Mida mina saan teha, et maailm oleks jätkusuutlikum ja õiglasem? (0)

Mida mina saan teha, et maailm oleks jätkusuutlikum ja õiglasem?
Pidevalt muutuva ja dünaamiliselt strukturiseeritud maailma sündinuna panen mina koos maailmaga iga sekund, päev ja tund oma panuse maailma stabiilsusele ning lineaarsele harmooniale. Ka meie väike Eesti, mis on läbi elanud erinevad okupatsioonid, sõjad , kriisid ja muu, on jäädavalt maamuna peal ning areneb. Et meie maailm oleks jätkusuutlikum ja õiglasem, peab igaüks meist panustama osa endast selle eesmärgi nimel. Nukral kombel on meie maailmas levinud suur ebavõrdsus ning paljud meist ei suuda näha seda, sest neile pole antud teist vaatenurka.
Unos pro omnibus, omnes pro uno (lad. k. ‘’üks kõigi ja kõik ühe eest) – Kolme Musketäri kuulus moto , mida võiks ka meie maailm meeles pidada. Ideaalis sünnime me kõik võrdsena, kuid võttes arvesse, kui palju inimesi sünnib vaesusesse, kannatab nälga ning sureb noorena, siis ei saa öelda, et võrdsus on jõus . Võrdsus eksisteerib pelgalt arenenud ning jõulistes ühiskondades, ent ka seal leidub korruptsiooni ning ebavõrdsust. Mõelda vaid, kui kaua läks aega, et naistele antaks valimisõigused ning lasta neil tööle minna, puhtalt sellepärast, et teisiti polnud harjutud ning see oli normaalne, et mees on juht ning naine on jünger. Enne, kui me võime jõuda õiglusele lahenduste leidmiseni, peame kõigepealt välja juurima just need tagamaad, millest kõik ebavõrdsus tuleneb. Selle mõtte laiendamiseks võtaksin näitena katoliku kiriku õpetuse, kust käivad läbi seitse eriti rasket surmapattu: kõrkus, ihnus , iharus, kaduedus, viha, laiskus ja aplus. Nii totrana kui see ka ei tundu, on need neil otsene seos ebaõiglusega. Kõige lihtsam on selgitada ihnust: kui ma õigesti mäletan, siis 70% maailma rikkusest on 30 erineva inimese käes. Miks on rahasummad koondunud isikute, mitte kogukondade või koguni riikide kätte? Olgugi, et nii mõnigi neist annetab seda raha vajajatele (näiteks Bill Gates on vähemalt poole oma 60 miljardilisest varandusest heategevuseks annetanud), kuid need annetused ei jõua igalepoole. Enamasti aidatakse esimest maailma (rikkad kapitalistlikud tööstusriigid), kolmanda maailma ( arengumaad ) mured jäävad tagaplaanile, et ise elada terviklikumas ning tervemas ühiskonnas. See õõnestab kolmanda maailma inimeste lootusi paremast elust ning nende püüdlused parema elu jaoks on kõvasti suuremad, kui näiteks ameeriklase omad. Ebavõrdsus väljendub halvemas tervisesüsteemis, nõrgemas (või isegi puudulikkus) hariduses, madalamas palgas ja nii edasi – ja seda kõik sellepärast, et enamus ei suuda näha kaugemale enda ühiskonna muredest ning ei pea tarviklikuks muretseda näiteks Keenia näljahädadest. Selle lahendamiseks tuleks muuta rahajaotust, iga riik, keda ei loeta vaeseks, peaks teatud protsendi oma riigi eelarvest panustama teiste riikide arenguks ning aitamiseks ning leidma balansi egoismi ja altruism vahel. Kuid õilis eesmärk oleks raha kaotamine, sest meie rahandussüsteem on ehitatud võla peale, mida me ei saa mitte kunagi ära maksta ning sellest teenivad vaid pankurid ning suurkorporatsioonid (huvi korral soovitan vaadata eestlaste loodud dokumentaalseeriat ‘’ Ulmefilm ’’, mis annab teistsuguse perspektiivi meie maailmasüsteemile ja –korrale, sealhulgas rahandussüsteemile). Kui me tõesti soovime elada õiglases maailmas, siis tuleb selle nimel tööd teha, mitte anda lubadusi üksteise järel. Vanasõna ütleb: suuga teeb suure linna, käega mitte kärbsepesagi.
