MILLISED ERIALAD ON TÄNAPÄEVA KESKKONNAS VÄÄRTUSTATUD JA MIKS (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
Ärikorralduse õppekava
Ä12KÕ
Tiina Klemets
ESSEE: MILLISED ERIALAD ON TÄNAPÄEVA KESKKONNAS VÄÄRTUSTATUD JA MIKS
Õppejõud: Anne Reinsoo
Mõdriku
20.08.19
Tänapäevil õpetatakse välja kümneid või isegi sadu erinevaid spetsialiste, kes aitavad edaspidises elus teineteisel hakkama saada. Levinumate erialade seast võin muidugi julgelt välja tuua insenere, arste, infotehnoloogia spetsialiste, erinevate valdkondade juhte jne. Küll aga ilma juuksurita ning kokata muutub meie maailm tuhmiks ja igavaks. Keda väärtustab eestlaslik keskkond? Ja milline peaks eriala väärtustamine välja nägema?
Süvenegem õpilaskotta – maailma, kus algab eriala väärtustamine. Võtame ette keskmise Eesti nooruki, kes astus esimesel septembril enda poolt väljavalitud õppeasutusse omandamaks teatud eriala. Kas tema eriala väärtustamine peaks olema pigem vaimsel tasandil või põhinema tulevikus teenitavatel materiaalsetel väärtustel? Esile kerkib mitmeid arvamusi – nooruk läks õppima eriala, mis toob talle tulevikus positiivseid elamusi eneseteostuse mõistes, kuid suurt raha sisse ei too – mille põhjal väärtustatakse antud juhtumeid ja kes on väärtustajad? Või näiteks kunstiinimesed, muusikud , kes mängivad meie elus mitte vähem tähtsamat rolli, kuid paljud neist ei ole õnnestunud. Ärimehed, õnnestunud juhid, arstid, elektrikud, õpetajad ja paljud veel – moodustavad nii teenindamiskeskkonda ja mis tähtis, ka teineteist väärtustavat keskkonda. Iga, kui tähtsusetu või tähtis kellegi jaoks ei tunduks eriala olevat, toob ja loob meie keskkonda asendamatu väärtuse. Me ei tohi mõista süüdi kojameest, kes loob meie ümber puhtust, või poliitikut, kes annab nõusoleku teatud toetuse suuruse ülevaatamiseks. Iga inimene, meie teemapõhiselt siis eriala omandanud isik, loob väärtuse, mille kaudu saab vastavalt saavutatud tulemustele tagasisidet.
Rääkides ettevõtete vaatenurgast, mis on suur-, keskmine-, väikeettevõtte – igaüks väärtustab ettevõte sisu (ehk töötajaid ja nende panust ettevõttesse) enda äranägemise järgi. Suurettevõtetes on kombeks väärtustada töötajaid läbi rahaliste väärtuste lisamise (mõtlen selle all: preemiad vms korralised väljamaksed, mis on igati põhjendatud ning väljateenitud). Keskmise suurusega ettevõtted kasutavad erinevaid taktikaid töötajate esiletoomiseks, nt üldkoosolekutel, kokkutulekutel – töötajate tunnustamine kiitussõnade ning tavaliselt firmameene kinkimisega, kus materiaalsed preemiad esinevad palju harvematel kordadel. Väikeettevõte juht on rohkem vaevatud firmale raha sissetoomisega ning tihtipeale unustab õigeaegselt palka maksta – kuidas peaksime sellesse suhtuma ja kas töötaja või eriala väärtustamine on siinkohal pigem südametunnistuse asi? Arvan, et antud toimikus , mängib suurt rolli töötaja enda panus ettevõtte tulemuslikusse ning muidugi, mis on väga tähtis, teda ümbritsev keskkond ehk kolleegid ja ka kliendid, kes oskavad seda märgata.
Lõppkokkuvõttes suuname oma pilgud etapi, kus väärtustamise võimu või pigem kohustuse võtab üle riik. Pensionärid. Keskmine Eesti pensionär, kes on terve enda elu teinud tublisti tööd ning maksnud sotsiaalmakse on sunnitud istuma kodus nelja seina vahel, sest tema materiaalne väärtustamine riigi poolt on nii väike, et hädavaevu elatisemaksud kinni tasuda. Vaadates välismaa eakaid elanikke, kellel on võimalused maailmas reisimiseks, tekkib küsimus – kas meie riik väärtustab elanike panustamist ühiskonda? On olemas ka teine osa pensionäre ehk endised firmajuhid või lihtsalt edukad inimesed, kes suutsid elu jooksul kindlustada enda pensioniea.
Võttes kõik ülaltoodud arvamused kooku, tulin järeldusele, et kõige tähtsam eriala väärtustamise osas on iga inimese enda panus ning tunne selle õigsuse suhtes. Igal elu etapil me langetame otsuseid, mille põhjal liigume edasi. Esialgu valime eriala, mida õppida, seejärel töökoha, kus rakendada omandatud teadmisi ja oskusi. Ja kui oleme loobunud ise enda edutamisest, siis kedagi teist meie mitte väärtustamises süüdistada ei saa.