India köök Diana Matejuk Üldiselt Kulinaarsed traditsioonid on erinevad maa eri regioonides Põhjas on kliima mõõdukas, seal on laialt levinud toidud lambalihast Lõunas süüakse ka kitseliha ja kana Idas, Bengali lahe äärsetel aladel kasutatakse toiduks nii jõe- kui ka merekalu Läänekaldal, Guddjaras eelistatakse juurvilja ja taimetoitu · Indias elab palju rahvaid · Suure maa-ala looduslikud ja klimaatilised tingimused on eri paikades erisugused · Paljud usundid on toitlustamise suhtes rangete nõuetega · Selle kõige tagajärjel ei ole olemas ühtset india kööki · India on haruldaste aedviljade maa: ananassid, kookospähklid, datlid, mangod, baklazaanid · Siit pärit on ka karri Karri · Karri on üks tuntumaid vürtsisegusid
Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20. sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Liha söödi varasemal ajal harva, peaasjalikult sügisel ja talvel. Peamiselt söödi sealiha, aga ka teiste koduloomade ja -lindude liha
porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Metsast korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni ja pähkleid ning metsmesilaste mett.
magevette, katadroomsed siirdekalad, nagu angerjas, toituvad ning kasvavad magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral
Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20.sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendanti ja keedeti siis hapukapsasuppi või putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi reheaju tuhasel põrandal küpsetatuna. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulistega või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millestkeedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Üldiselt valitses eesti peredes kuni 20. sajandini väga kindel toidukord. Lõunasöögi valmistamisega ei
hambad. Need omadused on andnud põhjust tema võrdlemiseks hundi või mõrtsukaga. Seda väljendavad mõned eufemismide lahtiseletused: Aug on mereunt. Seda, mis unt metsas, on aug meres (Reigi); Aug on mere mõrtsukas. See sai [püüdis] suure meremõrtsuka (Pöide). Vanemas usundikihistuses on haugil kõige enam ühist tursaga, kuid võrreldes tursaga on haugi pühaduseoreool siiski suhteliselt hästi läbi aegade püsinud. Tursk esindab merekalu, haug ja säga esindavad magevete hiidkalu. Leisi Keskkool Haug Referaat Koostaja: Eveli Rohi VI klass 01. 04. 2006 Pärsama
haug Esox lucius. Lõheliste seltsi kuuluv haug ehk havi, KeskEestis jm ka purikas on hästi tuntud röövkala ning hinnatud püügikala, kes elutseb nii MandriEesti kui Läänemere idaosa vetes. Värvuse järgi tehakse vahet ojahaugil (tume), järvehaugil (hele, laiguline) ja jõehaugil (triibuline). Madalaveelistesse kudemispaikadesse ilmuvad haugid vastavalt vee temperatuuri tõusule ja suurvee seisule. Optimaalne aeg on aprilli esimene pool mai algus. Nagu särje ja ahvena puhul, täpsustavad paljud haugi rahvapärased nimetused selle kalaliigi kudemisaega, kusjuures orientiiriks on mingi fenoloogilise nähtuse samaaegsus. Sellised nimetused on jäähaug, jääpurikas, jääalusehaug, hangehaug, keltsahaug, keltsanolk, kirrehaug, külmahaug, kevadhaug, konnahaug, rohuhaug, lillehaug, toomingahaug ehk toomehaug, tammehaug, soojaveehaug. Nimetus luhahaug kehtib samuti ka väljaspool kudemisaega madalas üleujutatud luhtade vees asuvate haugide koh...
