Leidsid 12 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Meie sõnavarasse kuulub umbes 3000 omatüve ehk põlistüve". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
juur, laensõnad, ugri, permi, volga, keelekontaktid, põlissõnad, ringis, jõgi, kask, kõht, lehm, pett, huul, hõbe, sammal, algkeelest, naera, võlg, seletatav, sajandeid, kampsun, tellis, köök, kamber, nööp, müts, seep, pood, tulema, plika, särk, tasku, laut, kelk, ämber, säng, esimesest, pintsak, pliit, puravik, rood, suli, laene, arvsõnaon põlis ehk genuiin ehk genuiinses tüvevaras eristanud järgmised päritolurühmad (kolmandas lahtris on H. Rätsepa arvutused, kus küsitava etümoloogiaga sõnad on eri hüpoteeside põhjal arvatud korraga mitmesse rühma): Päritolurühm Aeg Arv Näiteid uurali tüvevara (kaugeimad vasted vähemalt uurali algkeelest (aegade 104119 tüve ela, ema, jõgi, kaks, kala, ühes samojeedi keeles) hämarusest IV aastatuhan keel, kõiv, nimi, ole, puu, deni e.m.a) päev, vesi soomeugri tüvevara (kaugeimad vasted soomeugri algkeelest 179306 hing, ilm, isa, jalg, jää,
Küsib laentüvede küsimust (!). Kui Ereltilt ei saa kõike, võib kasutada Rätsepa artiklit „Sõnavara rikastumise allikad“. 13. Kirjelda eesti keele omatüvede häälikulist struktuuri. Too näiteid. Omatüved enamasti 2silbilised. Omatüved – tüved, mis esinevad üksnes sugulaskeeltes ja millele pole leitud laenuallikaid. Eesti keeles rühmitatakse omatüvesid selle järgi, millistes sugulaskeeltes neile vasteid on. Nt tüved, millel on vasteid ugri keeltes, moodustavad soome-ugri tüvevarakihi. Veel on tüvesid lms-permi, lms-volga, soome-volga jt keelte vastetega. Omatüved moodustavad u 47–60% sõnadest (jalg, käsi, ilm, söö-, näge-, mine-, kõne, peenar, kahisema, sõna). Omatüvedel ei ole omasõnadega sarnaselt võõrapäraseid struktuurijooni. Omatüved kuuluvad meie igapäevasõnavarasse. 14. Kirjelda eesti keele laentüvede häälikult struktuuri (nt soome, vene ja inglise laenude näitel)
liivi mulgi tartu võru saarte lääne kesk ida vadja ranniku Lms lõunarühma tänapäevased (kirja)keeled (liivi) võru eesti (vadja) Eesti keele ajaloo periodiseeringud: Saareste 1952 • ...−1200 • 13.−15. sajand • 16.−18. sajand • 19.−20. sajand Kirjeldab nii keelesüsteemi muutusi kui ka keele sotsiaalset positsiooni. Periodiseeringu aluseid ei kommenteeri. Eesti keele ajaloo periodiseeringud: Kask 1970 (kirjakeele perioodid) • 1524−1857 • 1524−1686 (saksapärane kirikukirjandus) • 1686−1813 (“parandatud” kirikukeel) • 1813−1857 (rahvapärane eesti keel) • 1857−... • 1857−1900 (rahvusliku kirjakeele kujunemis- ja ühtlustumisaeg) • 1900−1940 (rahvusliku kirjakeele normeerimise aeg) • 1940−... (eesti kirjakeele üldrahvalikuks muutumise aeg) Eesti keele ajaloo periodiseeringud: Hennoste 1997 (sotsioperioodid) (1) 1. ... − 13
Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks. Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, ..,jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, oled teinud, tegemaks .. on sõnavormid
