Migreen (0)

MIGREEN
Referaat
Tartu 2011
Sisukor
MIGREEN 1
Referaat 1
Tartu 2011 1
SISSEJUHATUS 3
1.Haigestumis ja esinemissagedus ning pärilikkus 4
2.Sümptomid ehk avaldumine.....................................................................................................4
3.Diagnoos..................................................................................................................................5
4.Ravi ja ennetamine...................................................................................................................5
KOKKUVÕTE 7
KASUTATUD ALLIKAD 8
Sissejuhatus
Migreenipeavalu esimene kirjeldus on leitud Babüloonia kiilkirjatahvlitelt Tiglatpilesari raamatukogus umbes 1100 a. e.m.a. Selle juurde on toodud ka 18 retsepti haiguse ravimiseks. Nimetus migreen (prantsuse keeles „migraine“) tuleneb Galenuse poolt antud kreekakeelsest sõnast „hemicrania“. Galenus seletas migreeni intra- ja ekstrakraniaalsete veresoonte seoste häirega, mis takistab teistest kehaosadest, eriti sapist tulnud halbade aurude ja vedelike lahkumist ajust . Migreen on veresoonte ja närvide viis reageerida välistele ärritustele. On üks tavalisemaid peavalu tüüpe, mille põhiliseks sümptomiks on pulseeriv, tihti ühepoolne episoodiline peavalu ja millele sageli kaasneb iiveldustunne.
1. Haigestumis ja esinemissagedus ning pärilikkus
Eestis kannatab migreeni all ligi 10% elanikkonnast. Migreen algab tavaliselt noores eas, sagedamini 10. ja 30. eluaasta vahel. J. W. Lancei andmetel on esimene migreenihoog 25 %-l enne 15. eluaastat . Pärast 30. eluaastat hakkab haigestumine märgatavalt vähenema. Migreeni esmakordne esinemine pärast 50. eluaastat on seoses hüpertensiooni, ateroskleroosi, neeruhaiguste või kaelalülisamba degeneratiivsete muutustega. Kalduvus migreeni haigestuda on ca 80% ulatuses perekondlik, seega on enamasti päritav haigus. Haigus levib seni seletamata põhjusel edasi eelkõige naisliini pidi. T. Dalsgaard-Nielsen täheldas perekondlikku esinemust 75 %-l, seejuures emadest 50 %-l, isadest 19 %-l ja mõlematest vanematest 6%-l. Kaksikute uuringud on näidanud, et geneetilised faktorid ei ole migreeni ainus põhjus. Tõenäoliselt eelsoodumus aga on päritud. Päritud häire võib avalduda vegetatiivse, endokriinse, vaskulaarse või ensümaatilise süsteemi düsfunktsioonina.
2. Sümptomid ehk avaldumine
Migreen esineb korrapäratute hoogudena, kusjuures hood on sageli seoses väliskeskonna faktoritega, kas pinge tõusu või langusega. Tavalist migreeni on suhteliselt raske piiritleda kuna iseloomulike neuroloogiliste sümptoomide puudumise tõttu. Tavalist migreeni tuleb eristada eelkõige pingepeavalust. Viimase korral on valu iseloomulikult suruv või pigistav, kestab päevi või nädalaid, enamikul juhtudel puudub ka iiveldus ja oksendamine .
Migreeni puhul algab peavalu sagedamini öösel või kohe pärast ärkamist. Vahel äratab peavalu inimesi, kuid enamasti ärkab ta tavalisel ajal koos peavaluga. Järgneva paari tunni jooksul suureneb see pidevaks pulseerivaks valuks, mis haarab ühe või mõlema pea pooled. Valu suurendab pea liigutamine, sigarettide lõhn, igasugune heli. Puudub isu, patsient tahab täielikku rahu. Enamikul kaasneb valule iiveldus ja oksendamine, osal kõhulahtisus ja polüuuria (suurenenud uriinieritus). Hoog kestab tavaliselt mõned tunnid kuni ööpäev, mille ajal paljud on töövõimetud. Osal haigetest eelnevad mõne tunni kestel tavalise migreeni hoole iseloomulikud psüühilised ja emotsionaalsed muutused: meeleolu langus, aktiivsuse langus või tõus, emotsionaalne tuimus või eufooria . Lisaks võivad migreenile eelneda tajuhäired e. aurad, milleks on kõige sagedamini nägemishäired - vaatevälja värisemine, siksakiline nägemine või valgusesähvatused. Migreenivalule võivad eelneda ka ühepoolne tundlikkusehäire, ühepoolne jõuetus ja kõnehäired.
