Millise polise kodanikuna oleks parim elada? (0)

Arutlus „Millise polise kodanikuna oleks parim elada?”
Kreeka tsivilisatsiooni hiilgeajal (480-431 eKr) kerkisid esile kaks domineerivat polist : Sparta ja Ateena . Spartat iseloomustas spartiaatide ülemvõimu säilitamisele suunatud range sõjaline kord. Ateena oli aga demokraatlik linnriik, mille kodanikeks olid kõik Atika täiskasvanud meessoost põliselanikud. Nii Sparta kui Ateena kodanikud tegelesid ise riigi juhtimisega, kuid Ateenas oldi vaimselt rohkem arenenud, seepärast oleks Ateena polise kodanikuna parim elada.
Sparta polise kodanikeks loeti dooria päritolu mehi – spartiaate. Nad moodustasid riigi elanikkonnast vaid tühise vähemuse, sest kodanik pidi olema suuteline kaitsma linnriiki ja seepärast pidid tal olema head füüsilised võimed. Igaüks selleks ei kõlvanud. Poistest hakati kasvatama kodanikke spetsiaalse range sõjalise süsteemi järgi ja alles kahekümneaastaselt sai noormees kodanikuõiguse. Kolmekümneselt võisid nad soetada pere ja omada maatükki. See aga ei tähendanud sugugi isikliku elu algust, sest pereisa pidi pidevalt viibima eemal perekonnast sõjalises treeningus. Nii ei saa rääkida perekonnavahelistest soojadest suhetest. Kuna spartiaate oli vähemuses, võisid nad mõnes lahingus surma saada ning seejärel oleksid järgi jäänud vaid mittekodanikud, neil aga ei olnud sõnaõigust riigiasjade otsustamisel . Nõnda oleks riigi stabiilne sisekliima ohtu seatud. Kodanikel ei olnud füüsiliselt aega tegeleda individuaalsuse arendamisega ega ka loomingulisusega. Spartiaadid ei olnud iseenda peremehed , vaid nad olid üks osa riigist. Seesugune süsteem tähendas aga seda, et Sparta kultuuri osa kreeka vaimumaailmas oli tühiselt väike. Kirjandus, luule ega kirjasõna ei arenenud Sparta läbi.
Ateena kodanikkonna moodustasid enamuses kõik mehed, olenemata nende varanduslikust seisusest ja tegevusalast. Kõik kodanikud võisid osaleda rahvakoosolekutel ja esitada seal oma seisukohti. Seepärat said ka vaesemad kodanikud sõna võtta ja püstitada ning arutada just neid probleeme, mis puudutasid talupoegi, mitte ainult aristokraate. See võimaldas parandada kogu elanikkonna sisekorraldust. Kui rahul on kõik kodanikud, saab rääkida õnnelikust riigist. Vaesemad riigiametnikud said ka väikest palka toetuseks ning seetõttu võisid nad oma põhitööd kõrvale jätta. Kuna Ateena kodanikud ei jätnud kõiki töid orjade hooleks, arenesid nad edasi nii vaimselt kui füüsiliselt ega olnud seetõttu üleolevad teistest. Nagu Spartaski, saadeti Ateenas poisse 7-aastaselt kooli, kus õpiti mitte ainult sõjakorraldust, vaid areneti ka vaimselt, kirjutades luulet ja muusikat. See viis Ateena vaimumaailma arenemise sellisele tasandile, et selle polise kodanikest said edukad teadlased, kirjanikud , luuletajad ja filosoofid . Üheks selliseks näiteks on Ateena seadusandja Solon , kes oli varajase perioodi silmapaistev poeet .
Käsitledes Spartat teisest küljest, oli iga spartiaat justkui kuningas omaette , kelle käsutuses olid orjad , kes tegid ära kogu töö. Spartiaatidel endil oli seega vaid sõjaväekohustus. Erinevalt Ateenast ei saanud Sparta riigiametnikeks inimesed liisu teel, vaid kodanike seast valiti välja iga aasta 5 efoori. Riiki juhtis aga üheaegselt kaks kuningat. Kuid viimase sõna ütles siiski kõigi spartiaatide koosolek. Selle põhjal võib öelda, et riiki juhtisid arukad inimesed, kes meeldisid enamikule. Sparta stabiilse olukorra tõttu ei esinenud neil kunagi türanniat, mis oleks võinud viia sisemiste kriisideni.
Ateena riigijuhtimine ei ole minu meelest väga ideaalselt korraldatud. Kõik riigiametnikud, nõukogu liikmed ja kohtunikud määrati ametisse liisu teel, mis tähendas seda, et riiki võisid saada juhtima inimesed, kes omasid väheseid teadmisi või olid piiratud maailmavaatega. Seetõttu ei saa öelda, et Ateena oli stabiilse sisekorraldusega riik. Vaid strateege valiti kõigi kodanike hulgast. Samuti ei tähendanud kodanike suurem osakaal ühiskonnas seda, et riik ei olnud kihistunud aristokraatideks ja lihtkodanikeks. Aristokraatidel oli rohkem raha ja seepärast oli neil ka rohkem aega tegeleda enese arendamisega. Niiviisi pääsesid nad rohkem esile oma kõnedega rahvakoosolekutel ja neid võeti paremini kuulda. Sellega ma ei väida, et nad oleksid pakkunud halbu lahendusi probleemidele, sest tänu haritusele, olid neil ka arvatavasti suuremad teadmised.
Olles naine, ei saa ma tegelikult valida, millise polise kodanikku tahaks enda nahas tunda, seepärast, et nii Ateenas kui Spartas ei kuulunud naissoost persoonid kodanike hulka. Naiste ülesanneteks olid mehe vajadusi rahuldada, tuua ilmale järglasi ja kasvatada tütarlapsi. Kuna naised ei saanud haridust, oli nende arusaam maailmast puudulik. Üksnes Spartas pöörati mingil määral rõhku tüdrukute kehaliste võimete arendamisele ning nad läksid mehele hiljem kui Ateenas.
Olles nüüd käsitlenud nii Sparta kui Ateena poliste kodanike positiivseid ja negatiivseid jooni, oleksin ise pigem Ateena kodanik. Selle põhjusteks tooksin välja selle, et nende riik oli demokraatlik nii nagu tänapäevalgi paljud riigid ja seetõttu said Ateena polise kodanikud ise tegeleda riigi jutimisega, mitte valida selleks kolmandaid isikuid. Samuti meeldib mulle see, et Ateena ühiskonnakorraldus võimaldas inimestel arendada isiksust. Füüsiliselt aktiivne inimene peab ka arukas olema, muidu ei ole võimalik riigi edasine areng.