reguleerivad põhilised väärtused. Religioonile (kasutusel on ka mitmetähenduslikud sünonüümid usund ja usk) on antud palju definitsioone, enamasti on nad seotud selle usundiga, mida defineerija ise eelistab. Oletatakse, et religioon on sama vana kui inimkond. Kirjalike allikate puudumisel või nende kõrval võib varasemate uskumuste kohta informatsiooni saada arheoloogilise materjali (sealhulgas näiteks matusekommete, hauapanuste põhjal), samuti võrdleva mütoloogia ja keeleteaduse abil. Pole teada ühtki rahvast või kultuuri, kel poleks mingisuguseidki religioosseid uskumusi. Religioon on lahutamatult seotud kultuuri ja ajalooga. Religioossetest tekstidest on alguse saanud ja edasi kandunud kirjakeeled ning kirjaoskus. Religioon on ajaloos olnud ja on ka praegu tihedas seoses hariduse, teaduse, meditsiini, filosoofia, ajaarvamise, kunsti, kirjanduse, muusika jpm valdkondadega
ollus) või pigi. Et mõnesid muistseid egiptuse surnuid kattis tume vaigutaoline asi, arvati et need on kaetud mumiya’ga ning sellepärast hakatigi neid muumiateks kutsuma. Oma referaadis annan põhjalikuma ülevaate selle kohta, kuidas muumiaid valmistati, millised olid matusekombed, miks loomi palsameeriti ning kirjutan lühidalt ka kõige kuulsamatest muumiatest . Referaadi peaeesmärk on avardada minu silmaringi muumiate valmistamise ning Egiptuse matusekommete osas. 2 1. MATMISKOMBED VANAS EGIPTUSES 1.1.Esimesed muumiad Vanad egiptlased uskusid, et lisaks inimese füüsilisele kehale, oli tal olemas ka viis komponenti: tema nimi, vari, ka-spirituaalne teisik, kes pärast inimese surma tema hauakambris kaasapandud toitu sõi ning mugavusi nautis, ba- kujutatud kui lind, kellel on surnu nägu ning lendab vabalt ringi nii elavate kui
maailmareligioonid ja rahvausundid jne. Religioon on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja/või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused. Oletatakse, et religioon tekkis kiviajal või et religioon on sama vana kui inimkond. Kirjalike allikate puudumisel või nende kõrval võib varasemate uskumuste kohta informatsiooni saada arheoloogilise materjali (sealhulgas näiteks matusekommete, hauapanuste põhjal), samuti võrdleva mütoloogia ja keeleteaduse abil. Pole teada ühtki rahvast või kultuuri, kel poleks mingisuguseidki religioosseid uskumusi. Religioon on lahutamatult seotud kultuuri ja ajalooga. Religioossetest tekstidest on alguse saanud ja edasi kandunud kirjakeeled ning kirjaoskus. Religioon on ajaloos olnud ja on ka praegu tihedas seoses hariduse, teaduse, meditsiini, filosoofia, ajaarvamise, kunsti, kirjanduse, muusika jpm valdkondadega.
