METSSIGA Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. - 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See
OLUSTVERE TEENINDUS- JA MAAMAJANDUSKOOL TT1/PK1 Metssiga Lihatehnoloogia Koostajad:Birgit Väljas ja Aleks Kravtsuk Juhendaja: Eve Klettenberg Olustvere 2012 Kes on metssiga ? Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18...20 nädalast tiinust märtsis või mais.
Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom. Metssiga - Sus Kiiljas kehakuju: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb
samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Inimese poolt ei ole laanik kasutamist leidnud. Kuna ta moodustab väga koheva polstri, siis on ta paljudele pisikestele loomadele koduks ja varjupaigaks. Eelkõige elavad laanikuvaiba sees paljud ämblikud, putukad (näiteks lutikad, jooksikud), aga ta pakub varju ka hiirtele. Eesti alale on metssiga viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi
Metssiga · Meriliis Evart · Sillaotsa Põhikool · 8. klass Eluviis · Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. · Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. · Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda. Toitumine · Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest kui ka maa alustest osadest. · Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja poegi, vihmausse, raibet jne. · Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Sigimine · Jooksuaeg on neil tavaliselt novembris, detsembris. · Pojad sünnivad peale 18...20 nädalast tiinust märtsis või mais. · Poegi on 4...12
Metssiga (metssiga MARGUS ANSU/POSTIMEES/SCANPIX) Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17.-19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on
.................................................................................. 10 3.2 Taimestik salumetsas ........................................................................................... 11 .2.1 Harilik jänesekapsas ............................................................................. 12 3.3 Loomastik salumetsas .......................................................................................... 13 .3.1 Metssiga ................................................................................................ 14 3.4 Salumetsa tähtsus ja kasutamine ......................................................................... 15 4. KOKKUVÕTE ........................................................................................................... 16 5. KASUTATUD KIRJANDUS ................................................................................... 17
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg.
· loendatud on 6000 isendit · eelistatum elupaik on kultuurmaastik väikeste metsatukkadega · elutseb ka metsades, soodes ja rabades · suuri metsamassiive väldib · põhiliselt üksikeluviisiga · uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil · toitub väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest, sööb ka putukaid, raibet ja vähesel määral ka taimset toitu · enam arenenud haistmine ja kuulmine METSSIGA Sus scrofa L. · tüvepikkus 110...200 cm · 70...250 (350) kg · tüüpiline kõigesööja - eelistatult toitub · Eestis üle 10 tuhande taimedest · Eesti asub levila põhjapiiril ja · kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja seoses kliimatingimuste
Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Nastik, 2011) Arusisalik (Lacerta vivipara) Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette,
Metsas on tavalisemad liigid leethiir, kaelushiir, põld-uruhiir. Veekogude läheduses kasvavate puude juuri ja tüve kahjustab mügri. Hiirtekahjustusi metsakultuurides aitab vähendada rohu niitmine ja kulu tallamine taimede ümbert. Orav (Sciurus vulgaris) elab mitmesugustes puistutes, toitub puuseemnetest, võrsetest ja pungadest. Metsas ei tekita kahju, seemlates on vahel hävitanud männi- ja kuusepungi, eelistades just toitainerikkamaid õiepungi. Sõraliste esindajad Eestis on metssiga, põder, metskits ja punahirv. Tähnikhirve on harva kohatud Kirde-Eestis. Metssead elavad suvel tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades, talvel käivad magamas tihedates kuusenoorendikes toitumiskohtade lähedal. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.
(Looduse entsüklopeedia lk 144-145) Ümarusside seedeelundkond algab keha eesotsas paikneva suuga ning lõpeb keha tagaotsas avaneva pärakuga. Kogu keha on jaotatav kolme ossa, eesosas paikneb eessool, keskosas kesksool ja sabaosas pärasool. Eessool jaguneb suuõõneks ja söögitoruks, mõlemat kokku võib nimetada ka neeluks. Suuõõnes paiknevad paljudel liikumatud jätked ning liikuvad hambad. Kesksoole sein koosneb ainsast rakukihist, selle tagaosa läheb üle pärasooleks. Söögitorus paiknevad näärmed, mis toodavad seedimiseks vajalikke esnüüme. Ensüümid on erilised valgud, mida leidub kõikides loomades ning mille mõjul toimuvad kõik keemilised reakstsioonid organismis. Seede-ensüümid satuvad kesksoolde, kus nende abil toit seeditakse. Seedumata toidujäägid eemaldatakse kehast päraku kaudu. Ümarussid võivad ensüüme ka kehast eritada, kusjuures sel juhul toimub neil kehaväline seedimine -
armetud ning kaaluvad kõigest paar grammi. Hiirepojad kasvavad kiiresti ning nende silmad avanevad 10...12 päeval ja imetamine kestab 2 nädalat. Suguküpsuse saavutavad noored hiired juba 2 kuu vanuselt ning see tähendab seda, et kevadel sündinud toovad enda pojad ilmale juba samal suvel. Heades tingimustes võib juttselg-hiir elada maksimaalselt 4 aastat vanaks. Vaenlastest hiirtel puudus ei tule - hiiri püüavad nii nirgid, kärbid, tuhkrud ja rebased kui ka metssead, kullid ja kakud. Pisihiir Pisihiir on üks meie väiksemaid imetajaid. Loomakese pikkuseks on 6...7 cm, saba pikkuseks 5...7 cm. Keha kohta üsna pikal sabal on ka oma funktsioon - see on haardevõimeline ning aitab hiirel põõsastel või kõrtel ronimisel tasakaalu hoida. Pisihiir kaalub 5...6 grammi. Nagu enamik hiiri, nii on ka pisihiire karvkate pruuni värvi. Puun on eelkõige seljapool, rinnal ja kõhul muutub see heledamaks
sagedane 2. Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks". Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sarved kasvavad sokkudele talvel ja varakevadel ning heidetakse maha novembris. Sarvede esmane funktsioon ei ole kindlasti kaitsta kiskjate eest, sest talvel, mil metskitsed enim kaitset vajavad, on sokud sarvitud
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvata
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
