elavate looma- ja linnuliikidega, samuti Läänemere kaladega. Lisaks sain loodusmuuseumis ka ülevaate Eesti floora mitmekesisusest. Kolmandal korrusel, Eesti metsade kohta ülevaadet andvates ruumides, jäi minu pilk aga pikemalt peatuma muuseumis eksponeeritud metsnugise topisele - Eesti metsade tavalisele kiskjale. Põnev ja hariv muuseumiskäik tõi mulle mõtte, kirjutada sellest ilusa karvkattega ja huvitava käitumisega loomast veidi pikemalt. Seda enam, et olen metsnugist ka ise mitmeid kordi oma maakodu õuel kohanud ning tema tegemisi tasahilju jälginud. Metsnugis (Martes martes) on kärplaste sugukonda ja nugise perekonda kuuluv üksikeluviisiline kiskja. Teda võib kohata pea kõikjal Euroopas, erandiks on vaid Skandinaavia põhjaserv ning Hispaania. Ida suunas võib metsnugist kohata kuni Ob´i jõeni. Eestis leidub metsnugiseid nii mandril kui saartel ja kokku hinnatakse nende arvukuseks siin umbes 4000 isendit.
ning vaskusse Imetajad: Suurimetajad tulevad soodesse aastaajati või satuvad sinna juhuslikult. Liivastel kõrgematel rabasaartel pesitsevad mägrad ja rebased. Arenenud põõsarindega soometsades võib kohata metskitse, põtra, metssiga, valgejänest jt. Pisinärilistest kohtame siirde- ja madalsoos uruhiirt. Laugaste kaldail võivad elutseda mügrid e. vesirotid, kuivenduskraavides on ka ondatrad. Talvel võib kohata ka metsnugist, kärpi ja nirki. Kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt leidub ahvenat ja haugi. Putukad Üle 1500 liigi. Põõsarindes ja samblarindes domineerivad mardikalised, rohurindes tirdilised ja kahetiivalised. Ülekaalus niiskuslembesed taim- ja putuktoidulised liigid. Suvel hulgaliselt kärbselisi (nt viljakärblane) Septembris palju sääski: karksääsk, sääriksääsk. Ämblikulised: Hiidämblik samblarinde suurim ämblik, huntämblikud, madalsoodes taimedel
Soomaa taastatud luhtadel rääksuvad rukkiräägud. Samuti leidub seal hallpearähne, valgeselg kirjurähne ja laanerähne ning seal laulavad väike kärbsenäpid. Metsad on ka koduks kakkudele, nt händkakule. Loomad Soomaa rahvuspargis on 43 liiki imetajaid. Tuntuimad neist on põder, metskits, metssiga. Kuna seal on palju sõralisi on palju ka suurkiskjaid nt: ilves, hunt, ja pruunkaru. Samuti leidub seal kährikut, rebast, oravat, valgejänest ja metsnugist. Huvipakkuvatest närilistest elab soomaal kasetriibik ja vanades lammimetsades elutseb Eestis üliharuldane lendorav. Metskits Metskits on hirvlaste sugukonda, metskitse perekonda kuuluv sõraline. Pilt Janno Mikk, 2011 Kasetriibik Kasetriibik on pisike, hiire sarnane loom. Piki selga jookseb tal must triip, mida on kerge tähele panna muidu roostepruuni loomakese juures. Üheks eriti iseloomulikuks tunnuseks on erakordselt pikk saba. Pilt Dodoni, 2007 Lendorav
Rohelised konnad on samuti järves esindatud Võib leida ka tähnikvesilikku, kes elab Võrtsjärve kaldaala tiikides ja vaikse vooluga kraavisoppides Võrtsjärve vesikonnas Tänassilma jõe ligidalt on leitud harivesilikku, kes Eestis muidu on haruldane ROOMAJAD Võrtsjärve ümbrusest on leitud kolme liiki roomajaid: Arusisalikku Vaskussi Rästikut IMETAJAD Võrtsjärve kaldaalal võib kohata metskitse, põtra, metssiga, oravat, metsnugist, hunti, ilvest, rebast, kährikut, harva isegi karu ja teisi imetajaid Võrtsjärve lähiümbruses leidub veel vesirotte, mügrisid, nirke ning tuhkruid Mingi ilmumine Võrtsjärve kaldabiotoopidesse hävitas ondatra peaaegu täielikult ning praegu esineb ondatrat harva ja üksikute pesakondadena vaid järve suuremates roostikes ja valgala väikejärvedes Kaitstavatest imetajatest on Võrtsjärv tähtis saarma KeskEesti asurkonna püsimisel
