Leidsid 16 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Mäger". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
mägra, mäger, rasv, imetajad, euraasia, karv, käpad, poega, küttimine, entsüklopeedia, badger, melesk, meriste, raili, õunapuu, läänemaalt, klassist, kere, üldjoones, karule, terav, kõrvad, nürid, terves, euraasias, kanada, kuivi, varasemast, raba, serval, aastaringselt, kohastunud, pesakonda, menüü, mitmekesine, tõuke, konni, hiirimäger Koostas: Kristiina Veelaid välimus Mäger on jässaka kehaga Tal on lühikesed jalad Hallikas karv Valge koon Üle silmade ja kõrvade jooksevad mustad triibud Mäger on keskmise koera suurune elukohad Elab urus Mäger on levinud peaaegu terves Euraasias Elupaiga valikul on määravaks urgude rajamist võimaldav maapinna reljeef, asugu sobiv koht lehtmetsas, segametsas, rabasaartel või mujal Eestis on ta sagedasem lõunaosas, Hiiumaal aga puudub hoopis söök Mägra menüü on väga mitmekesine Ta tuhnib mullast ja kõdust usse ning tõuke, otsib maapinnal pesitsevate lindude mune ja poegi, püüab konni ja hiiri ent ei ütle ära ka tigudest ja putukatest
kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires
tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk. Kärbil jääb talveks must sabaots (Loomade elu 1987). Kärbi karusnahka nimetatakse ka hermeliiniks. Eestis elab kärplastest 10 liiki: Kärp ( Mustela erminea) Nirk (Mustela nivalis) Mink (Mustela vison) Naarits (Mustela lutreola) Tuhkur (Mustela putorius) Metsnugis ( Martes martes) Kivinugis (Martes foina) Saarmas (Lutra lutra) Mäger (Meles meles) Ahm ( Gulo gulo) Kirjeldan loetletud loomi kirjanduse ja internetist leitud materjalide abil. 3 4 Kärp (Mustela erminea) Kärp on üldjoontes sarnane nirgiga, kuid suurem ja hästi ära tuntav oma musta sabaotsa järgi. Tüvepikkus on 16 38 cm, sabapikkus on 6 12 cm, mass kuni 760 g. Nagu nirk muutu ka kärp talvel valgeks, ent sabaots
Mäger Teele Meriste ja Raili Õunapuu V klass Metsküla Algkool 2005 Välimus Kuuluvus Värvus Pikkus foto: Remek Meel Kaal Fotod internetist Levik Maailmas Eestis Läänemaal Ameerika mäger Jäljed lumel Jäljed mullal Fotod internetist Toit Taimed loomad putukad Fotod inter netist Paljunemine Pulmade aeg Poegade sünd Talvitumine Eluiga Fotod internetist Küttimine Eestis Läänemaal Kasutamine Jahimehejutt Fotod internetist Probleemid vaenlased
haistmine ja kuulmine. Enamik kärplasi on lihatoidulised, kuid mõned liigid söövad ka segatoitu. Aasias ja Aafrikas kodu leidnud meemäger (Mellivora capensis) armastab näiteks üle kõige... No mis te ise arvate, mida? 2. KASUKALOOMAD Eluviisi poolest leidub erisuguseid kärplasi: väledad hiirepüüdjad, nagu kärp (Mustela erminea) ja nirk, poolveeline loom naarits (Mustela lutreola), hea ronija nugis (Martes sp) ja hästi meelde jääva ladinakeelse nimetusega uruloom mäger (Meles meles). Elupaiga suhtes pole kärplased eriti nõudlikud. Kärplased on ammustest aegadest tuntud, hinnatud ja seetõttu palju kütitud karusloomad: soobel (Martes zibellina), euroopa naarits (Mustela lutreola), metsnugis (Martes martes), kärp. 3. PISIKISKJA Eestis elab kümme liiki kärplasi. Nirk on nendest kõige väiksem. Väga hea isuga ettevaatliku nirgi keha võib kasvada kõige rohkem 25 cm pikkuseks. Saba lisab kuni 10 cm.
