Sander Lepik 11D Millesse ma usun ? Maailmas on väga palju inimesi ja meist kõik usuvad midagi. Inimesed usuvad erinevaid asju ja tegutsevad vastavalt oma uskumustele. On inimesi, kes võtavad oma usku eriti tõsiselt ja elavadki ainult selle usu õpetuste ja tavade järgi. Teist sorti inimesed, kes ei ole nii sügavalt usklikud ei võta seda asja nii tõsiselt ja nende elustiili usk ei muuda. Mina usun endasse, ma olen seadnud endale eesmärgid, mida ma tulevikus saavutada
Uudishimu ei saa enne rahuldatud, kui ta on rahuldatud. Püüdku teised inimesed kui palju tahes teiste asjadega. (Leemeti ema korjas talle öökullimune, et poiss külla ei läheks ja leiba ei prooviks) 4. Sõna jõud Leemet ja Pärtel käisid külas, kus kohtasid Magdaleenat ja tema isa Johannest. Külavanem Johannes näitas neile imepäraseid asju, mida kumbki poistest polnud varem näinud. Sõna jõud on tohutu, kui keegi oskab sulle sõnadega ilusa elu maalida, siis me usume seda. Me tahame kõik vana hüljata, sest inimene on kord selline, kes alati uue poole pöördub, sest tema loomuses on kihk avastada. 5. Kui pea ei tööta, siis töötavad lihased Külarahvas oli unustanud ussisõnad, mille abil sai hõlpsasti endale toitu muretseda. Selle asemel rahmeldasid nad päevad läbi põllul, et endale süüa hankida. Siin kehtib ütlemine, et miks mitte minna ringiga, kui saab otse. Kui me unustame midagi, siis üritame leida ikka
intensiivselt ja kirglikult nagu objektiivset ebakindlust? (Meos 2000) Osa Kierkegaardi kõige keerulisematest ja raskesti mõistetavatest arutlustest käsitleb just nende kahe mõiste suhet usu olemuse suhet sellesse, mil viisil ma usun. Üks asi on ilmne: kuidas usu olemus ka piiritletud ei oleks, ikkagi ei oleks mingit tagatist, et usk oleks kvaliteedilt õige, et see oleks isiklikult kogetud usk, usk pärast hüppe sooritamist. (Saarinen 1985) Kierkegaard asetab rõhu sellele, kuidas me usume, teeb tühjaks usu sisu. Ta käsitleb uskumise viisi ja sisu vastuolu nii üheselt ja järsult, et kogu visiooni ähvardab kokkuvarisemine küsimuse liigse teravdamise tulemusena. Midagi sisuliselt piiratut peab ristiusult igal juhul eeldama. Kuidas saab mingi subjektiivne intensiivsus, mingi ääretu immanentsus tagada, et hüpe toimub kristliku Jumala poole, mitte millegi muu suunas? Kierkegaard hiilib sellest küsimusest kõrvale.(Saarinen 1985)
upsakusest, tähendas taganemist autoriteedist ja järelikult ka tõest. 3. Kasvatuslik suunitlus. Koolifilosoofia (filosoofid kõik õpetlased). Teadmiste usaldusväärne edastamine, millest tuleb konservatiivsus. 45. Kolm keskaja filosoofia põhiprobleemi 1. Usu ja mõistuse vahekorra probleem. Usun, et see on absurdne (usutõdesid ei saagi mõistusega hallata). Usun selleks, et mõista (üksnes usu läbi valgustunud inimmõistus on suuteline mõistma jumalikke tõdesid. Usume, et seaduspärasused on olemas ja sp uurime mis need olla võivad). Mõistan selleks, et uskuda (Inimmõistusel on oluline roll ka usuküsimustes). 2. Universaaliate probleem. Kas nad on olemas ja mis mõttes nad on olemas. Nt inimene on õiglane, aga kas õiglus on üldse olemas. (universaal- saame mõelda ainult, abstraktne). 3. Jumalatõestused. Üritatakse selgitada, et kergem uskuda oleks. 46. Patristika
