Milline isa tahaksin olla oma lastele? (0)

Milline isa tahaksin olla oma lastele?
Hetkel, kus ise olen alles gümnaasiumis ja ei ole veel isegi julgenud pere loomisele mõelda, on suhteliselt raske ette kujutada, kuidas kasvatada last oma kätega, kes on just sündinud ja alles õpib kõndima ja elama. See on kindlasti üks suurimaid elu kogemusi mis üldse olla saab, aga seda on raske reaalselt ette kujutada. Iga tahes teeks ma seda paremini ja rohkem järgi mõtlevamalt, kui osad. Usun, et ei kaotaks hoolivust lapse vastu juba siis, kui ta alles 7 aastane on.
Kasvatuspõhimõtteks võtaks mina keskmise, kus laps ei saaks piisavalt ära hellitatud, ja kus samas laps ennast ebamugavalt ja kibestunult ei tunneks. Kindlasti ei taha ma tekitada lapses hirmu, vaid pigem kindlustunnet kui ta minu kõrval seisab. Oma last hoiaks ma kindlasti suure hoole ja armastusega.
Kasvatus peab kindlasti sõltuma lapse kasvamise kiirusega. Kui laps on piisavalt vana, et juba iseseisev olla, siis peab talle ka selleks võimaluse andma, kuid ilmtingimata kohas kus ei ole ohtlik. Kasvamise ja kasvatuse vahe on suur. Laps ei saa organismilt täiskasvanulikumaks kui ta kasvatuse järgi paistab vanem. Iga lapsevanem peab arvestama lapse kasvamisega kui nad last kasvatavad.
Vabakasvatus tundub igale teismelisele kõvasti parem, kui reeglite järgi mängimine. Kuid alati tuleb vabakasvatusega ettevaatlik olla. Kindlalt ei tohi seda lasta juhtuma juba siis, kui laps on alles kümne aastane. Tagajärjed võivad olla kohutavad, laps võib proovida tubakasuitsu uudishimu pärast ja jääda sõltuvusse terveks eluks. Samamoodi on ka alkohoolsete jookidega, ning mis asja juures kõige hullem on see, et inimorganism saab täiskasvanuks alles umbes 21 aastaselt.
Kui lapseks peaks olema tüdruk, usun, et ei saa olla nii palju toeks kui ema, ning kui lapseks peaks tulema poiss, siis susun, et julgen oma poega rohkem usaldada ja rohkem vabaduses olla, kui ema tal lubaks. Seal võivad kasvatuses tekkida meie kui paari vahel arusaamatused ja tülid. Ja et seda vältida, tuleb kas oma lapsepõlve meelde tuletada või siis lihtsalt last natuke vähem vabaduses või siis vabakasvatuses hoida.
Mina kui tulevane isa pean kindlasti oma kohustuseks seismist oma laste eest ning kaitsmist oma kohustuseks, kui tarvis. Teen juba nooremas eas selgeks, et kui on jamad, üks kõik mis jamad, siis abi vajamiseks pöördugu koheselt minu poole.
Ma ei oskagi nimetada ühtegi kasvatusstiili, mida enda tulevases perekonnas eelistada. Usun, et kui kasvatuseks läheb, siis ei pühenduks ma ainult ühele kindlale kasvatusmeetoodile, vaid prooviks anda endast kõik kõige parem ja olla parim isa.
Kindlasti ei pooldaks ma kasvatust, kus jätaks lapse oma vanemate hoolde ning ise lapsega absoluutselt ei tegeleks. See oleks minu arvates kõige halvem variant. Siis ei saa ma öelda, et laps on minu kasvatatud. Usun, et kui olen valmis last tegema, siis pean olema ka valmis tema eest vastutama, ning pean arvestama reaalsusega, et mina pean teda hoidma, toitma ja kasvatama.
Eeskujuks oma perest lastekasvatuseks võtaks selle, et ennem töö siis lõbu. Kui tuba koristamatta või e-koolis halvad hinded, siis mitte ei riidle, vaid lihtsalt ei anna taskuraha nii palju ja nii hea meelega, kui ennem. Üritan üsnagi varakult selgeks teha raha väärtuse ja viisi, kuidas seda teenitakse, ja see oleksgi põhimõtteliselt kõik!
Taaniel Peetmaa 11b