Ilmar Mikiver Ilmar Mikiver oli ajakirjanik, kirjanduskriitik, teatrimees ja raadiohääl. Ilmar sündis 1.01.1920 Loksal kellassepp Jakob Mikiveri peres. Ilmar Mikiver oli pere kõige vanem laps, tal olid veel nooremad vennnad Heino ja Olev. Ilmar Mikiver alustas kooliteed Loksa algkoolis, mille ta lõpetas 1932. aastal. Peale Loksa algkooli lõpetamist läks Ilmar Mikiver edasi õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, kust ta lahkus 1938. aastal ja suundus õppima Tallinna Reaalkooli (tollal Tallinna 2. Gümnaasium). Mikiveri klassijuhatajaks sai Paul Ederberg ehk Pudi, kes andis matemaatika ja füüsika tunde
Ilmar Mikiver Ilmar Mikiver oli ajakirjanik, kirjanduskriitik, teatrimees ja raadiohääl. Ilmar sündis 1.01.1920 Loksal kellassepp Jakob Mikiveri peres. Ilmar Mikiver oli pere kõige vanem laps, tal olid veel nooremad vennnad Heino ja Olev. Ilmar Mikiver alustas kooliteed Loksa algkoolis, mille ta lõpetas 1932. aastal. Peale Loksa algkooli lõpetamist läks Ilmar Mikiver edasi õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, kust ta lahkus 1938. aastal ja suundus õppima Tallinna Reaalkooli (tollal Tallinna 2. Gümnaasium). Mikiveri klassijuhatajaks sai Paul Ederberg ehk Pudi, kes andis matemaatika ja füüsika tunde
Arvamus artiklile E-riik ja põhiõigused Lugedes Tupay ja Mikiveri artiklit „E-riik ja põhiõigused“ tekkis mul mõte sellest, kas isikuandmete kaitstus on Eestis piisavalt tagatud riigi turvalisuse vaatepunktist. Artiklis kirjeldati mitmeid andmebaase, millesse salvestatakse inimeste infot, mida saavad kasutada ettevõtted oma tegevuse planeerimiseks. Kui ettevõtted saavad selle põhjal riigi elanikke kohta vajalikku informatsiooni, siis võivad saada seda ka teiste riikide luureagentuurid, ning seda infot saab ära kasutada näiteks sõjaliste või
Els Mikiver (Einok) (1824 c.1900) Els Mikiveri elutee Eesti Rahvaluule Arhiivi poolt väljaantud raamatus Vana Kannel 1938 nimetatakse Els Mikiveri kuldsuiseks laulikuks. Sündis KiiuAblas, hiljem siirdusid Einokid Virve külla Nõmme vabadikukohale, 21 aastane Els läks mehele 1846.a samasse külla Nigula ehk Lepa Madise pojale Tõnu Mikiverile. Einokid pärinevad Pedaspea külast. Kui lapsed asusid perekondadega Simititsasse, läksid kaasa ka TõnuElse ning elasid vanema poja Jaani talus. Sääl lõppes ka Else elutee aastal 1900.
Els Mikiver (Einok) (1824 - c.1900) Els Mikiveri elutee Eesti Rahvaluule Arhiivi poolt väljaantud raamatus Vana Kannel 1938 nimetatakse Els Mikiveri kuldsuiseks laulikuks. Sündis Kiiu-Ablas, hiljem siirdusid Einokid Virve külla Nõmme vabadikukohale, 21 aastane Els läks mehele 1846.a samasse külla Nigula ehk Lepa Madise pojale Tõnu Mikiverile. Einokid pärinevad Pedaspea külast. Kui lapsed asusid perekondadega Simititsasse, läksid kaasa ka Tõnu-Else ning elasid vanema poja Jaani talus. Sääl lõppes ka Else elutee aastal 1900.
