks kujunes kohaliku ministeeriumikooli juhataja Anton Künnapuu (1864 - 1919), kes oli Raplasse elama asunud seoses kooli avamisega 1913. aastal. Tema tütar Olga Lauristin (1903) oli Rapla rahva esimene saadik uude riigivolikogusse juulis 1940 ning NSV Liidu Ülemnõukogusse jaanuaris 1941. Raplast on pärit Anton Vaarandi (1901 - 1979), ajakirjanik, kellele 1965. aastal anti Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetus. Tänapäev. Rapla linna kiire areng algas tema nimetamisega rajoonikeskuseks 1950. aastal
Henrik Visnapuu Elulugu Visnapuu sündis 2. jaanuaril 1889 Helme kihelkonnas. Pere oli suur, kuid esimesed neli last surid imikueas. Kokku jäi ellu viis last. 1899. aasta sügisel alustas Henrik Visnapuu õpinguid. Koole vahetas ta igal sügisel, kuna pere kolis pidevalt. 1906. aastal läks Visnapuu Saadjärve ministeeriumikooli pedagoogikaklassi. 1907. aastal omandas Visnapuu algkooliõpetaja kutse ning töötas 1907-1912.aastail õpetajana mitmetes Tartumaa vallakoolides. Samal ajal soovis Visnapuu õpinguid jätkata, peamisteks unistusteks olid Tartu Ülikool ja elu Tartu linnas. 1912-1917 elaski Visnapuu Tartus. Päeviti teenis Visnapuu raha eesti keele õpetamisega tütarlastekoolis, õhtuti õppis gümnaasiumi õhukursustel. 1916. aastal sooritas Visnapuu eksternina gümnaasiumi lõpueksamid
ka tema vanem vend Johannes. Eduard Tubina koolitee algas Naelavere külakoolis, kus ta vend oli kooliõpetaja. Vend Johannes mängis viiulit ja juhatas külaorkestrit. Tänu vennale hakkas Tubin muusikaga tegelema. Esimesed kokkupuuted muusikaga olid tal juba karjapoisi põlves. Venna varajase surma järel jäid Eduardile päranduseks pikkolofööt, viiul ja noodivihikud, mis karjapoisile muusikamaailma teed juhatasid. Aasta pärast külakoolis käimist saadeti Eduard Torila Ministeeriumikooli. Naaberküla nime kandvas orkestris hakkas ta üheksa-aastasena flööti mängima. Kooliorkestris paistis ta silma oskusega pille häälestada. Joonistuskirg pani aluse tulevasele kunstihuvile ja ilusale noodikirjale. Pärast Torila Ministeeriumikooli lõpetamist 1920.a. suundus viieteistaastane Eduard Tubin Tartu Õpetajate Seminari, kus venna eeskujul kooliõpetajaks õppida. Tulevane helilooja mängis kooli orkestris tsellot ning ja juhatas õpilaskoori. 1924. a
Väikest kasvu, kõhnavõitu, teravate näojoontega Tagsihoidlik, häbelik ja vähese jutuga Hoidis kõrvale poiste müramisest Enamiku kaasõpilastega jäi distants püsima Sipe kooli korrapidajana oli auahne Tekkis kiindumus noorema klassiõe Mari Lentso vastu Haridustee 1899 a sügisel alustas õpinguid Reola vallakoolis 1902-1903 Ropka ministeeriumikool 1903-1905 Vana-Kuuste Sipe ministeeriumikool 1905 Tartu linnakool, klassikursus jääb lõpetamata 1906- 1907 Saadjärve ministeeriumikooli pedagoogika klass 1915 lõpetas Tartu Pedagoogilise seltsi üldhariduslikud keskkoolikursused 1916 sooritas eksternina Tartu Aleksandri gümnaasiumi juures abituuriumi Pani end kirja Berliini Ülikooli, mis jäi lõpetamata Noorus 1907-1910 oli Võnnu kihelkonna Ahunapalu vallakooli õpetaja Tekivad konfliktid pastori ja talumeestega Võtab osa seltskondlikust tegevusest(kõnekoosolekud, näitering, osaleb haridusseltside tegevusest) Vaba aeg kulus enesearendamisele
I ALBERT KIVIKA ELU 1.1. Lapsepõlv ja noorus Albert Kivikas sündis Viljandimaal Suure-Jaani alevikus kangur Anu Kivika pojana. Perekond kolis sageli vahepeal elati Olustvere mõisas, kus ema töötas krahv Ferseni juures, seejärel Särru moonamajas, Kildu külas kohaliku sepa ja Vaalamäe külas sugulaste juures. Kivika koolitee sai alguse 1907 aasta sügisel Reeguldi vallakoolis, kus õppeaeg kestis kaks aastat. Sealt suundus ta 1909 Vastemõisa kaheklassilisse ministeeriumikooli, mis asus tema toonases elukohas Kildu külas. Kui Albert 1913 ministeeriumikooli lõpetas, kolisid nad emaga Viljandi eeslinna Kantrekülasse teise sugulase juurde. 1914 üritas Kivikas pääseda Viljandi linnakooli, kuid teise klassi eksamitele ei lastud teda piirvanuse ületamise tõttu ja kolmanda klassi jaoks ei olnud tema teadmised piisavad. Nii astus tulevane kirjanik hoopis Andres Kamseni kaubanduskooli, mis oli äsja Valgast Viljandisse ümber asunud
