Ei ole samatähenduslik massimeediaga (organiseeritud tehnoloogiad, mis teevad massikommunikatsiooni võimalikuks). Samu tehnoloogiaid saab kasutada ka teisel viisil ja vahendada samade võrgustike kaudu teisi suhteid. Näiteks on põhilised massilise levikuga kommunikatsiooni ja kitsa levikuga väikelehtede/lähiraadiote vormid ja tehnoloogiad samad. Avaliku otstarbega teated, isiklikud teated, propaganda, üleskutsed heategevusele kõik see tuleb ühe ja sama meedia kaudu. Piirid avaliku ja privaatse ning laiaulatusliku ja individuaalse kommunikatsiooni võrgustike vahel muutuvad ajaga üha hägusemaks. Massikommunikatsiooniga seotud igapäevane kogemus on mitmekesine, vabatahtlik, ning selle kujundajateks on kultuur, eluviis ja sotsiaalne keskkond. Tehnoloogia kiire areng toob kaasa tehnoloogia abil vahendatavate kommunikatsioonisuhete mitmekesisuse. Max Weberi seletus massimeedia kohta see mõiste rõhutab empiiriliselt olemasoleva reaalsuse
Kahjuks kaotab ajaleht kiiresti huvi olulise sündmuse vastu, kui see on keeruline ja nõuab süvenemist. Ajaleheloojad teavad ka, et kui lugu tundub tavalugeja jaoks segane olevat, mõjutab see läbimüüki negatiivselt, sest puuduvad huvilised. Seepärast on kahju, kui sügav ja asjatundlik teemakäsitus ajalehes ilmumata jääb. 1.4. Ajakirjandus ja poliitika Publitsistikas on levinud mõiste kõvad uudised. See ongi valdkond, mis seob meedia ja poliitika igapäevaelu. Kõva uudise tuum on poliitika ja diplomaatia: uudised valimistest, rahvusvahelistest läbirääkimistest, parteipoliitika jms. Teine suur rühm on majandusuudised oma erinevate harudega (rahandus, tarbijakaitse, börs jms) (Hennoste 2008: 24). Kõvad uudised on inimeste jaoks väga olulised. Valimiste ajal on need ärevad, sest kõik erakonnad püüavad end teistele eelistada, saamaks valitud. Parimal juhul aitavad uudised
kaitsta, meediale kehtib väga palju norme. Iga kord kui avastati et pressinõukogu ei toimi, tekkis skandaal, kutsuti kokku nõukogu, kes ütles et hakkame seadusi muutma, kehtestati rangemad nõuded ja sanktsioonid. Siis hiljem tuli jälle hakata mingeid seadusi vastu võtma, selle jutu peale aeti vana nõukogu laiali ja tehti uus. Probleem: raske saavutada) Eesti: väga palju tururegulatsiooni, riikliku regulatsiooni väga pole. Eesmärgiks avalikust hüvest lähtuv vaba meedia. 2 Nii Eestis, Soomes kui Austrias on isereguleeriv pressinõukogu. Eesti pressinõukogu mudel võeti Soome omalt. Eestis tegutseb kaks pressinõukogu: Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu. Eestis pressinõukogud instrumendina ei toimi ning ei ole mõjukad. Pressinõukogusid ignoreeritakse nii meedia organisatsioonide kui ajakirjanike poolt. Ainus meedia poolt tunnustatud eneseregulatsiooni organ on meedia omanike kontrolli all ja teenib nende huve
-1.enda usutavaks tegemise kunst; liidrid; massidele sümbolid ja sõnakõlksud. Uuringud- sihtgruppide käitumise ja suhtluse määratlemine sk planeerimiseks, vastastikuse mõistm loomiseks 1917- Avaliku Informatsiooni Komitee või avalikkuse veenmiseks. A.W.Page (1889-1960)- 1. Asepresident sk alal.7-printsiipi: Räägi tõtt ; tõesta tegevusega; kuula ostjat; Kajastamine- sõnumi levitamine meedia kaudu. korralda homne; käitu avalike suhetega nii nagu kogu organisats sõltuks sellest; mõista, et organisats tõe Kogukonna suhted- plaanitud tegevused kogukonnas, säilitamaks organis kasu toovat keskkonda. tunnus väljendub tema inimestes; säilita rahu, kannatlikkus ja hea huumor. Valitsussuhted- o nimel otseselt seotud seadusandlike kogude ja reguleerivate asutustega. Ka Lobby
