koostööks ning NSV Liidu lõpliku lagunemise tingimustes taastada Eesti iseseisvus · 1994. a Vene sõjaväe väljaviimine tähendas päriselt okupatsiooni lõppu. Faktid Saksamaa okupatsiooni kohta 1941-1944 · 1941Juulis-augustis Saksa väed hõivasid Eesti mandriosa · Eestiaegne halduskord taastati, aga Eesti riik mitte · Eestlased võtsid ometi aktiivselt osa NSVL vastasest võitlusest : 1941. aasta suvel metsavendadena, hiljem julgestusorganisatsioonis Omakaitse ning Saksa sõjaväes · 1943 ja1944 Eesti Omavalitsuse korraldatud mobilisatsioon · Natside ja nende käsilaste poolt tapeti 61000 eraisikut ja 64 000 NSV sõjavangi
Toimunud on ainult õhuvõngutamine. Paralleelid on aga veelgi ilmsemad: kui Eesti alistus 1940.aastal hääletult, siis ka nüüd, 2014.aastal Krimmis ei tulistatud ühtki pauku okupantide 1940.aastal Eesti riik neelati, kõikide rahvusvaheliste õigusaktide vastaselt, totalitaarse Nõukogude Liidu poolt. Jah, riik alistus hääletult, kui eesti rahvas ise ei alistunud nii kergelt- paljud mehed sõdisid hiljemgi metsas metsavendadena, liitusid Soome armeega ning hiljem Saksa armeega. Üheks erinevusteks aga saab märkida, et Krimmi kohta polnud sõlmitud MRPd ja käimas ei ole maailmasõda, kuid muus osas on paralleelid selgelt nähtavad. 1940.aasta suvel korraldati Balti riikidega ka näitemäng, kus Moskvasse sõitsid delegatsioonid NSVLi koosseisu vastuvõtmist paluma nüüd saadi selletagi läbi. Kui jälgida Ukrainast tulevaid uudiseid, siis vahel tekibki tunne, et sealt ei tule enam mitte mingeid uusi uudiseid
varustus ning isegi relvastus olid äärmiselt kehvad. 22.septembril 1944.aastal hõivatakse ilma vastupanuta Punaarmee poolt Tallinn, sellega algas mitmete tuhandete inimeste põgenemine Läände. Novembris langes Punaarmee kätte Sõrve säär ning sellega oli ka sõjategevus Eestis lõppenud. Kuid uue okupatsiooni algusega ei katkenud veel eestlaste võitlus oma põlisvaenlaste vastu. Mitmed tuhanded Eesti mehed jätkasid käsirelvadega võitlust metsavendadena, viimane teadaolev metsavend tapeti alles 1978. Aastal. Meie, Eestlased ei kartnud minna ülekaaluka vaenlase vastu, mina ja ka teised tegid kõik oma maa ja rahva kaitsmiseks. Selles võitluses kaotas elu mitu tuhat eesti meest ning mitmed tuhanded leidsid otsa ka vangilaagrite ebainimlikes tingimustes. Eesti rahvas näitas oma leppimatust okupatsiooniga ning tahet oma riigi iseseisvuse taastamiseks. Eriti
pärast 1941. aasta juuniküüditamist. Metsavennad võitlesid sini- must-valge lipu all mis näitas, et nad võitlesid Eesti omariikluse eest. Tuleb tõdeda, et metsavennad käitusid osalt ka vääritult oma rahva suhtes. Nii näiteks rüüstati mitmeid Eestimaa talusid ning mõrvati kaasmaalasi. Samas näitas metsavendade tegevus (suudeti Moskva poolt maha suruda alles 1953), et eestlased olid valmis, lähtudes oma rahvustundest, omariiklust vajadusel relvaga kaitsma. Metsavendadena tegutsesid ka meie riigi saatust jaganud Läti ja Leedu omariikluse pooldajad. Suur osa eestlastest langetas valiku põgeneda läände ,sest nad hakkasid kartma. Kokku lahkus Teise maailmasõja päevil 70 000- 80 000 inimest ehk väga palju. Eriti intensiivne oli põgenemine 1944. aastal (Suur Põgenemine), sest Punaarmee okupatsioon oli muutunud taas reaalseks ohuks. Esialgu lahkuti peamiselt Rootsi ning sealt suunduti Kanadasse ja Austraaliasse. Mitmed inimesed
partisanidest kuni suurte ja hästi organiseeritud ning lahinguks valmis gruppideni. Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. a. septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa. 1940