ümbruskonna taluinimestele. Oma nooruses oli Hans Sink kohtunud Johann Köleriga, kes oli selleks ajaks Eestis tuntud kui Peterburis töötav eesti soost kunstnik. Eestis tunti tema apsiidimaali Kaarli kirikus ning võib oletada, et kohtumine Köleriga oligi üheks põhjuseks, miks isa andis nõusoleku, kui noorem poeg teatas oma ebatavalisest soovist minna Tallinna kunstnikuks õppima. Põltsamaa 6-aastase ministeeriumikooli lõpetamise järel 1915 oleks noor Peeter Sink tahtnud kohe astuda Tallinnas avatud Riigi Kunsttööstuskooli, läks aga vanemate soovil Põltsamaa Aleksandrikooli (hilisem Põltsamaa gümnaasium), kus vend ja õde juba õppisid. Aleksandrikoolis süvenes kunstihuvi veelgi, ning juba aasta pärast, 1916 astuski ta Riigi Kunsttööstuskooli kolmandasse klassi, kuna ta haridustase oli võrreldes enamiku kunstikooli astujatega tunduvalt kõrgem
Mõlemad Eduardi vanemad ild seotud muusikaga. Isa mängis kohalikus küla sümfoniettorkestris trompetit ja ema laulis kirikukooris. Kui Tubin oli 3-aastane, kolis pere Alatskivi lähedale Naelavere koolimajja, kus Tubina vanem vend Johannes sai kooliõpetaja töökoha. Pärast venna surma 1912.a. jäi Eduardile temalt mõningaid noote ja piccoloflööt, millel Tubin hakkas iseseisvalt mängimst õppima. 1912-1914 õppis Tubin Naelavere külakoolis, siis astus ta Torila ministeeriumikooli, mi soli venekeelse programmiga. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918.a. muudeti kool eestikeelse õppekeelega rahvakooliks, mille Tubin lõpetas 1920.a. Kui Tubin oli saanud 9-10 aastaseks võttis isa ta külaorkestrisse, kus ta mängis esialgu piccoloflööti, hiljem ka flööti. Kui isa nägi, et pojal on suur huvi muusika vastu, ostis ta pojale ühe vana tahvelklaveri, millel Tubin iseseisvalt mängima õppis. Pärast Eesti Vabadussõja lõppu 1920.a. astus Tubin Tartu Õpetajate
tasandil. Juba pealkirjad on väga argised, nt ,,Neljapäev", ,,Küla". Novellid on poeetilised. Mõtted on hüplikud ning seetõttu on raske mõtet jälgida. Novelle läbib inetuse esteetika- poeetiline, ilus inetus. Ta oli siurulastele maskotiks. Henrik Visnapuu (1890- Oli pärit vaesest perekonnast, vanemad olid taluteenijad. Hariduselu oli raske. Koolivennaks oli vahepeal ka Julius Kuperjanov. Õppis Tartu linnakoolis, edasi Saadjärve Ministeeriumikooli pedagoogika klassis. Seal sai tasuta õppida. 1916 lõpetas esternina gümnaasiumi. Edasi läks Tartu Ülikooli õppima (1917). See jäi aga põgusaks, kuna liitus Siuruga ja suhkeldus sellesse. 1917 ,,Amores" 1920 ,,Talihari" Tema jaoks olid luules olulised kõla ja musikaalsus. http://www.nlib.ee/html/expo/kroonikad/sisse.html http://et.wikipedia.org/wiki/Balthasar_Russowi_Liivimaa_kroonika http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4ti_Henrik http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Renner
sajandi viimasel veerandil. Venestamine 1885. aastal toimus äge venestamispoliitika. Liivi-, Eesti- ja Kuramaa rahvakoolid ning õpetajate seminarid allutati Rahvahariduse Ministeeriumile. Koolide juhtimine ja kontrollimine läks rahvakoolide inspektoritele ja (kubermangu) direktorite kätte. Rahvakoolid jaotati õppeaja ja õpetajate arvu järgi ühe- ja kaheklassilisteks. Neis käidi vastavalt kolm ja viis talve. Esimene koolitüüp hakkas ametlikus keelepruugis kandma vallakooli, teine ministeeriumikooli nimetust. Määruse alusel lubati emakeeles õpetada valla ja ministeeriumikoolides ainult kahel esimesel õppeaastal, kuid hiljemgi jäid emakeelseteks eesti keele, usuõpetus- ja kirikulaulutunnid. Venekeelsele õpetusele tuli kihelkonnakoolides üle minna kolmandal õppeaastal. Kasutusele tulid haridusministeeriumi poolt lubatud programmid, õpperaamatud ja õppevahendid. Ainult usuõpetus jäi kirikuõpetajate ja kirikuvalitsuse järelevalve alla. Kooliõpetajate ametisse