Arvamuslood üldiselt olevikus. Kuna üldiselt refereeritakse poliitikuid, kasutatakse tulevikku, sest poliitikud ei taha rääkida, mis ta on enne teinud. Juhtkiri on tüüpiline meediatekst, kus esitatakse põhjendatud hoiak mõne avaliku elu tegelase kohta. Juhtkirjade kaudu mõjutatakse avalikkuse mõtteid, sest neis on ajalehtedel õigus esitada üleskutseid, anda vihjeid kas otse või kaudselt. Juhtkirjad on osa sotsiaalsest maailmast. Juhtkiri on kui meedia diskursuse spetsiifiline liik, aga samas kuulub ka suuremasse arvamustekstide kategooriasse. Juhtkirja arvamus on institutsionaalne. Juhtkirja sisu väljendab ajakirja kui institutsiooni – toimetajate ja ajakirjanike – ühisarvamust. Juhtkirjad ei põhine isiklikul. Erinevalt kõigist teistest arvamuslugudest pole juhtkirjas iialgi mina-vormi, sest autor ei esine seal indiviidina, vaid üldisikuna. Kui on vaja rõhutada mingile arvamusele, kasutatakse ajalehe nime:
Probleemi määrangule järgneb põhjuste analüüs. Suhtekorralduslikust aspektist on alati kasulikum alustada probleemi allika otsimisel sisemiste faktorite analüüsiga, st enne kellegi teise süüdistamist on mõttekas vaadata, mida on ise valesti tehtud. Ülaltoodud probleemi kirjeldus eeldab sügavat enesekriitikat ning ausust. Küllaltki tõenäoline on, et meediaga suhete rikkujaks oli organisatsioon ise, jättes meedia päringud tähelepanuta, andes vastakaid ning "hämavaid" kommentaare ning jättes suure osa informatsioonist üldse avaldamata. Samuti võib sisemiseks faktoriks olla ebaviisakus meediaga suhtlemisel. Lisaks võidi käituda pealetükkivalt, näiteks saates iga nädal mitu vähese uudisväärtusega pressiteadet ning helistades vihaselt toimetusse: "Miks te ei ole meie teadet avaldanud?" Väliste faktorite osas kriitiline olla on lihtne võrreldes enesele "näkku vaatamisega"
vaadata. Nii haritud inimene teebki. Just teatmeteosest, mitte Internetist, sest minu õpetaja on arvanud, et Internet on nagu pinginaabri vihik, mida ei tasu eriti usaldada. 5 M. Ehala, Tarbetekstid. - Kirjutamise kunst. Tudramäe: Künnimees, 2000, lk 110. 9 1.2.3. Meediatekstid Meediatekstid on argipäevased. Pole kahtlustki, et meedia on meie elus väga tähtis. Puuduvad märgid, et see hakkaks kaduma. Kuulame ju iga päev raadiot, loeme ajalehti, vaatame - kuulame uudiseid. Kõik need viivad meid kokku teiste inimeste eluga, uudiste või erinevate sündmustega, mis on edasiminekuks vajalikud. Raadio kuulub suulise tekstivaramu hulka, sest me ei näe, vaid kuuleme. Raadiouudis on tänane uudis, seal ei kasutata sõna ,,eile". Raadiouudis on alati mõne tunni või mõne minuti vanune.
Ajalugu kui konstruktsioon Ajalootekstid ei ole midagi enesestmõistetavat ega ka objektiivset. Millest tuleneb väide, et ajalugu on konstruktsioon, kellegi poolt ülesehitatud käsitlusviis? Allpool on mõned mõtlemisainet pakkuvad märksõnad. 1. uurija distantseeritus, kogemuse erinevus 2. konteksti muutused, tõlgendamise küsimused; võimalikud seosed või üldistused, mille tegelik alus on küsitav, järgmise põlvkonna jaoks arusaamatu vms. 3. uurija mitmesugused huvid ajaloo käsitlemisel (nt sõjaajalugu, kaubandusajalugu, põllumajandusajalugu; nt klassipositsioon, võimuküsimused/propaganda, avalik või salajane okupatsioon / kolonialiseerimine kuidas on kasulik ajalugu näidata, millest kasulik vaikida => kes tellib "muusika" ja kes maksab? St millegi õigustamine.) 4. objektiivse ja subjektiivse ajaloo ebamäärasus: subjektiivsete lugude (nt mälestuste) koondamine mingil kindlal teemal võib kokkuvõttes moodustada objektiivsema pildi kui nn objektiivne või tead
Kõik kommentaarid