Sõna "religioon" pärineb ladina sõnast religio (rlgo), mille põhitähendused klassikalises ladina keeles olid 'jumalakartus' ja 'vagadus'. Üks võimalik tõlgendus on 'taassidumine'. Oletatakse, et religioon tekkis kiviajal või et religioon on sama vana kui inimkond. Kirjalike allikate puudumisel või nende kõrval võib varasemate uskumuste kohta informatsiooni saada arheoloogilise materjali (sealhulgas näiteks matusekommete, hauapanuste põhjal), samuti võrdleva mütoloogia ja keeleteaduse abil. Pole teada ühtki rahvast või kultuuri, kel poleks mingisuguseidki religioosseid uskumusi. Religioon on lahutamatult seotud kultuuri ja ajalooga. Religioossetest tekstidest on alguse saanud ja edasi kandunud kirjakeeled ning kirjaoskus. religioon on ajaloos olnud ja on ka praegu tihedas seoses hariduse, teaduse, meditsiini, filosoofia, ajaarvamise, kunsti, kirjanduse, muusika jpt valdkondadega
Muinasaeg 8500 e.Kr 13 saj. algus: · Valdav osa Eesti ajaloost · Teadlik ajalugu hõlmab viimast 700 aastat Kiviaeg: · Pulli asula(peaks olema vanim asula) · Kunda kultuur(rikkalikud esemete leiud) · kütid-korilased · püstkojad Kammerkeraamika kultuur u. 3000 e.Kr · omapäraselt ilustatud savinõude järgi · väga laia levikuga · esimesed tõendid meie soome-ugri päritolu kohta · arenenum tööriistade valmistamine · esimesed teadmised matusekommete kohta · kõrge kunstitase Venekirveste kultuur u. 2500 e.Kr · algeline loomakasvatus ja põllumajanduse algus · Balti hõimude kujunemise algus Rauaaeg · elu-olu edasi arenemine · põllumajanduses aletamine · soorauamaagi kogumine · paikse eluviisi juurdumine · käsitöö kiire areng · kaubavahetuse algus Läänemere religioonis · esimesed raudesemed pärinevad 1. sajandist · eestlaste esmamainimine roomlaste poolt (Tacitus 98 m.a.j. aestid)
Mitmed 20. sajandi teadus- ja filosoofiasuunad, eriti antropoloogiline lähenemine, mõistavad kultuuri kui teatavat mentaalset ja käitumuslikku mudelit. Erinevatele inimrühmadele (perekond, kogukond, rahvus jm) on omane teatav enesestmõistetavuse, tavade süsteem, mis eristab inimrühmi üksteisest. Neid erisusi märgatakse alles kokkupuutel teise süsteemiga. Kultuur on iseloomulik teatud rahvale, piirkonnale või ajastule. Siin on ilmekaks näiteks söömis-, pulma- ja matusekommete erinevus Idas ja Läänes, 19. ja 21. sajandil. Kultuur hõlmab selliseid valdkondi nagu keel, teadmised, oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal, kombed, õigus jne. Kultuur kujuneb sotsiaalse õppimise käigus. Kultuuri mõistet kasutatakse iseloomustamaks inimkogukonda, nt organisatsiooni, kus esiplaanil on ühised hoiakud, taotlused, väärtused. Erinevate kultuuride kokkupuuted, kultuurimõjud võivad viia kultuurilise assimilatsioonini (teise
tulid selleks, et näidata, kuidas last mähkida, sööta, kuidas talle juua anda jne. SUHTUMINE SURMA JA MATUSTESSE Suhtumine surma, suremisse ja surnusse on igal inimesel erinev. On võimalik, et maainimesed suhtuvad surma teisiti, kui linnainimesed. Maainimesed peavad surma loomulikumaks nähtuseks, kui linnainimesed. Hirm surnu ees on inimlik, ning kedagi ei sunnita surnut vaatama. Üsnagi paljude matusekommete aluseks peetakse usku hauatagusesse ellu, kuid see võib olla ka inimlik surnukartus. Vanal seletati surnu silmade sulgemist sellega, et surnu ,,magab". Kombestiku- uurija on silmade sulgemist seletanud ka sellega, et surnu silmade sulgemine takistab lahkunul järeleminejaid välja valida. Samuti pidi nii surnu kui ka surija juures vaikselt olema. Samuti oli tavaks surnust ainult head rääkida. Arvati, et surm heastab kõik inimese patud.