arvukas põdra ja metskitse asurkond. Siin tunneb ennast hästi metssiga. Sõraliste hea käekäik ja inimtegevuse piiratus mõjub soodsalt ka teistele liikidele. Nii on Soomaa pelgupaigaks ja päriskoduks meie suurkiskjatele ilvesele, hundile ja pruunkarule. Soomaal elab lisaks suurtele ulukiloomadele kümmekond liiki väikeimetajaid. Siili, mäkra ja tuhkrut on vähe, sest märg maastik neile ei sobi. Kõikjal võib see-eest kohata kährikut ja rebast, veidi harvem oravat, valgejänest ja metsnugist. Huvipakkuvatest närilistest elab soomaal kasetriibik ja vanades lammimetsades elutseb Eestis üliharuldane lendorav. Poolveelistest imetajatest ilmestavad jõgesid ja Soomaa lamminiitusid kõige enam koprad oma pesakuhilate, üles paisutatud kraavide ja ojadega, ning toiduks ja tammi ehitamiseks langetatud puudega. Kõikidel suurematel veekogudel tegutsevad saarmad, palju on ka mügrit. Kunagi Soomaa alal arvuka ja tavalise euroopa naaritsa on aga välja
Soomaa mitmekesised maastikud pakuvad sobivaid elupaiku nii suurtele kui väikestele loomadele. Siin on 45 imetajaliigi elupaik. Sageli võib näha põtru. Metssigu ja metskitsi ei ole Soomaal eriti. Marjade küpsemise ajal võib Soomaa metsades kohata ka karusid. Soomaal elab kümmekond liiki väikeimetajaid. Siili, mäkra ja tuhkrut on vähe, sest märg maastik neile ei sobi. Kõikjal võib see-eest kohata kährikut ja rebast, veidi harvem oravat, valgejänest ja metsnugist. Vanades lammimetsades elutseb Eestis üliharuldane lendorav. Poolveelistest imetajatest ilmestavad jõgesid kõige enam koprad oma pesakuhilate, üles paisutatud kraavide ja ojadega, ning toiduks ja tammi ehitamiseks langetatud puudega. Kõikidel suurematel veekogudel tegutsevad saarmad, palju on ka mägrit ning võõrliikidest minki. Metsade ja niitude vahel looklevad jõed on kalarikkad, kokku on siit leitud seitseteist kalaliiki
Metsnugis ( Martes Martes ) Kehaehitus ja välimus Metsnugise kere on sihvakas ja tugev. Karvkate on metsnugisel sügav- sokolaadipruun, kurgumanisk kreemikaskollane kuni oranz, mis tavaliselt ei ulatu eeskäppadele. Eristub enamikust teistest kärplastest. Pikemate jalgadega. Saba on pikk ja kohev ning jalatallad on tihedalt karvased. Kõrvad on pikemad ja laiemad kui kivinugisel. Kivinugist eristab metsnugist kõige selgemini koonu värvus silmade ja nina vahelisel ala. Metsnugisel on külgedel tume aluskarv ning tavaliselt must nina .( vrd kivinugisega) . Metsnügise suvejäljed on väga sarnased kivinugise omadega. Tüvepikkus on metsnugisel 36- 56 cm, sabapikkus 17- 28 cm, kehakaal on 0,5- 2,2 kg, isased on 12 % raskemad kui emased. Sünnikaal on metsnugiseltel u. 30 g. (Euroopa imetajad, Loomade elu 7 köide) Leviala
Siin tunneb ennast hästi metssiga. Sõraliste heakäekäik ja inimtegevuse piiratus mõjub soodsalt ka teistele liikidele. Nii on Soomaa pelgupaigaks ja päriskoduks meie suurkiskjatele ilvesele, hundile ja pruunkarule. Soomaal elab lisaks suurtele ulukiloomadele kümmekond liiki väikeimetajaid. Siili, mäkra ja tuhkrut on vähe, sest märg maastik neile ei sobi. Kõikjal võib see-eest kohata kährikut ja rebast, veidi harvem oravat, valgejänest ja metsnugist. Huvipakkuvatest närilistest elab soomaal kasetriibik ja vanades lammimetsades elutseb Eestis üliharuldane lendorav. Poolveelistest imetajatest ilmestavad jõgesid ja Soomaa lamminiitusid kõige enam koprad oma pesakuhilate, üles paisutatud kraavide ja ojadega, ning toiduks ja tammi ehitamiseks langetatud puudega. Kõikidel suurematel veekogudel tegutsevad saarmad, palju on ka mügrit. Kunagi Soomaa alal
