Rahvas oli suures osas leinas (või vähemalt teeskles seda)), samas kui poliitiline eliit ilmselt rõõmustas. Avalikkuse ees jäi Stalin veel mitmeks aastaks suureks juhiks ja ideaalseks riigimeheks, seda kuvandit lõhkuma hakati alles 1956. Beria aeg märts kuni juuni 1953 Stalini surma järel pandi kohe kokku uus poliitbüroo (õigemini KK presiidium tollal) ja jagati olulisemad ametipostid ümber. Poliitbüroo liikmeiks said Beria, Malenkov, Bulganin, Hrustsov, Molotov, Kaganovits, Mikojan, Vorosilov, Saburov ja Mihhail Pervuhhin (1904-1978). Partei peasekretäriks (ametlikult seda kohta küll enam ei olnud) ja Ministrite Nõukogu esimeheks (ehk siis põhimõtteliselt Stalini järglaseks) sai esialgu Malenkov, ent juba 13. märtsil pidi ta sekretäri koha loovutama Hrustsovile. Poliitbüroo liikmed tahtsid sellega ära hoida liiga suure võimu koondumist taas ühe isiku kätte ning Hrustsovi peeti ilmselt ka ohutumaks meheks parteiaparaati juhtima
POLIITILINE ELU. NSV Liit oli autoritaarne riik. Kogu võimutäius oli koondunud Stalini kätte. Ta oli üheaegselt nii Kommunistliku Partei juht (1922-1953) kui ka Ministrite Nõukogu esimees.(kuni 1946. a. Rahvakomissaride Nõukogu). Võimu teostamisel tugines Stalin lähikondsete kitsale ringile - ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroole. Kuid ka Poliitbüroos toimus pidev võimuvõitlus erinevate põlvkondade vahel. Siin olid mehed veel Lenini päevist nagu V. Molotov, K. Vorosilov ja A. Mikojan. Keskmisse põlvkonda kuulusid A. Zdanov, L. Beria ja G. Malenkov. Neid oli Stalin edutama hakanud 1930. aastail. Noorema põlvkonna mehed olid karjääri hakanud tegema sõja ajal nagu A. Kuznetsov ja N. Voznessenski. Võimuvõitluses kasutati kõikvõimalikke vahendeid. Enamasti lõppes asi vastase füüsilise hävitamisega. Samal ajal süvenes Stalini umbusk vana kaardiväe suhtes, mistõttu toimus teatavaid ümberkorraldusi parteiladvikus
Palju inimesi sai surma ja haavata. Hukkunute seas oli palju juhuslikke inimesi, kes olid ilusal päikesepaistelisel päeval keskväljakule jalutama tulnud. Kui algas tulistamine, siis arvati, et lastakse paukpadrunitega. Põgeneda oli raske, sest demonstrantide selja taga oli 1 meetri kõrgune poolringis skväär Lenini monumendiga. Nõukogude ajalehed ei kirjutanud sellest midagi, küll aga rääkis sellest Ameerika Hääl ( 37, 44/ 1990). Novotserkasskisse oli saabunud ka Anastass Mikojan. 1963. aastal küpses uus kriis. Sept 1963 täitus 10 aastat Hrustsovi võimuletulekust. Parteiaparaat valmistus selle suurejooneliseks tähistamiseks. Äkki aga kadus poodidest leib. Puhkes paanika. Kõigis linnades peale Moskva seisid inimesed pikkades järjekordades, kuid leiba ei tulnud müügile mitu päeva. Uudismaa ei suutnud riiki viljaga varustada. Olid puhkenud liivatormid. Ikaldus. Mittemustmullaalade põllud olid üldse hooletusse jäetud. Puudus väetis. Uudsevilja