Üksi suremine on ohtlik. Ülestõusmispühade ja suvistepühade vahel on hea aeg surra, kuna siis on taevaväravad lahti ning hinged võetakse kohe vastu, teised peavad ootama. Surmaviis määrab ka selle, kuhu surnu edasi liigub. Need, kes on tapetud, sõjas hukkunud, vägivaldset surma surnud, need ei saa teistega kokku. Uppunud jäävad vette seni, kuni keegi teine samasse veekogusse upub. Enesetapjate hinged jäävadki mööda maailma ekslema. Setu matusekommete erijooni - Surnule „koha ostmine“, visatakse haua põhja raha. - Surnu padjale punasest lõngast rist, pea alla. - Kinnaste viskamine risti üle haua - Lautsipuuga seonduv (lautsi, surnupesunõu ja surnuõled sinna; õlgede põletamine koduteel) - Laiemalt õigeusu traditsioonis on levinud rituaalne matusesöök, mis koosneb teradest ja meest (kutja). Setudel on herned ja mesi, venelastel riis ja mesi. Pakutakse matustel
Asulate kindlustamine oli seotud ka karjakasvatuse levikuga. Pronksi sisseveoga Kesk-Euroopast hakkasid levima ka põletusmatused. - Üleminek pronkesemetelt raudesemetel nõudis kõigest kolm sajandit. Raudu oli võimalik töödelda peaaegu kõikjal, seega jäeti varasemalt kindlustatud kohad valdavalt maha. Alepõllunduse levik uutele maadele, suuremate kogukondade hajumine. Muinasühiskond - Rauaaja alguseks oli ühiskond hakanud kihistuma (matusekommete erinevus). Rooma rauaajal(50-450 pKr) hakati surnuid matma maapealsetesse kalmetesse, mis olid Eestis ja Põhja-Lätis tarandkalmed, Leedus ja Lõuna-Lätis kivikääpad. 7. Sajandil levisid Leedus ja seejärel ka põhja suunas uued matmiskombed: laibamatus, alates 9.saj põletusmatus. Latgalid matsid nooremal rauaajal (800-1200) mehi peaga ida poole, kaasas kirves ja kaks oda ja naisi peaga lääne suunas. Leedulastel komme hobuste
Seitsmekümne päeva möödudes pesevad nad surnukeha, mähivad selle tervenisti linasesse riideribasse ja määrivad kummivaiguga, mida egiptlased liimina kasutavad. Sellisel kujul antakse surnukeha tagasi omastele. Omaksed panevad ta puust inimesekujulisse sarkofaagi, sulgevad selle ning viivad hauakambrisse, kus paigutavad otse vastu seina. Selline on kõige täiuslikum balsameerimise viis. Egiptuse matusepaigad asusid reeglina Niiluse läänekaldal ja matusekommete hulka kuulus surnu toimetamine paadig üle jõe idast läände. Järgnes nutulaulust saadetud matuserongkäik hauakambri juurde, kus ohverdarti loomi, asetati muumia sarkofaagi, suleti see hauakambrisse ja asuti siis peiesid pidama. Hauakamber pidi tagama lahkunu häireteta elu surnute riigis. Et muumiat kaitsta, suleti ta väiksemasse puust kirstu ja see omakorda massiivesse kivist sarkofaagi. Juhuks, kui
Käesoleva bakalaureusetöö peamine eesmärk on viia läbi võrdlev analüüs eestlaste ja Eestis elavate venelaste matmiskombestikust tänapäeval. Autor uurib kahe rahvuse matusekombestiku ühiseid ja erinevaid jooni, eeldades, et hoolimata erinevast religioossest taustast toimub tänases sekulariseeruvas maailmas tavade ja kommete ühtlustumine. Uurimisülesannete hulka kuulub lisaks säilinud või hääbunud matuserituaalide ja kommete kirjeldamisele ka matusekommete muutusi tinginud asjaolude laiema kultuuritausta avamine. Oma uurimustöös analüüsin ka Tallinna kalmistute hauakivide sümboolikat. Hauakivide graveering on kunst, mis alistub ajale. See muutub samuti ajas nagu näiteks keel, tavad ja mood. Püüan tõlgendada hauaplaatide traditsiooniliste sümbolite tähendust eelkõige mütoloogiliste, folkloristike ja usundiliste aspektide kaudu. Matmiskombestik kuulub kultuuri süvakihtide hulka, moodustades surmakultuuri olulisima osa.
annaabi.ee 