taastamisest. Kõiki sündmusi arvestades toimus loomulikult ka väljaränne eestist. Inimestel, kel oli selleks võimalus, rändasid Eestist välja selleks, et põgeneda Nõukogude okupatsiooni eest. Need inimesed, kel polnud võimalust Eestist välja rännata, hakkasid tegelema metsavendlusega. Kuna metsavendlus oli nende inimeste viis oma riigi eest seista, siis ei saa neile midagi ette heita. Kahjuks oli neid inimesi vähe kes said riigist välja rännata ning inimesi, kes jäid ellu metsavendadena oli veelvähem. Eestlastel ei olnud valida kas nad tahavad, et neid küüditatakse või mitte. Kõik otsused tehti nende eest. Veidi valikuid oli vaid inimestel, kellel oli selleks piisavalt ressursse. 1941. aasta 7. juulil ületasid esimesed saksa väed Eesti piirid. Aastal 1941 8. juulil algas Eestis suvesõda. Saksa armee sõdis Nõukogude liidu vägede vastu. Seda nimetatakse Suvesõjaks. Eesti pinnal toimuvas Suvesõjas lõid aktiivselt kaasa metsavennad. Kõigi soov oli
püsimajäämist. Suur ja lai on saabas, mis mul jalas- Rikas õhuaukudest ta pind. Sellist saabast ilmas teist ei leidu, Kus nii vabalt hingata võib jalg. Kuna sõdurid kes mööda marssisid haisesid ja olid räsitud ilmega ja pealegi olid nad võõrvõimu toojad ,siis sisaldab see luulejupp tugevat irooniat. Alliksaare luuletus „Lõhmussilla“ käsitleb Alliksaare,Jürisaare ja Rein Sepa redus veedetud aega ,kus nad kolmekesi metsavendadena tegutsesid ja ka sealhulgas loomingule pühendusid. Üldiselt räägib luuletus kõik sellest mida nad seal läbi elasid ,kuidas nad naisteks riietudes taludele tööd tegid ja selle eest söögiraha said.Redupaikadest on värsse ,kuidas lauta oli ehitatud punker juhuks kui Nõukogude sõdurid „regulaarset kontroli“ metsavendade ja redutajate pärast tegid.Metsavenna ametis olles valmis neil ka ühevaatuseline lühiooper ,mille nimi
hoolikalt ette ja katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult. Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. a. septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrds Riekstis põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades
Kaitseliidu likvideerimine oli alanud. 27. juunil 1940 andis vabariigi president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse, Kaitseliidu varad (Kaitseliit oli enne 1940. aastat Eesti Evangeelse Luteri Kiriku järel suurim maa- ja kinnisvaraomanik Eestis) läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile. Kaitseliidu kardetavust näitab see, et esimestena langesid N. Liidu repressiivorganiste ohvriks just Kaitseliidu juhtivad ohvitserid. Hiljem osalesid kaitseliitlased vastupanuliikumises metsavendadena nii 1941. aastal, aga ka pärast 1944. aastat. Vaatamata nende aktiivsele tegevusele puudus organisatoorne tervik. Uus algus 17. veebruaril 1990. aastal taasloodi Eesti Kaitseliit Järvakandis rahva omaalgatuse korras jätkuvalt kestva Nõukogude okupatsiooni oludes. 28. aprillil 1992. aastal arvati Kaitseliit Eesti kaitsejõudude koosseisu. Kaitseliit jaguneb tänagi 15 malevaks, mille vastutusala enamikus kattub Eesti maakondade piiridega
Laibad heideti kaevu või maeti vanglaõuele. Saaremaal Kuressaares vanglana kasutatud keskaegse kindluse territooriumil mõrvati 1941. aasta septembris 90 inimest, 87 meest ja 3 naist. Viljandi vangla õue kaevatud auku lasti maha 10 meest ja üks 14- aastane poiss, ühel haavatul õnnestus august välja ronida ja põgeneda. Punaarmeelaste ja NKVD/NKGB hävituspataljonide poolt mõrvati hulgaliselt tsiviilisikud. Nende hulgas oli ka mõnikümmend isikut, kes võitlesid metsavendadena Punaarmee ja hävituspataljonide vastu. Massiküüditamine 14.juunil 1941. aastal. 1940. aastal vangistati Eestis ligi 1000 ja 1941. aastal ligi 6000 inimest. Valdav enamik neist mõisteti süüdi ja saadeti NSV Liidu vangilaagritesse, kus suurem osa neist suri või hukati. Olemasolevatel andmetel hukati 1940. a vangistatutest vähemalt 250 ja vangistuses suri ligi 500; 1941. a vangistatutest hukati üle 1600 ja vangistuses suri ligi 4000. 11. 1940