magevette, katadroomsed siirdekalad, nagu angerjas, toituvad ning kasvavad magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral
Toiduainete mitemekesisus ja nende oskuslik kombineerimine toiteväärtuse alusel on teinud võimalikuks, et Jaapan on üks pikima keskmise elueaga riik. Võrreldes Hiina küllaltki rafineeritud köögiga, on Jaapani köök looduslähedasem. Vähem kasutatakse rasva ja kastmeid, kuid palju kala ja muid mereande, samuti mitut liiki kõrge toiteväärtusega vetikaid nii värskelt kui ka kuivatatult. Üldse kõike söödavat, mida pakub meri. Söödavaid merekalu loendatakse üle 60 liigi, jõgede ja tiikide kalu on 12 liiki. Üks kaladest fugu on väga mürgine, ning surmab inimese päästmatult. Ometi seda süüakse, sest tema liha pidavat olema midagi väga haruldast. Selle kala valmistamiseks restoranides on erikoolitusega inimesed, kes oskavad eemaldada kala mürginääret. Ometi võib iga inimene eksida ja mõnigi superrikas külastaja (tegemist on nimelt ülikalli roaga) on kaotanud elu (1947. aastal oli kalamürki surnuid 470).
magevette, katadroomsed siirdekalad, nagu angerjas, toituvad ning kasvavad magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad
Portsjonitükid (snitsel, liharull, antrekoot). 12. KALA JA KALATOOTED. Maailmas tarvitatakse toiduks väga palju kala. Vanasti püüti merest peamiselt räime ja kilu, nüüdseks on kalade valik palju suurem. Kala on väärtuslik toiduaine, mille liha on õrn ja kiiresti seeditav, sisaldades palju vajalikke toitaineid, seal hulgas ka väga olulist Omega rasvhapet. Kala sisaldab ka seleeni, mis kaitseb inimorganismi vähirakkude arengu eest. Söögiks kasutatakse merekalu (heeringas, tursk, räim, lest, makrell ehk skumbria, meriahven, lõhe) ja mageveekalu (angerjas, haug, forell, koha, ahven, rääbis, särg, lõhe). Kalad liigitatakse töötlemisviisi järgi: eluskala, jahtunud kala, jahutatud kala, külmutatud kala, soolatud kala,erioolamine,vürtsisoolamine, suitsuatud kala, vinutatud kala, kuivatatud kala ja balõkk. Kalast kulinaaria tooted on pooltooted, mis on läbi teinud kulinaarse kuumtöötlemise
Kapsast peamiselt hapendati. Keedeti hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube ning läätsi ka keedeti. Neist tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid küpsetati reheahju tuhasel põrandal või keedeti koorega. 277 Peamine kartulikõrvane oli silk. Foto lk. 150 – 10.4. Silk Foto 10.2. Silk Söödi ka teisi magevee- ja merekalu. Kõige rohkem kasutati toiduks räime. Värsket kala said enam süüa ranna-aladel elavad pered. Sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti ja küpsetati. Neid söödi enamasti koos kartulite või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari. Sellest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Liha söödi harva – peamiselt sügisel ja talvel. Peamiseks oli sealiha, aga ka teiste koduloomade ja -lindude liha.
Selgroogsete fauna sai kujunema hakata alles viimase jääaja lõppedes. Eesti kalastikku kuulub kolm liiki sõõrsuude ning 75 liiki ja alamliiki luukalade klassist. Esindatud on 29 sugukonda. Osa kalu elab meres, osa mageveekogudes, peale nende on siirdekalu ja poolsiirdekalu. Magevee-ja merekalad levisid Eesti alale pärast jääaega. Mageveekogudes elab või käib seal kudemas kolm sõõrsuuliiki ja 40 luukalaliiki. Eesti alale tuleku järgi võib neid jagada kuude rühma. Merekalu on Eesti vetest leitud 32 liiki. Arvukaimad ja majanduslikult olulisimad on räim ja kilu, nemad moodustavad valdava osa Eesti kalasaagist. Siis, kui Atlandi vee sissevoolu tõttu on soolsus Eesti merevees tavalisest suurem, on saagikuselt kolmandal kohal tursk, muul ajal aga enamasti lest ja tuulehaug. Eestis on 11 liiki kahepaikseid, neist kolm – harilik mudakonn, kõre ehk juttselg- kärnkonn ja rohekärnkonn on meil oma levila põhjapiiril. Eesti kahepaiksed kuuluvad kahte seltsi
annaabi.ee 
