Harilik toomingas (Padus avium) Toomingas on meie metsaservade kaunitar. Kuidas toomingat ära tunda kui tal õiekobaraid pole. Olgu suvi, sügis või talv, alati piisab vaid ühest liigutusest: murda katki toominga oks ja nuusutada. Proovige see ära ja vänge lõhn ei lähe kunagi meelest. Luuvili on läikivmust ja mõrkja maitsega, aeg-ajalt mõnus suhu pista. Viljad on head C-vitamiini allikad. Toomingal on võime inimese haigusi enda kanda võtta. Vanasti oli toomingas kõige tähtsam ravimtaimena. Toomingaõite tee
kandma hakkab 2-3 aasta vanuselt. Täielikult talvekindel, seemikud talvituvad ilma katmata. Seemnete idanemisvõime 100 %. Annab taimi paljundusaia seemnest. Seeme , mis on külvatud kevadel (aprillis) pärast 2 kuud stratifitseerimist, idanevad kuu jooksul. Merevaikhappe lahusega töödeldud pistikud juurduvad 100 %. Väga külma- ja põuakindel liik, kasvab väga erinevatel muldadel, talub varju, linnatingimusi. Paljundatakse seemnetest, võsudega ja pistikutega. Kasutamist leiab alusmetsa, metsaservade haljastamiseks, suurte põõsarühmade moodustamiseks ja elavtarana. Temast võib kujundada ka tüvivormi. Kui põõsasvormi ei kärbita, siis põõsas laasub alt ja ei ole enam ilus. Et seda ära hoida tuleks vanu põõsaid kevadel madalalt lõigata. Uued võrsed kasvavad väga kiiresti. Leiab ta väga laialdast kasutamist põhjapoolsemate alade haljastuses mitte ainult oma külmakindluse ja vähenõudlikkuse tõttu, vaid ka suure dekoratiivsuse pärast. Kaunis lehestik on
saa kuival ajal piisavalt niiskust, Selle tagajärjel langeb tüves vaigurõhk, vaigueritus väheneb ja puu ei suuda end kaitsta kahjurite eest. Tuul ja torm · Tuul- õhu liikumine maapinna suhtes. Tuul on tingitud õhutemperatuuri jaotuse ebaühtlusest. · Torm- tuul, mille tugevus tuulekiiruse skaala järgi on suurem kui 9 palli (21m/s) · Tormimurd- sügava juurekavaga puudel · Tormiheide- pinnalähedase juurekavaga puudel Tormikahjustusi soodustavad: · Metsaservade avamine · Tugevad hooldusraied · Juure- ja tüvemädanikud · NB! Puude tormikindlus väheneb koos vanusega! Suuremad tormikahjustused Eestis! · 6.-7.08.1967- 6,1 milj tm · 1.-2.11.1969- umbes 500 000 tm · 16.-21.07.2001- 1,15 milj tm · 04.07.2002- 150 000 tm · jaanuar 2005- 150 000 tm · 03.07.2016- 500 000 tm · Tormikahjustuste tagajärg- üraskite hulgisigimine! Lumi ja jäide · Lumekahjustusi esineb aeg-ajalt samuti
valged, koondunud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb väga rikkalikult suve I poolel ja teist korda veel sügise alguses, mil siis koos õitega võib näha küpseid, kerajaid marjataolisi valget värvi vilju, millel on kergel sinakas läige. Õitsema ja vilja kandma hakkab 2-3 aasta vanuselt. Väga külma- ja põuakindel liik, kasvab väga erinevatel muldadel, talub varju, linnatingimusi. Paljundatakse seemnetest, võsudega ja pistikutega. Kasutamist leiab alusmetsa, metsaservade haljastamiseks, suurte põõsarühmade moodustamiseks ja elavtarana. Temast võib kujundada ka tüvivormi. Kui põõsasvormi ei kärbita, siis põõsas laasub alt ja ei ole enam ilus. Seepärast muudab vanade põõsaste kevadine madal lõikus nad jälle kauniks. Leiab ta väga laialdast kasutamist põhjapoolsemate alade haljastuses mitte ainult oma külmakindluse ja vähenõudlikkuse tõttu, vaid ka suure dekoratiivsuse pärast.