Kuid ajalugu ei kordunud. Sakslased okupeerisid Eesti alad vaatamata eestlaste põrandaaluse valitsuse väljakuulutatud vabariigile (19.09.1941). Nende okupatsioon kestis kuni 1944.a. veebruarini, mil algas teistkordselt 5 Punaarmee okupatsioon. K.Pätsi ja J. Laidoneri otsused hoida eestlasi sõja eest, olid olnud asjatud, sest eestlasi hukkus mõlemal rindel nii saksa vägede koosseisus kui ka Punaarmee koosseisus, samuti ka metsavendadena ning põgenedes Läände. Uus Nõukogude Liidu okupatsioon aga ei tähendanud eestlaste kannatuste lõppu, sest algas repressioonide aeg, kust ei puudunud ka küüditamine (märts 1949). Kokku kaotas Eesti II maailmasõjas nii surnute kui ka kadunute näol 180 000 inimest, mis oli 18 % rahvastikust. Lisaks kestis pool sajandit Nõukogude okupatsioon (1944-1991) ning iseseisvuse ja demokraatia ülesehitamine algas taas 20 aastat tagasi (1991). 1939-1944
Metsistunud vastased põletasid maha Kautla talu ja viskasid elusalt tulle perepoja, teenijatüdruku ning viis talus olnud metsavenda. Suvesõjas hukkus ca 550 800 meest Saksa okupatsioonivõimud olid rahva relvastumisest ja omavalitsuse taastamisest ebameeldivalt üllatunud ning saatsid Eesti väeosad peagi laiali. Nad säilitasid siiski Omakaitse võitluseks rindest maha jäänud punaarmeelaste masside ja diversantidega. Suvesõjas osales 12 000 relvastatud meest metsavendadena, 33 569 meest Omakaitses, 2284 meest Eesti vabatahtlike üksustes ning 2000 meest Wehrmachti koosseisus.
Kaitseliidu likvideerimine oli alanud. 27. juunil 1940 andis vabariigi president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse, Kaitseliidu varad (Kaitseliit oli enne 1940. aastat Eesti Evangeelse Luteri Kiriku järel suurim maa- ja kinnisvaraomanik Eestis) läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile. Kaitseliidu kardetavust näitab see, et esimestena langesid N. Liidu repressiivorganiste ohvriks just Kaitseliidu juhtivad ohvitserid. Hiljem osalesid kaitseliitlased vastupanuliikumises metsavendadena nii 1941. aastal, aga ka pärast 1944. aastat. Vaatamata nende aktiivsele tegevusele puudus organisatoorne tervik. Uus algus 17. veebruaril 1990. aastal taasloodi Eesti Kaitseliit Järvakandis rahva omaalgatuse korras jätkuvalt kestva Nõukogude okupatsiooni oludes. 28. aprillil 1992. aastal arvati Kaitseliit Eesti kaitsejõudude koosseisu. Kaitseliit jaguneb tänagi 15 malevaks, mille vastutusala enamikus kattub Eesti maakondade piiridega
vaatevälja. Riigipiirid olid kindlalt suletud ja NKVD vägede kontrolli all. (Ibid.) Moskva peamiseks sihiks massiküüditamise läbiviimisel oli siiski soki tekitamine rahva teadvuses. Näiliselt eesmärk isegi saavutati- küüditamisega kaasnes sügav sokk. (Ibid.) Vene-Saksa sõja taustal vallandunud rahvusliku vastupanu ühisnimetuseks oli metsavendlus. Mõisteid ,,metsavendlus" ja ,,metsavend" on püütud määratleda mitmeti. Üks parimaid seletusi ütleb: Metsavendadena selle sõna tõelises mõttes tuleb mõista neid inimesi, kes alustasid metsavendadena organiseeritult tegevust ajal, kus võim oli alles punaste käes. Need inimesed, kes siis asusid metsa, tegid seda kas häda või idee sunnil, elasid kaasa ohud ja viletsused, rõõmud ning mured, mida pakkus elu metsas, ja kasutasid metsa alalise eluasemena. Loomulikult olid metsaelu tingimused midagi hoopis muud kui illegaalina kodus redutamine, ehhki füüsiliselt kui
13.4 Majandussüsteemi üldiseloomustus · Põllumajandusnormid · Maareform- varade esimene ümberjaotamine · Kollektiviseerimine 13.5 Vastupanu · Vastupanutegevus Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis toimus nii relvastatud kui ka kodanike rahumeelsete meeleavalduste korras. Protestiti peamiselt Eesti NSV riigivõimu tegevuse ja riigikorra vastu. · Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. · Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. · Samuti moodustati noorte ning kooliõpilaste organisatsioone, millest osa võttis osa aktiivsest vastupanust relvade kogumise, lendlehtede levitamise või kommunistlike monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad end linnavendadeks. · Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti võimalikuks sõjaliseks
annaabi.ee 
