Loodus tähendab kõike, see on nagu ema süli - pingete maandaja ja jõu allikas. Loodus on ülim Jumala looming. Looduses viibides saab kuulata iseennast ja teha tähtsaid otsuseid - linnakäras see suuremat ei õnnestu. Jõe ääres istudes saab võtta aja maha, teha pea mõtetest tühjaks, lasta lõdvaks ning lihtsalt olla ja nautida. Milleks see loodus minu jaoks siis nii hea tegelikult on? Vahel, kui saab kõigest villand ja tahaks puhata, kuid kodus sunnitakse tööd tegema, võtan ma ratta ja sõidan kaks kilomeetrit oma kodus eemale metsa sees olevasse paika, mis on eriti ilus päikesepaistelise ilmaga. Istun sealsele pingile, hingan sügavalt sisse ja välja ning naudin kaunist sillerdava vee sära. Just seal tunnen, et saan end täiesti vabaks lasta. Istun seal paarkümmend minutit ning sõidan tagasi koju
Aprill Päike särab, rohi tärkab, metsakünkal üksik lill, ojas kalakene ärkab -- meil on kevad ja aprill. Lendab kuldnokk, vaatab ringi, otsib, kus ta pesakast. Trepil neli paari kingi -- paljajalu neli last. Aknal aga noomib ema: ,,Paljajalu veel ei või! Maa vast hakkab tahenema, päike vaevalt lume sõi. Veel on külma ööde põues, härmahalla koidikul, olgugi et päeval õues päike soe kui juunikuul." Kannikene emale Mina, pisikene poju, vaevalt nelja-aastane, tulen aasalt, tulen koju, tõttan vastu emale. Emakene, memmekene, nägin aasal liblikat. Esimene kannikene kasvas säälpool väravat. Kulla-kuku-kallis ema, kannikese panen ma sinu tuppa õilmitsema, memme tuba ehtima. Lõoke Laia sinitaeva all helisemas lõo laul: Liiri-lii, lõõri-lii! Juba vara kevadel näeme lõokest nurmedel. Liiri-lii, lõõri-lii! Hommik-koidust õhtuni lõoke laulab ikka nii:
:,: ja nende roosakad õied mu juukseid ehivad. :,: Ma tahaksin kodus olla, kui rukkipõld kollendab :,: ja kollakat-pruunikat vilja tuul tasa hällitab. :,: Ma tahaksin kodus olla, kui lumevaip katab maad :,: ja kuuskede härmatand oksad kuupaistel hiilgavad. :,: ...................................................................................................................................................14 Ma tahaksin kodus olla, kui kallim on minuga :,: ja temaga üheskoos mina võiks rõõmus viibida. :,: ...................................................................................................................................................15 Ma ammu tean üht neidu...........................................................................................................15 Majakene mere ääres.................................................................................................................16 Mandoliinid öös..................................
ILM: Ilm on nagu naine, meeleolu on alati muutlik. Päikeseloojang on uue ja parema alguseks. Ma kõnnin üksinda sügis tuules ja kuulen, kuidas tuul su nime hüüab. Armastus on nagu tuul, me ei näe seda, aga me tunneme seda. Sajab sellist vihma nagu nutaks hea inimene. Peale vihma tuleb alati päikest ja veel topelt. Vihma ajal ei laena isegi kõige parem sõber/sõbranna sulle vihmavarju, kuna muidu saaks ta ise märjaks. Kõik me armastame päikest, kuid mina armastan vihma, sest see on ainus asi, mis varjab mu pisaraid. Sa oled kui soe päike, sinuta poleks suve olemas, sinuta ei saaks ma elada. Tänu sinule ma märkasin päikest, mis koguaeg nii eredalt paistnud. Kui pöörad näo päikese poole, jäävad varjud selja taha. Ma jälgin pilvi taevas ja alati leian ma pilve, millel sa valvad. Pilved on lootuse ja unistuse reaalne kujund. Tulevad ja lähevad, muutuvad ning on alati erinevad. Isegi kõige pilvisemas taevas paistab päike.