Demokraatia, väidetav taevane päästja ja õiglus ainuvõimalik vorm. Ameeriklased püüdsid seda viia Afghanistaani ja Iraaki, mis viisid vaid konfliktideni. Üldiselt on jäänud mulje, et meie hetkene maailm võib ainult siis leida ühise rahu, kui toimiks ülemaailmne demokraatia. Elimineerida kommunistlik kord Hiinas, hävitada Kim’ide monarhia Põhja- Koreas ja püüda hoida diplomaatiliselt vaos meie tulihingelist naabrit Venemaad. Demokraatia põhitunnuste alla kuuluvad kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus , seaduse ülimlikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Pealtnäha väga lihtne ning õiglane, kuid peab tõdema, et tegelikult on asi õiglusest kaugel. Taaskord kasutan sõna ‘korruptsioon’, kuna see kirjeldab väga hästi, mis tegelikkuses demokraatia on. See on mäng, milles võitjad on need, kes suudavad kõige paremini luua pettekujutelma paremast ja ‘’õiglasemast’’ maailmast. Kas või meie riik, kus parteid hakkavad valimiste eel palju ühiskonna rahulolu ja optismistliku meelestatuse saavutamiseks tegema, ehitades kirikuid ja parandades teid, kuid valimiste järel naastakse külmasüdamliku ning hoolimatu käitumise juurde, rahvas väljendab enda soove ning arvamust, kuid see jookseb mööda kõrva poliitikute kõrvadelt maha. Kuigi esineb niiöelda mitmeparteilisus, siis tegelikkuses domineerivad meie riigis kindlad 4 parteid (SDE, KEK, IRL ja RE), väikeparteide püüdlused ja töö jääb põhjusetuks. Ma ei väida, et meie riik teeb halba tööd ning ei hooli oma kodanikest, näiteks kooseluseaduse vastuvõtmine, vaatamata tugevale opositsioonile, viib meie riigi tervikliku ning õiglase ühiskonna poole, kus kõigil, olenemata soost, on õigus luua pere. Vaatamata suurele meelehärmile, mis võib suure poliitikadraamaga tekkida, tuleb siiski arvesse võtta, et inimkonna ajaloos pole olnud kunagi nii pikka rahuperioodi, kui seda on praegu. Konflikte eksisteerib küll Lähis-Idas ning Putini agressioon Ukraina vastu krutib pingule paljude riikide närvid, ent midagi siiski toimib. Demokraatia, olgu ta vigane kui tahes, on siiski õigem samm õigema maailma poole. See vajab siiski suuri muutuseid ning ranget kontrolli korruptsiooni vältimiseks, kuid see annab siiski lootust, et ehk me suudame kunagi elada konfliktivabas maailmas, kus rahu on põhiprintsiip ning vastumeelsus lahendub kergelt ning kompromissitult (mitte valesti aru saada, kedagi pole vaja represseerida).
Eluiga on kõrgem kui varem, aga haiguste hulk ja osakaal on samuti. Rohkem kui kolmandik ameeriklasi on ülekaalulised . Vähk tapab igal aastal miljoneid inimesi. Kas meie tervise pidev halvenemine on pelgalt meie süü või leidub süüdlasi ka mujalt? 200 aastat tagasi ei olnud toidutööstus nii massiline , kui see on täna. Tol ajal jõudis toit lauale kas põllult, metsast või loomadelt. Kõik oli looduslik ja oli lihtne. Nüüdisajal on aga poelettidel tooted, mis on ‘’rikastatud’’ erinevate lisandite , säilitusainete, stabilisaatorite, lõhna- ja maitseainete ja kõige muuga . Kaupmehed tunnevad uhkust, kui nende tootel on öko - märgistus – ent kas see märgistus ei peaks olema igal tootel? Me tarbime konkreetselt laborites valmistatud toodangut, sest värske toidu hind on viidud väga kõrgele tasemele , mistõttu keskklassi inimesel polegi võimalik kogu aeg süüa maalähedaselt ning täisväärtuslikult. Päris palju on neid, kes võitlevad selliste toitude vastu, kuid kahjuks on toidutööstusele antud liialt palju võimu ning meil ei jäägi üle muud, kui valida kas odav toit ja halvem tervis või kallis toit ja tühi kõht . Selline tehislikkus väljendub ka ravimitööstuses, kus tõestatud alternatiivravi (näiteks valu ja söögiisu parandamiseks kanep ) on taunitud ning kõrgelt keelatud, sest ravimitootjate ihnus ületab normaalsuse piiri. Olles uurinud palju psühhotroopsete ainete kasutamist psüühikahäirete ravimisel , siis ei suuda mõista, miks peakski keegi sundima peale rohkete kõrvalmõjudega antidepressante ja rahusteid, mis tekitavad sõltuvust. 100 aastat tagasi leidus isegi kokaiini Coca - Cola sees, tol ajal ei keelanud keegi inimestel narkootikume proovimast ning nendega eksperimenteerimast, praegu aga on väike ja enamasti ohutu marihuaana tembeldatud saatanataimeks ning väravaks narkosõltuvuseni. Õnneks on hakatud vähemalt Ameerika Ühendriikides tegema järelandmisi kanepi osas, lubades seda meditsiinilise ravimina mitmes osariigis ning kolmes on ta sootuks legaliseeritud, mis on omakorda toonud Colorado osariigi näitel kaasa eelarve tõusu, tänu maksustamisele. Ma leian, et kui inimene tarbib narkootikume, on see tema enda valik ning teda ei tohiks piirata, aga toit peab olema puhas ning täisväärtuslik, et hoida inimeste tervist. Ei tohiks ristata looduslikku tehislikuga, tagajärjed on näha ning seda ei soovi ükski inimene, kes endast ja teistest hoolib.
Meie maailmas esinev tõkestus, mis hoiab meid võrdsest, õiglasest ning jätkusuutlikkust ühiskonnast ning maailmakorrast, on pelgalt hoolimatuse ning vähese empaatia tulemus. Me võitleme valedel põhjustel, sest ei suuda üle saada enda mugavusest, et aidata teisi. Demokraatia, küll probleemne ja riknev, on toonud meile rohkem õigsust ning rahu, ehkki seda vaid maailma juhtivates sektorites. Samal ajal püüab meie enda valitsejaskond luua meile illusiooni tervislikust elust, samas sureme me selle väärmõtlemise tõttu üha rohkem ja rohkem. Me peame hoidma kokku, me peame leidma endas ligimesearmastuse ning säilitama optimism , sest meie vabaduse piiramine ning teiste arvamuste vastu võitlemine ei too meile mitte soovitud rahu ning piletit taevariiki, vaid üha enam konflikte ning ebastabiilsust. Seega peame üle vaatama oma elu põhimõtted ning neid vajadusel muutma , sest ühest inimesest sõltub maailm ning maailmast sõltub ühe inimese tulevik – ühe inimese arvamus võib olla murdepunktiks.