seisundeid, mida seni polnud eesti skulptuuris keegi üritanudki portreteerida. Tänu Ülo Õunale muutus eesti skulptuur tunduvalt kommunikatiivsemaks. Õun on oma võtmes portreteerinud kultuuritegelasi. Veljo Tormis dirigeerib lausa kolme käega, mis tekitab käte liikumise mulje. Paistab, et mingi side oli tal temast märksa noorema Miljard Kilgiga, kes on teinud temast fotorealistliku maali, Õun omakorda modelleeris Kilgist portreelise büsti. On ka Mikk Mikiveri portree kollase lipsuga, siis Kaljo Põllu, Juhan Viidingu groteski aetud portreed, Voldemar Panso, Gustav Ernesaks ja paljud teised. Kui võtta kokku Ülo Õuna looming, siis nii töömahuka kunstiliigi nagu skulptuur kohta oli ta (arvestades ka tema lühikeseks jäänud eluteed) väga produktiivne. Lisaks on raske ette kujutada eesti skulptuuri ajalugu ilma Ülo Õunata, võib ainult mõelda, mida ta oleks praeguseks ajaks loonud. Õun lahkus vara
uuendused) üldiselt läbi sõrmede. Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida- Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Venemaad ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda. Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis. Üheks vastuseks sellele oli pöördumine oma ajaloo ja "juurte" poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri Eesti-aineliste lavastuste Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Neid kirjutasid enamasti luuletajad, näiteks Artur Alliksaar, Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal "Vanemuises"
70. Sirje Runge "Geomeetriline XIV" 71. Malle Leis "Punased hobused" 72. Malle Leis "Sügissuvi" 73. Jüri Arrak "Tsirkus" 74. Raul Meel "Trumm ja sõel" 75. Ludmilla Siim "Kollane valgus" 76. Andres Tolts "Voodi" 77. Toomas Vint "Mäng" 78. Ando Keskküla "Ehitus" 79. Tõnu Virve "Eesti neiu" 80. Jaan Elken "Kalinini rajoonis" 81. Jaan Elken "Kajakas" 82. Ilmar Kruusamäe "Olümpia" 83. Tiit Pääsuke "Poiss viiuliga" 84. Ülo Õun "Tuumafüüsik" 85. Ülo Õun "Mikk Mikiveri portree" 86. Ülo Õun "Isa ja poeg" 87. Jaak Soans, Kristjan Jaak Petersoni monument Tartus 88. Epp Maria Kokamägi "Palve põllu eest" 89. Lembit Sarapuu "Kalevipoeg ja Saarepiiga" 90. Jaan Toomik "Isa ja poeg"
Ta töötas välja täpsed liikumisjoonised (näitlejakoreograafia) näitlejate jaoks, väljatöötatud rütmimustrid. Ta oskab luua atmosfääri, meeleolu. Tema lavastustes on muusika üheks komponendiks, muusika ei sega, on taustaks ja meeleoluks. Kindel paritüür, liikumine. Rütmi loob ka näitlejate liikumine. Ta huvitub folkloorist ja rahvaluulest. Tema esimesed lavastused sisaldavad rahvuslike motiive. 15. Mikk Mikiveri "mõtteteater" 1960. aastail. Võrrelge seda Tartu teatrimurranguga. 1960 aastal töötas Mikiver väliselt vahenditelt nappi mõtteteatri laadis. Selleaegsed lavastused olid väga tugevalt keskendunud mingi idee väljendamisele. Siiski polnud need kuivalt mõistuslikud, vaid kantudvaimsest kirest, väärtustades sisemist sõltumatust ja rasketes olukordades iseendaks jäämist. Tema lavastustes võis tunda vaimset vabadust, ideoloogilist vastasseisu
kolledzi Raamatukogu Tartu Ülikooli 1 1 Raamatukogu Tallinna 1 1 Tehnikaülikooli Raamatukogu URRAM EBS Raamatukogu 3 3 5. Leidke andmebaasist RIKSWEB Kristi Mikiveri artikleid, valige üks artikkel ja kontrollige selle kirje leidumist andmebaasis ISE, võrrelge märksõnu ja kirjeldage otsingut. 2p RIKSWEB - Täpsem otsing, jätsin linnukese Artiklid ette, sisestasin väljadele Autori nime Kristi Mikiver. Tulemuseks sain 6 kirjet. Märksõnaks oli ametijuhendid. Valisin november 2013 ajakirjas Personali Praktik ilmunud artikli ,,Soovitused
teater. Juhav Viiding tegi lavastusi koos oma mõttekaaslastega, rühmatöö põhimõttel. Tema teater oli sõnakeskne, väliselt kasin ja talitsetud, hoolikalt viimistletud näitlejaplastikaga. Seda teatrilaadi on nimetatud klassikaliselt puhtaks minimalismiks ning selles on nähtud jaapani traditsioonilise teatri mõjutusi. Viidingu teater pöördus poliitikast ära ning tõstis esile vaimseid väärtusi. 1980. aastate teisel poolel keskendus ta absurdidraamale (Samuel Beckett jt). 15. Mikk Mikiveri "mõtteteater" 1960. aastail. Võrrelge seda Tartu teatrimurranguga. Selle aja (mõtteteatri) ,,Antigone" ja ,,Libahunt" olid väga tugevalt keskendunud mingi teatud idee väljendamisele. Need polnud kuivalt mõistuslikud, vaid kantud vaimsest kirest, väärtustades sisemist sõltumatust ja rasketeski olukordades iseendaks jäämist. Teatrimurrangu ruumiline kese asus Tartus, sellest ka nimi Tartu teatrimurrang. Samas kaasa tõmmati ka Tallinna ja Pärnu inimesi ning teatreid
aastate algul üsna hea. Teatrid mängisid tavaliselt täismajadele, vaatajate aastane üldarv seisis 1.7 miljoni ringis. Ometi võis täheldada teatud väsimust ja peataolekut. Mingit uut tugevamat voolu polnud ilmunud, vaid tuli üksnes mõningane naasmine realistlikpsühholoogilise mängu juurde. Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis. Üheks vastuseks sellele oli pöördumine oma ajaloo ja ,,juurte" poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri Eestiaineliste lavastuste sari. Segadust suurendasid Leonid Brezhnevi surmale (1982) järgnenud ebakindel ootusaeg ja mitmete seniste peanäitejuhtide suhteliselt üheaegne vahetumine 1980. aastate alguses. Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud arengud Mihhail Gorbatsovi "perestroikal" kulus paar aastat, enne kui see aastatel 1987-1988 paisus Eestis nn. ,,laulvaks revolutsiooniks". Tsensuuri varisedes haarasid teatrid tabuteemade (nt.