Vanad vene keele õpikud ja meetodid olid käibel 1890. aastate alguseni. 19.sajandi viimasel kümnendil hakkas C.H. Niggoli õpperaamatuid asendama M.Poska " Vene keele lugemise ja kirjutuse õpetus rahvalikus küla koolis 234 pildiga". Koolidele soovitati A. Goldenbergi venekeelset ülesannete kogu ja L.Fismani aritmeetikaõpikut. Pärast venekeelse õpetuse algust tuli käibele kogu riigis kasutatud A.Stupeli ja E.Glovi " Venemaa geograafia". Ministeeriumikooli teises astmes ja kihelkonnakoolis oli Venemaa ajalugu kohustuslikuks õppeaineks. Vallakoolide jaoks tõlkis P.Koit juba enne koolireformi D.Ilovaiski "Vene riigi ajaloo" eesti keelde. Selle sajandi tähtsaim lugemike autor oli M. Kampmann, kelle koolilugemikud püsisid tarvitusel kaua aega ning autor muutis nende sisu ning vormi koos kooli muutumisega. Koolmeistrite ettevalmistamine 19.sajandil ja 20.sajandi algul: koolmeistrite ettevalmistamine jäi 19
a. nägi vanemate teise pojana esmakordselt ilmavalgust poeg Julius. 1904. aastal müüb Daniel Kuperjanov oma talu ära, et kodumaale siirduda ja seal oma lastele emakeelset haridust anda. Ta ostab Tartumaal, VanaKuuste vallas ära Lalli talu, kuhu seejärel oma 7 liikmelise perega elama asub. Pojad Julius ja August pannakse õppima Sipe ministeeriumikooli, mille Julius 1909. a. edukalt lõpetab. 1910. a. sooritab ta sisseastumiseksamid Tartu õpetajateseminari. Olles seminaris üks andekamaid õpilasi, vabastatakse Julius Kuperjanov direktor A. Troitski ettepanekul juba järgmisel aastal õppemaksust. Samuti võimaldatakse Juliusele, kui edasipüüdlikule poisile, kuni õpingute lõpuni kroonu kulul tasuta pansion. Tartu õpetajateseminaris oli eesti õppureil omavahelisel jutlemisel valjult keelatud eesti keele kasutamine
Korraldati pidevalt kõiksuguseid väiksemaid, jõukohasemaid üritusi. Vähemaktiivsetest seltsidest tegutsesid siin : laulu- ja mänguselts „Muusa“(asut. 1922), , Elva Suvituskoha Korraldusselts jne. Seltse ja ühinguid tekkis ja kadus pidevalt. Elvas üritas jalad alla saada veel kino, kuid suleti peagi vaatajate vähesuse tõttu. („Elva Elu“) 1912. aastal hakkasid Elva elanikud nõudma kooli rajamist. Aasta pärast saadi luba kaheksaklassilise ministeeriumikooli avamiseks. Kool alustas tööd 16. novembril 1913 aastal 6 linnakodanik Vasara majas, praegusel Vana-Koidu tänaval. Õpilasi oli saja ringis ja õppetöö toimus vene keeles. Sõja ajal kaotas see kavatsetud ilme. Rahvas aga hakkas nõudma emakeelset õpetust, mis ka 1917. aasta sügisel saavutati. 1918. aastal muudeti kool 6- klassiliseks. Alates 1921. aastast hakkas Maavalitsus hoolitsema kooli heaolu eest. Siit algasid
Kuna Venemaal vaevas Kuperjanoveid suur koduigatsus, samuti oli oht venestuda, siis 1904. aastal tuli perekond Eestisse tagasi. Elama asuti Vana-Kuuste valda Tartumaale, kus isa ostis Lalli talu. Haridusteed alustas Kuperjanov Sipe ministeeriumi-koolis, milles antav haridus vastas ligilähedaselt meie kihelkonnakoolile. Julius oli väga teadmishimuline poiss. Eriti paelusid teda ajalugu ja maateadus, samuti meeldis talle väga lugeda. Lõpetanud viieteistaastaselt Sipe ministeeriumikooli, olid tema tunnistusel 9 nelja ja 1 viis. 3 Hoolimata vanemate vastuseisust astus ta 16-aastaselt Tartu kooliõpetajate seminari, mille ta lõpetas 1914. aastal Sel ajal, kui Kuperjanov õppis seminaris, valitses kogu riigis tugev venestamispoliitika. Hoolimata õppeasutuse rangest korrast lugesid Kuperjanov ja ta koolikaaslased salaja eestikeelseid ajalehti. Peale seminari lõpetamist asus ta tööle õpetajana Kambja kihelkonnakoolis. 4 Õpilased pidasid temast väga lugu
annaabi.ee 