Talvel saab eristada jälgede järgi, kivinugise tallad on karvadeta ja jägedel on näha varbapäkkasid, metsnugise tallaalused on aga karvadega. Rohus liikudes võib segamini ajada ka naaritsatega, kes nugistele sarnaselt hüpeldes liiguvad. Levik ja arvukus Eestis Metsnugised on levinud üle terve Eesti. On selge, et nii liikuva looma arvukust on suhteliselt raske täpselt kindlaks määrata, mistõttu on välja pakutud umbkaudne number, mis väidab, et Eestit asustab umbes 4000 metsnugist. Eluiga. Vabas looduses 8-10 aastat. Vangistuses on mestnugis elanud 18 aastaseks. Pereelu Pisikesed, umbes 30 grammi kaaluvad metsnugised sünnivad märtsis-aprillis pärast kuupikkust tiinusperoodi. Juba poole aasta pärast asuvad noored nugised iseseisvat elu elama. Toidulaud Nugise toidulaua katavad peamiselt loomne toit, mille juurde tarbitakse võmalusel marju ja mett. Loomsest toidust moodustavad põhilise osa linnud, oravad, kõiksugu muud närilised ja suuremad mardikad
Peipsi rannikutel võib neist regulaarselt kohata nelja. Roomajad ei ole otseselt seotud küll järvega, küll aga pakuvad kaldabiotoobid neile häid elupaiku. Peipsi järves esineb kivi- ja arusisalik, vaskuss, rästik, nastik ja silenastik. Peipsi rannikualal kohtab peaaegu kõiki Eestis elavad imetajaliike. Siin puuduvad vai hülged ja teised mereimetajad. Raske on järvega seostada metsades ja puudel elavaid liike: lendoravat, oravat, metsnugist, karu, hunti, ilvest, rebast, kährikkoera jt. Ometi ulatuvad nendegi elupaigad kohati lausa Peipsi veepiirini. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) Samuti esineb veel kopraid, saarmaid, minke, naaritsaid, tuhkruid, kärpe ja nirke. KOKKUVÕTE Peipsi järv on Euroopas suuruselt neljas järv ning Eestis suurim koosnedes kolmest osast. Seepärast on ta elupaigaks väga paljudele liikidele. Näiteks taimedele, mille uusimas nimistus on 122 liiki. Samuti ka bakteridele ja
Arvukuse madalseisu perioodidel on põdra pelgupaigaks olnud sood. Metssigu ja metskitsi ei ole Soomaal kunagi palju elutsenud, kuna nende käekäik on otseselt seotud siin ennast koduselt tundvate huntide ja ilvestega. Marjade küpsemise ajal võib Soomaa metsades kohata ka karusid. Soomaal elab kümmekond liiki väikeimetajaid. Siili, mäkra ja tuhkrut on vähe, sest märg maastik neile ei sobi. Kõikjal võib see-eest kohata kährikut ja rebast, veidi harvem oravat, valgejänest ja metsnugist. Vanades lammimetsades elutseb Eestis üliharuldane lendorav. Poolveelistest imetajatest ilmestavad jõgesid kõige enam koprad oma pesakuhilate, üles paisutatud kraavide ja ojadega, ning toiduks ja tammi ehitamiseks langetatud puudega. Kõikidel suurematel veekogudel tegutsevad saarmad, palju on ka mügrit ning võõrliikidest minki. Metsade ja niitude vahel looklevad jõed on kalarikkad, kokku on siit leitud seitseteist kalaliiki
Mõnel aastal uuristavad toitu otsivad mügrid maapinna niivõrd läbi, et õõnes rohukamar jalge alla lausa igal sammul vajub. Hävivad rohttaimed ja isegi puud. Kevadeti ja suveti ujuvad saartele põdrad ja metssead, kes vastavalt koorivad paljaks puid ja põõsaid või teevad säru käpalistele. Kui mõnele saarele on suveks jäänud rebane, siis langeb oluliselt pesitsevate lindude arvukus; sama kuulsus on ka kährikul. Laidude kiviaedades võivad elada veel kärp ja isegi metsnugist on saartel kohatud. Rannaniitudel pesitsevad iseloomulike liikidena kiivitaja ja punajalg-tilder, värvulistest põldlõoke, sookiur ja hänilane. Sagedased haudelinnud on veel balti risla e niidurüüt, mustsaba-vigle, tutkas, sinikael-part, rägapart ja luitsnokkpart, paljandikel ja madala muruosaga aladel liivatüll ja meriski. Harvem võib pesitsemas kohata suurkoovitajat, niiskemates kohtades tikutajat ja kiviaedades või kuhjatistes kivitäksi
annaabi.ee 