3. Diagnoos
Üldiselt on migreeni diagnoosimine lihtne. Migreenipeavalu diagnoos põhineb hoolikal küsitlemisel, mille käigus selguvad haigusele tüüpilised jooned ja lisauuringuid on harva tarvis. Küsitlemisel selgitab arst välja peavalu esinemissageduse ja kestuse, olemuse, paiknemise. Oluline on ka silmapõhjade hoolikas uurimine, et välistada tõelise nägemishäire või silmahaiguse olemasolu. On väga oluline, et inimene suudaks sümptomeid meenutada ja täpselt kirjeldada. See võimaldab arstil kindlaks määrata, millise peavalu tüübiga on tegemist. Sellest oleneb ravi määramine. Mõningatel juhtudel, nt. ebatüüpiline või ravile allumatu migreen või kahtlus muule peaaju haigusele, viiakse läbi kompuutertomograafia uuring (peaajust), kuid seda tuleb siiski suhteliselt harva ette.
4. Ravi ja ennetamine
Arvestades migreeni tekemehhanisme, on suhteliselt vähetõenäoline, et valuhoog möödub kiirelt ilma ravimiteta. Kergemate migreenihoogude puhul aitavad sageli käsimüügiravimid – paratsetamool, aspiriin , tihti ka diklofenakk ning ibuprofeen . Kõiki valuvaigisteid tuleb kasutada maksimaalses valuvastases annuses võimalikult valuhoo alguses. Alles siis, kui on teada, et migreenihoog ei allu nendele rohtudele, tuleb kaaluda spetsiifilisemate ravimite kasutamist. Näiteks otseselt veresoontele mõjuvaid ravimeid (ergotamiin), südametegevust mõjutavaid ravimeid (propranolol, verapamil), teatud juhtudel ka depressioonivastaseid ravimeid, kuid neid ravimeid võib tarvitada ainult arsti loal.
Migreeni ravi pole ainult tablett . On terve rida soovitusi, mis ei ole seotud medikamentidega ning alustada tuleb valu põhjuste välja selgitamisest, milleks võib olla äkiline higistamine , tuiked meelekohtades, kogu keha läbiv ebameeldiv värin. Migreeni all kannatavatele inimestele on eelsümptomid juba tuttavad ja kui nende esinemisel koheselt tablett võtta, siis on lootust, et migreenihoog jääb tulemata.
Teiseks – on tõestatud, et regulaarne füüsiline aktiivsus on seotud migreenihoogude sageduse langusega. Regulaarsuse all mõeldakse sellist treeningkoormust, mille korral seda tehakse vähemalt paar korda nädalas. Seejuures pole just kõige olulisem rakendatav koormus, vaid pigem emotsioon, mille inimene sellest saab. Juhul, kui olete raskustes tegevuse valikul , aitab kvalifitseeritud füsioterapeut, kes koostab sobiva võimlemisprogrammi, mis arvestab tervislikku seisundit ja reaalseid võimalusi.
Kolmandaks ­̶ Migreenipeavalu ennetamiseks võiks loobuda suitsetamisest, tarbida vähem alkoholi, kohvi jne.
Kokkuvõte
Migreen on elukvaliteeti langetav haigus, millele on iseloomulikud mõõdukad või väga tugevad peavaluhood koos mitmete teiste kaasuvate sümptomitega. Mitte ainult levimus ei tee migreenist niivõrd olulist haigust, vaid ka fakt, et tegu on sellise haigusega, mis oluliselt langetab inimeste elukvaliteeti. Mitmed uuringud on seda tõestanud. Nii näiteks läheb migreeni tõttu igal aastal 1000 töötava inimese kohta kaduma 270 tööpäeva. Rääkimata väljalangemisest kodusest ja muust sotsiaalsest elust. Kahjuk ei ole migreen välja ravitav, kuid õigel meditsiinilisel sekkumisel on võimalik sellega „toime tulla“.
Kasutatud allikad

Zupping, R.(1998). Migreen. Tallinn, Talmar & Põhi.

Zupping, R.(1988). Peavalu: õppevahend arstiteaduskonna üliõpilastele. Tartu, Tartu Riiklik Ülikool.

Eesti Peavalu Selts. Migreen. Retrieved 05.11.2011 from http://www.peavalu.ee/?mid=4&sid=6&lang=et