üksi elanud.): Teritan nuga. Nüri noaga saab LAURA: Üksi ma küll ei jää. võid määrida, keedumuna pooleks lüüa, ROLAND: Üksi ta küll ei jää. pükste pealt moositilka ära võtta. Terava OSVALD: Me võime siin vaielda ja noaga saab pehmet saia lõigata, tomatit seletada, aga tüdruk jääb siia. lõigata, pliiatsit teritada, liha lõigata. ROLAND: Siis jään mina ka. (Teritab veel natukene aega ja lööb siis noa OSVALD: Sina küll ei jää. tugevasti laua sisse. Samal ajal koputatakse ROLAND: Mis kurat nüüd on siis?! Tule, uksele. Osvald istub liikumatult. Koputus Laura. kordub mitut puhku, kuni koputajad ise ukse OSVALD: Sa viid märgade jalgadega naise avavad ja tuppa piiluvad.) metsa. Igal öösel on tugevad öökülmad. ROLAND: Tere, meie koputasime
aega üksi elanud.) Teritan nuga. Nüri noaga saab võid määrida, keedumuna pooleks lüüa, pükste pealt moositilka ära võtta. Terava noaga saab pehmet saia lõigata, tomatit lõigata, pliiatsit teritada, liha lõigata. (Teritab veel natukene aega ja lööb siis noa tugevasti laua sisse. Samaaegselt koputatakse uksele. Osvald istub liikumatult. Koputus kordub mitut puhku, kuni koputajad ise ukse avavad ja tuppa piiluvad.) ROLAND: Tere, meie koputasime. LAURA: Roland koputas. ROLAND: Mina koputasin. LAURA: Tere. Tema on Roland ja mina olen Laura. ROLAND: Meil on selline jutt, et jäime öö peale... LAURA: Mitte keegi peale ei võta... ROLAND: Tund aega ei tulnud ühtegi masinat ja Laural hakkas kohutavalt külm. LAURA: Mul on jalad märjad. ROLAND: Tulime sealt tupiku märgi alt, see oli ainus tee. Äkki saaksime siin hommikuni ära konutada. OSVALD: Sa kuradi raisk! Vana raisk ma ütlen! On kuradi jama ma ütlen. Oh sa kuradi kurat! Kuradi raisk! No mida ma saan ütelda
Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uksejuures ja naeratasid. Selles naeratuses oli midagi mis jäi. Sa meeldisid mulle, ma otsisin sind kõikjalt, paljud pidasid mind veidi rumalaks, aga ma otsisin sind ikka. ja leidsin. Kas võib olla veel
Sinine silm just ta populaarsust koolis ei suurenadanud, pikem suurendas veelgi mainet temast kui kaabakast, kes eliitkooli ei kuulu. Lisaks rääkis Karmo kõigile, et J tahtis ta mune katsuda. Vastupidise rääkimini mõjus vastupidiselt, teda ei uskunud keegi ja pedeks hakati tede hüüdma veelgi sagedamini kui varem. Isa helistas ja käskis ema juurde tagasi minna, sest ema ei saa ise hakkama. J vihastab- ,,kui kõik on juba ammu turvaliselt oma vaimse tervise huvides minema tõmmanud, miks mina kes pidin teda viimased aastad täiesti üksi taluma ja kasvatunud? Mismoodi MINA jätsin ema üksi vinduma?" ,,Ma tõesti mõtlesin, et nüüd, kus olen vähegi targem ja vanem, oskan emaga paremini ümber käia ja neid intsidente mitte tekitada, aga nähtavasti on mu eneseuhkus siiski liialt kõrge, et kõike alla neelata. Või olin ma lihtsalt liiga väsinud või.. ma ei tea. Igal juhul on Ege juures parem ja kuigi vahel sajab mulle vihma voodisse ja näen rotte märksa
Kõik kommentaarid