viimasel aastakümnel tekitanud elavaid vaidlusi lingvistide seas. Tänaseks ollakse ühel meelel, et keelesugulus ei tähenda seda, et kõik uurali rahvad oleksid omavahel veresuguluses või kultuuriliselt sarnased. Ka seatakse üha enam kahtluse alla uurali keelte ühtse algkeele ja kitsal territooriumil asunud algkodu olemasolu.2 Uurali keeli on olnud tavaks jaotada suurematesse rühmadesse järgmiselt: läänemeresoome (liivi, eesti, vadja, soome, isuri, karjala, vepsa), saami, volga (ersa, moksa, mari), permi (udmurdi, komi), ugri (ungari, handi, mansi) ja samojeedi (neenetsi, eenetsi, nganassaani, sölkupi) keeled. On teada ka mitu uurali keelkonda kuulunund väljasurnud keelt nagu volga rühma merja või lõunasamojeedi kamassi keel. Siiski peab teadvustama seda, et keelte klassifitseerimine ei vasta iial täpselt reaalsele situatsioonile ja keelte omavahelised piirid on tunduvalt keerukamad kui traditsioonilises skeemis
mil-jon staadi-on 5 ports-jon sümpoosi-on komis-jonvari-atsi-oon, vari-ant Erandlik on lühike sisseütlev: majja, ojja, tujju. ü järel ei kirjutata i-d, kuigi hääldatakse: süüa, süüakse, müüa, müüakse, lüüa, lüüakse, hüüa, püüa, hüüe, püüe, hüüu, püüu (vt morfoloogiline põhimõte). üi erandid on laensõnad rüiu ja süit. ü ja i järel ei kirjutata üldiselt j-i, kuigi hääldatakse: süüa, süüakse, käia, käiakse, siia, laiad, riiul, ioon, minia, preemia, keemia. Erand on tegijanime liide -ja (morfoloogilise põhimõtte järgi alati ainult -ja): müüja, käija, viija, ronija, tulija, organiseerija. Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata:
Mõisate silmapaistvam osa oli mõisnikupere uhke elamu, samuti kõrvalhooned. Kuid mõisas elas ka mitmeid mõisaametnikke, teenreid (toapoiss,aednik jt), nii et ka mõis oli võrdlemisi suur asula. XIV sajandi keskpaigast kuni XVI sajandini linnade arv oluliselt ei suurenenud, kuid olemasolevad linnad kasvasid jõudsasti, eelkõige maalt tulnud inimeste arvelt. Sel ajal moodustas linnarahvastik 5-6 % kogurahvastikust e. linlasi oli 20 000 inimese ringis. XVI sajandil said linnaõigused Kuressaare ja Valga. Arvukalt tekkis linnuste või kirikute juurde väiksemaid aleveid, mis meenutasid linnu, kuid millel puudusid spetsiifilised linnaõigused. Üheks põhjuseks, miks need kohad ei linnastunud oli sakslaste vähesus, samuti suhtusid juba olemasolevad linnad tõrjuvalt kõikvõimalikesse kaubanduskonkurentidesse. Eesti asulad uusajal Põhjasõja käigus (1700-1721) said rängalt kannatada kõik Eesti linnad. Narva ja Tartu jäid
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
621. Tõde ei öelda näkku. Isegi enesele mitte. 622. Miski pole täiuslik kõige jõhkramalgi valel on oma tõeterad sees! 623. Igavene tõde on see, mis on juba minevikku läinud. 624. Targad räägivad sellepärast, et neil on midagi öelda; rumalad seepärast, nad ei suuda vaiki olla 625. Kes mõtleb , ei saa iial igavust tunda 626. Tarku ei saa keegi võita, kuna nad ei võitle kellegi poolt ega vastu 627. Tarkus on teadmine, mis on muutunud inimese osaks 628. Tarkus on nagu jõgi mida sügavam ta on, seda vähem häält ta teeb 629. Inimene ei ole kunagi hämmastunud selle üle, et ta ei tea, kui teine teab; kuid ta peab suurimaks võhiklikkuseks seda, kui teine ei tea, mida tema teab 630. Haridus on imetlusväärne, kuid vahel peaks meenutama,et asju, mida tõesti tasub teada, ei saa õpetada 631. They say, if you truly love something, you should set it free and if it comes back to you, it's truly yours 632
annaabi.ee 
