Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebane on uudishimulik. Sobiva tuule korral võib rebane üsna lähedale tulla, enne kui ta inimese ära tunneb. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks Rebane on eraklik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimisajani elab ja kütib ta üksi. Rebase eluviis on öine. Jahti alustab tavaliselt õhtuhämarikus. Mõnikord peab ta siiski jahti ka päeval. Rebase kiirus on kuni 48 km/h ja ta võib üle hüpata 2 meetri kõrgustest takistustest. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Urul on alati mitu väljapääsu kuni viis, et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda.Mööda oma maa-ala ringi liikudes ja toitu otsides märgistab rebane juba läbivaadatud kohad uriiniga, et mitte hakata sealt uuesti otsima. Rebase...
v Sajab aastajooksul ebaühtlaselt, enamus talvel lumena ja kevadel hoovihmadena,suved põuased Rohtla kliima erinevates paikades: Mullastik: v Levivad huumusrikkad mustmullad Taimestik: Taimestik: v Taimedeks on kuivalembesed tihedapuhmikulised kõrrelised v Nendega kõrvuti kasvavad ka poolpõõsad v Kõrreliste vahele jääb ruumi veel samblikele ja lühiealistele õistaimedele v Rohtlavööndi ülemineku alal metsavööndis näeme metsatukkasid (puid) v Taimed on võimelised säilitama niiskust, kuivaperioodil keeravad lehed rulli Erinevaid kõrkjalisi: v Habehein v Preeriarohi v Stepirohi Lühiajalisi õistaimi: v Kullerkupp v Palu kurekell v Anomaalne pojeng Puid: v Hikkoripuu v Hõbevaher Loomastik: v Savanniga võrreldes liigivaene v Suurem osa on pisiimetajad, närilised v Elavad urgudes ning toituvad rohtla taimedest v
putukad. Laia levila tõttu eristatakse mitmeid pruunkaru alamliike, mis erinevad näiteks kasvu, kolju kuju, karvkatte värvuse ja mitme muumorfoloogilise tunnuse poolest. Rebane Rebane ehk punarebane on koerlaste sugukonda rebase perekonda kuuluv kiskja. Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranžid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga heakuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatavhõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks. Põder
arvatakse ta punarebase alamliigiks (Vulpes vulpes fulva). (Punarebase levik) Kokkuvõte Rebane ehk punarebane on koerlane, kes elab Euraasias ja Põhja.Aafrikas. (euroopa punarebane) ning Põhja-Ameerikas(ameerika punarebane). Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Seljakarvad on oranzid. Eelistab mitmekesist elupaika, Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest selgroogsetest, eriti närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebase värvivariandist on saadud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide.
Audru Keskkool REBANE Uurimistöö Koostas : Juhendas : Audru 2008 Sissejuhatus Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistabelamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhilised kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punasrebase värvivariandist on saanud farmides kasvatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti folklooris peetakse rebast kavalaks.
............................................................................9 2 Sissejuhatus Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast, ta on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda ja tema urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks, millega on ka seotud mitmed muinasjutud. [1] Rebaseid on kümme liiki ja nende eluiga on 15 aastat[4] Välimus Rebase pikkus on ~110cm ja kaal ~5kg
mulje. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Kodukakk võib rünnata ka konni ja mardikaidki . Kodukaku pesa tunneb ära eelkõige omapärase sisu järgi. Kakk vooderdab pesa omaenese kuivatatud räppetompude (seedimatud toiduosakesed, mis
mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Lagunenud müüritised pakuvad elupaika ka kaku saakloomadele - närilistele - mistõttu ta selliseid paiku tunduvalt sagedamini külastab. Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Samuti võib ta aga asuda toituma mingist
järglasi. Lisaks sellele, et mõelda lageraiete vähendamisele, tuleb mõelda ka nii, et säiliksid võimalikud teed (puud) lendoravatele liikumiseks. Nii Margus Pensa kui Jaanus Remm on seda meelt, et metsade majandamise käigus jäetaks raiumisel alles ka vanemaid ja kõrgemaid puid. Üksikuid kõrgeid seemnepuid jäetakse praegugi raielankidele taastumiseks, kuid tarvilik oleks silmas pidada ka seda, et raielangid ja noorendikud ei isoleeriks vanu metsatukkasid. Lendorava puhul peaks metsatukkasid ühendama seega kõrgete puudega n-ö rohekoridorid. Rohekoridoride idee on kindlasti kasulik ja üks võimalus, kuidas tagada lendoravatele liikumine erinevate asupaikade vahel, aga tuleb ka mõelda sellele, et puu kasvamiseks kulud mitukümmend aastat. Jaanus Remm märgib siiski, et metsamajandamine ei pruugi olla ainus põhjus, miks lendoravate asurkond on vähenenud, oma roll võib olla ka kiskjate arvukusel või toidul.