upsakusest, tähendas taganemist autoriteedist ja järelikult ka tõest. 3. Kasvatuslik suunitlus. Koolifilosoofia (filosoofid kõik õpetlased). Teadmiste usaldusväärne edastamine, millest tuleb konservatiivsus. 45. Kolm keskaja filosoofia põhiprobleemi 1. Usu ja mõistuse vahekorra probleem. Usun, et see on absurdne (usutõdesid ei saagi mõistusega hallata). Usun selleks, et mõista (üksnes usu läbi valgustunud inimmõistus on suuteline mõistma jumalikke tõdesid. Usume, et seaduspärasused on olemas ja sp uurime mis need olla võivad). Mõistan selleks, et uskuda (Inimmõistusel on oluline roll ka usuküsimustes). 2. Universaaliate probleem. Kas nad on olemas ja mis mõttes nad on olemas. Nt inimene on õiglane, aga kas õiglus on üldse olemas. (universaal- saame mõelda ainult, abstraktne). 3. Jumalatõestused. Üritatakse selgitada, et kergem uskuda oleks. 46. Patristika
Aristotelese-järgne filosoofia: hea elu otsimine Pärast seda, kui Sparta lõi Ateenat Peloponnesose sõjas (431-404 e. Kr.), hakkasid Kreeka linnriigid kokku varisema ning kreeka kodanikud järk-järgult demoraliseeruma, alla käima. Selles sõjajärgses atmosfääris domineerisid veel Sokratese, Platoni ning Aristotelese seisukohad, kuid tasapisi hakkas tekkima teatud lõhe filosoofia ning inimeste tegelike psühholoogiliste vajaduste vahele. Veidi pärast Aristotelese surma tungisid roomlased Kreeka territooriumile, muutes juba isegi ebastabiilse olukorra riigis veelgi ebakindlamaks. Sellisel võimuvõitluse perioodil pakkusid komplekssed ja abstraktsed filosoofia koolkonnad vähe lohutust; inimesed hakkasid filosoofias midagi maisemat otsima; nad tahtsid filosoofiat, mis käsitleks igapäevaelu probleeme. Peamine küsimus filosoofias ei olnud enam ,,mis on füüsilise, käegakatsutava reaalsuse olemus?" või ,,mida ning kuidas võivad inimesed mõista n
Leiab, et inimese mõistuse kõige säravam tegu on võime iseennast piirata. Süda peab langetama kõige olulisema otsuse otsus kas usu kasuks või usu vastu. Tuleb välja omapärase kihlveo seletusega jumala olemasolu kohtu: Küsime: Kas jumal on olemas? Kas on olemas igavene elu? Sellele me ei saa mõistusega vastust anda. Ometi peame sellele vastama, et teaks millist elu elada. Kui peaksime kihla vedama, kas jumal on olemas või jumal ei ole olemas. Panus on maapealse elu peale. Kui me usume, et jumal on olemas, siis meie suurim võimalik tasu on igavene elu. Suurim võimalik kahju on põrgu. Otsustan, et jumalat pole, aga on. Kui otsustan, et jumal on, aga tegelikult ei ole, elan moraalselt head elu. Parim valik on uskuda. Kui ei usu ja jumalat polegi, elame moraalselt halba elu. Skeptik peaks ristiusu väiteid vähemalt põhjalikult uurima. Kui inimene on valiku teinud, otsustanud, et jumal on olemas, siis rajab inimene ka oma elu jumalale. Inimene on
tegevuses ühest, mitte aga teisest (või kolmandast) teooriast või uskumusest. Kui ei saa kindlaks teha mingit praktilist erinevust, siis tähendavad alternatiivid sisuliselt ühte ja sama ning vaidlus on mõttetu. Iga tõsine vaidlus peab olema seotud mingi praktilise tulemusega – kas või tõenäolise ja tulevikus asetleidvaga. Pseudovaidlus on Jamesi väitel nagu mõnede ürginimeste jagelemine küsimuse pärast, kas tainast, millesse on segatud pärmi, kergitavad elfid või pöialpoisid. Viimasega ei nõustuks ehk ürginimesed ise, sest võib ju olla, et on suur vahe, kuidas meeldida elfidele või pöialpoistele, et nad tainast ikka korralikult kergitaksid. Tänapäeva inimese jaoks on see aga tõesti mõttetu vaidlus. Pragmatismi tõeteooria Mis eristab tõde eksimusest, tõeseid uskumusi vääradest? Pragmatismi seisukohalt on tõesed
Kõik kommentaarid