Kramplikult ettevaatlik köielkõnd Tsehhoviga Rein Veidemann, TLÜ professor PM 17.09.2008 Ugala avas hooaja kõrge latiseadega. Maailmaklassikasse kuuluv Tsehhovi «Kolm õde» peab tõestama kutselise teatri meistriklassi, näidendi peategelaste rollisooritustest on kujunenud nii mõnegi näitleja karjääri tipp. Nii oli see kahtlemata Eesti teatrilukku läinud Adolf Sapiro lavastusega 1973 Mari Lille, Meeli Söödi ja Ita Everiga õdede rollis, krooniks Mikk Mikiveri Versinin. Tsehhovi ettemäng Teatriteadlane Lea Tormis on tunnistanud, et just Mikiver «pakkus teatris harva esinevat naudingut: tunnet, et paljud mõttekäigud sünnivad tal tõesti kohapeal, lausa meie silma all». Ja et MikiveriVersinini ning EveriMasa armuloos oli just nimelt seda «inimestevahelise leidmise Volta kaart, mis õhku elektriseerib». Olin Adolf Sapiro lavastust teatris näinud ja ETV on näidanud ka selle salvestust. Ma ei salga, et läksin
1955. aastal hakkab draamateatris tööle ka Moskvas lavastamist õppinud Voldemar Panso, kes paneb aluse teatraalse rezii taassünnile ning toob lavale hulgaliselt eesti kirjanduse põnevaid tõlgendusi. Olgu siin mainitud neist ainult mõned kõige kuulsamad: Tammsaare «Inimene ja jumal» (1962), Smuuli «Kihnu Jõnn» (1964), Traadi «Tants aurukatla ümber» (1973). 1980. aastail saavad rahvusliku vabadusvõitluse lipukirjaks mitmed Mikk Mikiveri eesti kirjanduse ja ajaloo lavatõlgendused. Jaan Kruusvalli «Pilvede värvide» (1983) mängimine sügaval stagnaajal on tundunud imena, sest lavastus räägib eesti rahva põgenemisest läheneva Punaarmee eest vabasse läände. «Vaikuse vallamaja» (1987) sai juba peaaegu vabalt rääkida nõukogude korrast, metsavendadest ja küüditamisest. 1990. aastaid eesti teatris on nimetatud ka Madis Kõivu suure tuleku kümnendiks ning seda paljuski
aastal Draamateatris esietendunud Jaan Kaplinski "Neljakuningapäev0, mis pärast kümmet etendust ideoloogilistel põhjustel ära keelati. Ka mitmed teised noored poeedid ja prosaistid (Enn Vetemaa, Mati Unt) uuendasid teatrit ja tõestasid oma näidenditega, et rahvuslik draama on asunud uuele teele. Stagnaaeg kahandas teatri jõudu ja tsenseeris näidendeid või lausa kõrvaldas neid lavadelt, aga tabusid tohtis siiski ettevaatlikult puudutada, nagu see sündis Mikk Mikiveri lavastatud Jaan Kruusvalli näidendis "Pilvede värvid" (1983). Näidendit, mis käsitles eestlaste põgenemist läände 1944. aastal mängiti Draamateatris rohkem kui 200 korda. Koos 1980. aastate teise poole perestroika ja glasnosti poolt liberaliseeritud õhustiku tekkega algas teatri vabanemine tsensuuri paine alt. Üheks tähiseks sai siin 1949. aasta suurküüditamist kujutav Eesti luuletajad Helsingi Rein Saluri
annaabi.ee 