järglasi. Lisaks sellele, et mõelda lageraiete vähendamisele, tuleb mõelda ka nii, et säiliksid võimalikud teed (puud) lendoravatele liikumiseks. Nii Margus Pensa kui Jaanus Remm on seda meelt, et metsade majandamise käigus jäetaks raiumisel alles ka vanemaid ja kõrgemaid puid. Üksikuid kõrgeid seemnepuid jäetakse praegugi raielankidele taastumiseks, kuid tarvilik oleks silmas pidada ka seda, et raielangid ja noorendikud ei isoleeriks vanu metsatukkasid. Lendorava puhul peaks metsatukkasid ühendama seega kõrgete puudega n-ö rohekoridorid. Rohekoridoride idee on kindlasti kasulik ja üks võimalus, kuidas tagada lendoravatele liikumine erinevate asupaikade vahel, aga tuleb ka mõelda sellele, et puu kasvamiseks kulud mitukümmend aastat. Jaanus Remm märgib siiski, et metsamajandamine ei pruugi olla ainus põhjus, miks lendoravate asurkond on vähenenud, oma roll võib olla ka kiskjate arvukusel või toidul.
Hetiitide pealinnast Hattusast Hattusa oli hilisel pronksiajal Hetiitide impeeriumi pealinn. See paiknes põllumajanduslikult rikkalikus piirkonnas, tänapäevase linna Böghazköy läheduses ning asutati umbes 6 millenniumil e.m.a. See oli kuningas Hattusili I, kes tegi Hattusast Hetiidi impeeriumi pealinna 1586 a. eKr. Linna ümbrus hõlmas endas suuri ning rikkalikke põlluharimiseks viljakaid maa-alasid, küngaste jalameid karjakasvatamiseks ning metsasid. Väikeseid metsatukkasid võib praegugi leida linnast väljaspool, kuid tollal hõlmasid metsad kordades suuremaid pindalasid, mis tähendas, et linnaelanikel olid vajalikud ressursid puidu näol kõiksuguste ehitiste rajamiseks olemas. Põllud andsid linnaelanikele vilja nisu, orda või läätsede näol. Kasvatati ka linast, kuid peamiseks riiete algmaterjaliks oli siiski vill, mida saadi lammastelt. Metsades peeti jahti ulukitele, kuid see oli ilmselt luksus ainult kõrgematel elatustasemetel kodanikele
ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Lagunenud müüritised pakuvad elupaika ka kaku saakloomadele - närilistele - mistõttu ta selliseid paiku tunduvalt sagedamini külastab. Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Samuti võib ta aga asuda
Pasknäär toitub tammetõrudest, kuid samas neid laiali tassides aitab kaasa tamme levimisele. Putuktoiduliste hulka kuuluvad siil, mutt ja karihiired, kes metsanduslikust seisukohast on kasulikud toitudes putukatest, nende vastsetest ja nukkudest. Vahel võib mutt oma käikude rajamisega taimlas puutaimi kergitada ja juuri lõhkuda. Valgejänes (Lepus timidus) elab suurtes metsamassiivides ja rabades, halljänes (Lepus europaeus) eelistab väikseid metsatukkasid ja võsasid ning avatud maastikku. Valgejänes on punakas- või hallikaspruun, halljänesest väiksem, mustade kõrvaotsadega nii suvel kui talvel, heleda karvastikuga talvel. Halljänes on aastaringselt pruunikas- kuni määrdunudhall, talvel helehall. Valgejänes toitub rohttaimedest, puhmaste vartest ja lehtedest, talvel lehtpuude ja põõsaste (haab, paju, pihlakas) pungadest, võrsetest ja koorest. Halljänes toitub peamiselt rohttaimedest, sügisel ja talvel talivilja orasest
Isasloom poegi ei kasvata, aga kaitseb territooriumi. Suguküpsuse saavutavad 3-4. eluaastal. Enamasti elutseb öösiti või hämaras. Pesakonna jaoks vooderdab uru rohuga, samblaga. Liigub kiirelt nii maapinnal kui vees. Vaenlasi vähe - hunt, ilves. REBANE (Vulpes vulpes) - varieeruva värvusega koerlane - pojad algul mustjad, 1-2 kuuni hallikad. Suuri metsamassiive väldib, eelistab metsatukkasid. Toitub väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest - konnad, roomajad, hiired, jäänesed, ondatra, linud, nende monad (pardid, kanalised), putukad, vähesel määral ka marjad ja teraviljad. Aprillis sünnivad peale 55-päevast tiinust 1-3 musta poega, 4-kuuselt iseseisvuvad. Põhiliselt üksikeluviisiga, uruga seotud vaid pesakonnaperioodil. Talvel pole uruga seotud. Vaenlased hunt, ilves, kotkad, pegadele kakud.
tohi laulda, sest siis lähevad seened mättasse tagasi. Seente kaitsevaimuna on tuntud Seene-Senni. Metsast tulnud seeneliselt küsiti, kas Seene-Senni seekord ka seenelist õnnistas. Usuti, et välk külvab seeni. 2. Loomariik Imetajad 1.Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) 38 Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranzid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks.
annaabi.ee 