Sageli on võimalik põllumajandusmaastike liigirikkust ja maastikulist mitmekesisust ise suurendada, rajades näiteks mitmeaastase taimestikuga põllupeenraid, põõsasribasid, märgalasid. Lisaks saab põllumees hoida ja aidata oma talu ümbruskonnas talvituvaid loomi ja linde talviste söögipaikade rajamise ja pesakastide valmistamisega (M. Semm 2003). Servaalad (põllupeenrad) Kahe koosluse vahele jääv servaala on oluline paljudele liikidele. Metsaservade väärtus elupaigana suureneb, kui metsaserv ei ole järsk ega avatud, vaid ääristatud põõsastikuga. Kuuskedega servavööndites elavad meelsasti arglikud põllul toituvad liigid. Rikkalikum on elustik põlluservades, kus kasvab ka õitsvaid taimi ning lehtpõõsaid ja -puid. Neid kasutavad rästad, talvike ja aedpõõsalind. Kadakad meelitavad pesitsema karmiinleevikese, punaselg-õgija ja rohevindi. Põldude
Teistest enam joonistuvad välja õnnetuste arvu 4 poolest T 4 Tallinn-Pärnu-Ikla maantee (poole rohkem kui järgneval), T 2 Tallinn-Tartu- Võru-Luhamaa maantee ja T 1 Tallinn-Narva maantee. Võrdselt järgnevad esimesele kolmele T 6 Valga-Uulu, T 3 Jõhvi-Tartu Valga ja T 3 Pärnu-Rakvere-Sõmeru maanteed (Liiklusõnnetused loomadega, 2004). Eelkõige on ohtlikud metsad ja metsaservade lähedus ja teeäärsed põõsaribad. Suhteliselt rohkem on loomi niiskematel maastikel ja veekogude läheduses, eriti ohtlikud on kohad, kus vooluveekogud lõikuvad teega. Väga tiheda liiklusega maantee on paljudele loomaliikidele juba niiöelda absoluutne barjäär, mille ligi nad ei tule (Javois, 2008). Välismaa kogemus on näidanud, et ulukiprobleeme maanteedel lahendavad põhiliselt insenerid, lähtudes üpris kitsalt üksnes liiklusohutusest. Insenerid ja zooloogid saavad
või söövad seda, mis kaluritest maha jääb. Mõnikord söövad metstuhkrud ka suuri putukaid. Tuhkur üks parimaid mullakaevajaid kärplaste seas. Uru kaevamisel on tal abiks tugevad ja laiad käpad, mis on varustatud spetsiaalsete kaevamiseks kohanenud küünistega. Tuhkrule meeldib kaevata. Metstuhkur on levinud peaaegu terves Euroopas, põhja suunas kuni Karjalani, ida suunas kuni Uurali mägedeni. See on poolurulise ja öise eluviisiga kiskja. Tuhkur eelistab elada metsaservade ja külavaheteede läheduses, jõeluhtadel, järvede ja soode kallastel, jäärakutes, põõsapuhmastikes ja inimasunduste läheduses. Mustjalgtuhkur pooluruline kiskja. Kasutab pesa ehitamiseks ja uluasemena hamstrite, suslikute, mäkrade ja rebaste vanu urgusid, puujuurte vahelisi tühimikke, madalal asuvaid puuõõnsusi, hoonete all olevaid vaikseid nurgakesi. Furod ja hübriidtuhkrud Mõned kodumaised tuhkrusõbrad ja isegi tuhkruid käsitlevate raamatute autorid on
vahedega kesta mitu tundi järjest. kurgualune on tumedam triibuline. luhtade Saba on ümardunud tipuga. madalmadalvõsades, ka metsaservade noortes Võsa-ritsiklind lehtpuistutes. Suurkoovitaja Kanalised Tedrel on omamoodi häälitsemine Kodukana suurune kanaline. Teder eelistab Isaslinnul on must sinaka helgiga elupaigana raiesmikke
Tähtis kultuurtaim, kuid olulised ka ilutaimedena. Perekonnas ca 35 liiki, millised kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes. Looduslike liikide suuremaviljalisi hübriide nimetatakse paradiisiõunapuudeks ja väiksemaviljalisi mariõunapuudeks. Eestis looduslikult üks liik- Mets-õunapuu (Malus sylvestris (L.) Mill.) 48. Harilik pihlakas ja pooppuu Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia L.) Harilik pihlakas on Eestis tavaline alusmetsa metsaservade ja põllupeenarde puu, kasvades 10-15 m kõrguse ja 30-50 cm tüveläbimõõduga ühetüvelise, harva mitmetüvelise puuna. Areaal Lõuna-Euroopast kuni põhjas Skandinaavia ja Islandini, samuti Kaukaasia ja Krimm. Noored võrsed karvased, hiljem paljad, lehed paaritusulgjad, 11-15 lehekesega, kuni 20 cm pikad. Lehekesed saagja kuni kahelisaagja servaga, 3-8 cm pikad, 1-2 cm laiad, alt heledamad ja noorelt karvased