surma ja haavata. Hukkunute seas oli palju juhuslikke inimesi, kes olid ilusal päikesepaistelisel päeval keskväljakule jalutama tulnud. Kui algas tulistamine, siis arvati, et lastakse paukpadrunitega. Põgeneda oli raske, sest demonstrantide selja taga oli 1 meetri kõrgune poolringis skväär Lenini monumendiga. Nõukogude ajalehed ei kirjutanud sellest midagi, küll aga rääkis sellest Ameerika Hääl (Лит Газ 37, 44/ 1990). Novotšerkasskisse oli saabunud ka Anastass Mikojan. 1963. aastal küpses uus kriis. Sept 1963 täitus 10 aastat Hruštšovi võimuletulekust. Parteiaparaat valmistus selle suurejooneliseks tähistamiseks. Äkki aga kadus poodidest leib. Puhkes paanika. Kõigis linnades peale Moskva seisid inimesed pikkades järjekordades, kuid leiba ei tulnud müügile mitu päeva. Uudismaa ei suutnud riiki viljaga varustada. Olid puhkenud liivatormid. Ikaldus. Mittemustmullaalade põllud olid üldse hooletusse jäetud. Puudus väetis. Uudsevilja
välisriikides ning jõudis isegi “New York Timesele”. 1956.aastal vahetus ka välisminister, Molotovi oli sunnitud loovutama oma ameti Hruštšovi liitlasele Šepilovile. 1957.aasta juunis sõi Hruštšov välja Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitši ja tagandas neli kuud hiljem Žukovi. Selle tagajärjel sai Nikita Hruštšovist vaieldamatu NSV liider. Mikojan leiab, et pärast 1957. aastat hakkas Hruštšov “ennast täis minema” ning kõik pidid temaga ühel meelel olema. 1958.aasta alguses astus tagasi Ministrite Nõukogu esimehe kohalt Nikolai Bulganin. Tema asemel sai selle koha Hruštšov. 1964. aastal korraldasid aga temaga rahulolematud kommunistliku partei ladviku liikmed Leonid Brežnev, Juri Andropov riigipöörde, kukutasid ta 1964
tema asetäitja Vjatseslav Menzinski (1874-1934), kellel ei olnud poliitilisi ambitsioone ja kes seetõttu Stalinile hästi sobis. NKVD jaoks oli eelnev aasta (1925) olnud väga edukas, tabati ja lasti maha endine esseeride terrorist Boriss Savinkov ning üks legendaarsemaid spioone 20. sajandi ajaloos Sidney Reilly (1874-1925). 1926. aasta jooksul eemaldati poliitbüroost Zinovjev, Kamenev ja Trotski. Nende asemel tõusid partei tippjuhtide sekka uued mehed Sergei Kirov (1886-1934) ja Anastass Mikojan 12 (1895-1978), mõlemad Stalinile ustavad bürokraadid. Zinovjev kaotas ka oma koha Kominterni juhina, tema asemele pandi Buhharin. Oktoobris 1927 heideti Trotski ja Zinovjev välja partei keskkomiteest ja novembris parteist. Joffe sooritas sellest kuuldes enesetapu. Detsembris 1927 toimunud partei 15. kongressil heideti välja ka Kamenev, Radek jt. Stalini oponendid.
