Mina olen surm - Mairi Laurik (0)

,,Mina olen Surm“
Mairi Laurik
Mina valisin selle raamatu, sest see on Tänapäeva ja Lastekirjanduse keskuse korraldatud 2016 . Aasta noorteromaani võistluse võitja. Ma olen alati väga rahul olnud selle konkursi raamatutega.
Romaani peategelane Roomet pole sugugi tavaline keskkooli õpilane. Ta on nii erinev, et pidi eakaaslaste kiusamise pärast vahetama kooli ja kolima Lihulast Viljandisse vanatädi juurde. Roomet näeb inimeste elusid ja seda, kuna need lõpevad. Ta on Surm.
Roomet ei vehi vikatiga. Ka liha on tal luude peal tunduvalt rohkem ning keebi asemel kannab ta punast kapuutsiga dressipluusi. Elusid näeb Roomet liivakelladena, mis ripuvad inimeste õla kohal. Kui liivakell mõraneb või hakkab selles liiv otsa saama, saabub Surmal aeg lahkunu hing teele saata. Tema ülesandeks ongi hingede vabastamine, et nad siia ilma ekslema ei jääks.
Tegemist on heasüdamliku noormehega, kes aitab oma vanatädi, hoiatab tüdruksõpra pisemagi ohu eest, mis võib kriimustada tema elukella, ning saab väga hästi läbi enda noorema õega.
Romaani juures meeldis mulle see, et teema on põhjalikult läbimõeldud ja lahtiseletatud. Kogu liivakellade süsteem saab pikemagi taibuga lugejale selgeks. Õnnetus ja enesehävituslikud eluviisid lõhuvad liivakella. Mälestuste abil saab surmasuus viibiv inimene oma kella parandada, aga riskib mäluaukude tekkimisega . Kõike korratakse ja seletatakse pidevalt üle.
Oleksin ma tahtnud näha rohkem põnevaid sündmuseid seoses Surmaks olemisega. Muu tegevuse taustaks on küll meenutused hingede ärasaatmisest ja ühe hinge juhatab Roomet teise ilma ka Viljandis , kus leiab aset kogu raamatu tegevus, aga üldiselt jääb mulje, nagu oleks Surm uude kodulinna puhkusele saabunud, mitte vikatimehe tööd tegema.
See raamat pani ka mõtlema, kuidas me ise hindame oma elu ja suhtume sellesse. Et me ei saa muuta teiste eksimisi isegi, kui me sooviks seda, vaid nad peavad nägema ja kogema seda ise. Ehk nagu on ka ütlus: "Oma vigadest õpitakse".
Ma soovitaksin seda raamatut kõigile. Kuna raamat on kirjutatud poisi perspektiivist, siis ei ole tegu ülilääge romaaniga ja sobiks lugemiseks ka inimestele, kes ei ole suured romaani sõbrad.