reguleerima. I ja II astme puhul on inimmõju loodusele talutav. Kui on III ja IV või V astme tunnused, siis tuleb inimkoormust vähendada. V astme puhul on soovitav mõneks aastaks puhkeala inimestele sulgeda kuni taastub alustaimestik. Puistute kirjeldused kahjustusastmete järgi: I Terve puistu -- metsaliigid on säilunud alusmetsas ja rohurindes, metsakõdu on kahjustamata. II Nõrgalt kahjustatud -- metsakõdu on kahjustatud, juurde on tulnud metsaservade ja aasade taimi. III Mõõdukalt kahjustatud -- rinnete all on valgust rohkem, võrastikus on valendikke, algab kuuse järelkasvu ja põõsarinde rühmade moodustumine, rajad tükeldavad metsa terviklikkust ja laiguti on äratrambitud kohti. Viimastes on platsidena rohukate hävinud, metsakõdu on vähenenud, puhkealale on tulnud aasade taimi. IV Tugevalt kahjustatud -- puistu on hõrenenud, häilud on suured, häiludes on metsakõdu
kasvab Ida-Siberist kuni Põhja-Hiinani. Võrsed peened, paljad, lehed teritunud tipuga, 3-8 cm pikad, munajad, peensaagja servaga. Õied valged, lõhnata, 4-8 kaupa kobarjates õisikutes. Õitseb mai-juuni. Viljad kerajad, ca 1 cm läbimõõdus, kollased kuni punased, mõrud. Liik on väga külmakindel, on kasutatud aretustöös. Sort 'Dolgo' 48. Harilik pihlakas ja pooppuu Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia L.)Harilik pihlakas on Eestis tavaline alusmetsa metsaservade ja põllupeenarde puu, kasvades 10-15 m kõrguse ja 30-50 cm tüveläbimõõduga ühetüvelise, harva mitmetüvelise puuna. Areaal Lõuna-Euroopast kuni põhjas Skandinaavia ja Islandini, samuti Kaukaasia ja Krimm. Noored võrsed karvased, hiljem paljad, lehed paaritusulgjad, 11-15 lehekesega, kuni 20 cm pikad. Lehekesed saagja kuni kahelisaagja servaga, 3-8 cm pikad, 1-2 cm laiad, alt heledamad ja noorelt karvased. Õied valged,
Seemnete idanemisvõime 100 %. Annab taimi paljundusaia seemnest. Seeme , mis on külvatud kevadel (aprillis) pärast 2 kuud stratifitseerimist, idanevad kuu jooksul. Merevaikhappe lahusega töödeldud pistikud juurduvad 100 % . 11 Kasutus ja lõikamine Väga külma- ja põuakindel liik, kasvab väga erinevatel muldadel, talub varju, linnatingimusi. Paljundatakse seemnetest, võsudega ja pistikutega. Kasutamist leiab alusmetsa, metsaservade haljastamiseks, suurte põõsarühmade moodustamiseks ja elavtarana. Temast võib kujundada ka tüvivormi. Kui põõsasvormi ei kärbita, siis põõsas laasub alt ja ei ole enam ilus. Et seda ära hoida tuleks vanu põõsaid kevadel madalalt lõigata. Uued võrsed kasvavad väga kiiresti (Seemnemaailm). 12 HARILIK LODJAPUU Lühiiseloomustus Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) (joonis 1) on muskuslilleliste sugukonda kuuluv põõsaliik.
Kõrgus 4...8 m. · Lehed on elliptilised kuni munajad, ühtlaselt teravneva tipuga, peensaagja servaga, kiilja või ümardunud alusega, pealt nõrgalt läikivad, tumerohelised, alt valkjasrohelised, 4...6(10) cm pikad ja 2...6 cm laiad. Lehe allküljel on pearood karvane. Leheroots on 0,5...2,5 cm pikk ning tavaliselt paljas. Prunus padus - Euroopa, Aasia. Eestis kõikjal levinud tavaline alusmetsa ja metsaservade puu. Liik on kahjuks üsna vastuvõtlik haigustele ja kahjuritele, kahjustub tihti võrgendikoi poolt. Annab rikkalikult kännu- ja juurevõsu. Haljastuses omab tähtsust kui dekoratiivne õitseja, muul ajal üsna silmapaistmatu. Parandab mulla omadusi, armastab parasniiskeid kasvukohti. Kõrgus alla 15 m. · Lehed elliptilised, ümardunud või nõrgalt südaja alusega, peensaagja servaga, 4...10 cm pikad ja 2...6 cm laiad
annaabi.ee 