ühiskonna arengu edendamiseks vägivalda. Suurem osa vangilaagreid suleti. Gruppidena ja üksikult hakati inimesi õigeks mõistma. Hrustsov avas rahvale Kremli ja seda nii reaalselt kui ka kujundlikus mõttes. Stalini ajal oli see keskaegne kindlus olnud suletud kõigile, välja arvatud partei kõrgem ladvik. Alates 1920. aastatest elasid selle müüride taga vaid valitud tegelased nagu Molotov, Kaganovits, Mikojan ja Vorosilov. Mõni kuu enne Stalini surma õnnestus Hrustsovil ja mõnel tema kaaslasel pärast seda, kui val- vemeeskond oli neid pikalt ja põhjalikult kontrollinud, sinna esimest korda pilku heita. 1954. aastal aga korraldati Kremlis Hrustsovi ettepanekul uusaastaball noortele ning pärast seda avati kinnine territoorium kõigile külalistele. Et tõrjuda Vorosilovi kurtmisi, et ta ei saa nüüd enam koduümbruses jalutada, käis Hrustsov vene turistide hulgas lonkimas
mõõdutundetult juurutati juhikultust (Stalin). Sõjajärgseil aastatel jäi NSVL poliitiliselt korralt endiselt autoritaarseks riigiks, kus kogu võimutäius oli Stalini käes. Oma ainuisikulise võimu teostamisel tugines Stalin võimupüramiidi ladvikule ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroole. Stalini lähikondlased polnud aga mitte ainult kuulekad käsutäitajad vaid tegu oli omavahel rivaalitsevate erinevate põlvkondade esindajatega: nn vana kaardivägi (Molotov, Vorosilov, Mikojan) poliitikasse tulnud juba Lenini eluajal ja kelle abil Stalin oli end võimul kindlustanud; keskmine põlvkond (Zdanov, Beria, Malenkov edutati Stalini poolt 1930. aastatel; noorem põlvkond (Kuznetsov, Voznessenski) tõus võimupüramiidi tippu algas sõja ajal. Sõjajärgsetele aastatel nende grupeeringute vaheline võitlus süvenes; selle põhiteljeks oli keskmise ja noorema põlvkonna sisemine ja omavaheline rivaalitsemine; oluliselt nõrgenesid vana kaardiväe
Nomenklatuuri ümber korraldamine oli üks olulisemaid sõjajärgseid muudatusi. Juba 30ndatel Stalini poolt välja öeldud lause, et kaadrid otsustavad kõik, jäi ka sõjajärgselt edasi toimima, ka kuni Gorbatšovi perestroikani välja. Sõjajärgne poliitiline ladvik „vana kaardivägi“ keskmine põlvkond e „tuumik“ uus põlvkond e reserv Vana kaardivägi- A.Andrejev, Kliment Vorošilov, Lazar Kaganovitš, Vjatšeslav Molotov, Anastass Mikojan. Nemad olid revol liikumisse lülitunud juba tsaariaja lõpul, olid vähemal või suuremal määral olnud kaasatud ka okt pöördesse, olid need, kelle abil ja kellele tuginedes 1920ndatel Stalin tegelikult suuresti oma võimu kindlustas ja võimuvõitluses vastased pol areenilt välja tõukas. 30Ndatel suure terrori vaimus enam Stalin vana kaardiväge ei vajanud, Stalinil oli neid vaja kui teatud sümboleid, kes oleks elavateks tunnistajateks ka Stalini varasemale tegevusele.
Kedagi teist võrdväärset polnud. Vormiliselt valitses partei KK abil, selle liikmed olid ka tähtsad. Paljuski sõltusid Poliitbüroo otsused just sellest, mida Stalin ütles ja tahtis ja nõudis, teised pidid selle vaid heaks kiitma. Stalini kõrval 30ndate lõpu NL valitsejad olid veel RKN esimees Molotov, Leningr parteiorg juhti Andrei Ždanovit, Moskva parteiorg juhti Kaganovitšit, ilmselt ka NL sõjaministrit Kliment Vorošilovit. RKN esimehe asetäitja, Poliitbüroo liige Anastas Mikojan, uus julgeolekujuht Lavrenti Beria. 30Ndate päris lõpus ka Hruštšov. 30ndate lõpuks kujunes välja Stalini isikukultus, 1929 Stalini 50 juubeli tähistamisel juba kujunes välja, võltsiti ajaloolisi dokumente, pilte, kirjutati ümber NL ajalugu, et tõestada, kuidas Stalin algusest peale oli Lenini selja taga ja tema paremaks käeks algusest peale. Kõik rahvavaenlasteks tunnistatud Stalini lähemad konkurendid tõmmati ajalookirjutusest lihtsalt maha. Hakati rääkima
annaabi.ee 