16 ja 38 cm vahel, sabapikkus on 6-12 cm, mass kuni 760 g (tavaliselt vähem). Tal on pikk vonklev keha ning tema karvkate suvel on ülalt poolt kastanpruun ja altpoolt kollakasvalge, kõrvade servad valged. Talvel on ta üleni või osaliselt valge(v.a must sabaots). Isane on emasest suurem. Sügisene karvavahetus algab kõhult, kust levib edasi külgedele ja seljale ning seejärel üle kogu keha, lõpuks pea. Kevadine karvavahetus algab peast, laieneb üle keha ja lõpuks kõhu. (Euroopa Imetajad, Eesti entsüklopeedia kirjastus). Leviala Selle looma leviala ulatub Püreneedest, Alpidest ja Iirimaast üle kogu Euroopa ning teda leidub ka Gröönimaal. Eestis esineb nii mandril kui ka saartel , kuid pole kuigi arvukas. Kärp eelistab metsatukki, risustunud metsaservi, põõsastikke, jõelamme, põlde jms. (Loomade elu 7. köide Imetajad ) Toitumine Ta püüab kõikvõimalikke närilisi kuni mügride ja hamstriteni. Sageli rüüstab linnupesi, sööb ka
koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1-6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3-4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda. Pilt nr 2.
Tagakäppade kõrgus on rebasel 12,4 kuni 18,2 cm ja kehapikkus on isastel rebastel keskmiselt 65 kuni 75 cm (vahel ka 80 cm), emastel 62 kuni 67 cm. Rebase karva värvus on väga erinev, see on tavaliselt seljapoolt punakaspruun, roostepunane, punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas ja kõhupool tukkhall või valge. Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10% liigist). Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast kohtab harva ja enne kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis. 3 Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane.
andmetele. Töö kirjeldab saarma välimust, käitumist, levikut, elupaika, eluviise, pereelu ja toitumisharjumisi. Lisaks sellele hindab saarma arvukuse suuruse ohustatust ning liigi kaitsmise põhjuseid. 3 1. SAARMA KIRJELDUS 1.1. Taksonoomia RIIK Loomad (Animalia) HÕIMKOND Keelikloomad (Chordata) KLASS Imetajad (Mammalia) SELTS Kiskjalised (Carnivora) SUGUKOND Kärplased (Mustelidae) PEREKOND Saarmas (Lutra) LIIK Saarmas (Lutra lutra) Joonis 1. Saarmas. (autor: Nick Garbutt) 1.2. Välimus Täiskasvanud saarma keha on 7090 cm pikk, saba 3050 cm. Ta võib kaaluda 512 kg, hästi toitunud vanemad loomad isegi 15 kg. Isasloomad on mõõtmetelt suuremad ja kaalult raskemad kui emased. Näljaperioodidel kõhnub saarmas märgatavalt ning võib talve lõpul
Ondatra. Kaalub kuskil kilo. Sissetoodud loom. Elab üldiselt Põhja-Ameerikas. Sisse toodi 1950 karusnaha pärast. Arvatakse, et ondatra elab Kirde-Eestis. Jäneselised. Eestis elab 2 liiki jäneseid: halljänes ja valgejänes. Annavad omavahel hübriide. Venekeeles nimetatakse neid tumakkideks. Hübriidid on viljatud. Mõlemal jäneseliigil on täiesti erinevad elupaigad. Halljänes on suurem, kaalub üle 5 kilo. Valgejänes umbes 4 kilo. Jänesel on palju looduslikke vaenlasi. Mink. Mingi käpad on paljad. Tuhkur. Näos silmade ümber must mask. Ainult talle omane. Teistel kärplastel pole. Mäger on kolinud linna elama ning laastab surnuaedu ja tekitab kahju vundamentidele. Karulased, koerlased, kaslased Karulased. Maailmas on 6 liiki karusid. Karu arvukus Eestis: 1990date alguses karu arvukus kusagil 1000. Enne I Maailmasõja karu arvukus hästi väike (8-15 isendit). Soomes kusagil 1000 karu, Leedus 1 karu. Eestis kusagil 600-700 karu. Rootsis 2000 karu. Norras 8 karu
sõõgitoru,pugu, näärmemagu, lihasmagu-peenestatakse toit, sooltoru, kloaak. Sigimis aeg- pesitsusperiood. Viljastamine on kehasisene. Munemisele jäärgneb haudeperiood linnud pesahoidjad / pesahülgajad. Tähtsus linnuliha munad suled patjate jaoks linnusõnnik väetis. Imetajad on peamiselt maismaaeluga kohastunud selgroogsed loomad neid või kohata kõikjal maailmas mõned neist lendavad ntks nahkhiired, imetajaid ka ookeanides vaalad. Maailmas tuntakse 4000 liiki eestis 61. Imetajad on kõige kõrgema arengutasemegaloomad, keha on kaetud enamasti tiheda karvkattega imetjad on püsisoojased. Temperatuuri aitavad hoida karvkate ja keha hea varustamine hapnikurikka verega. Ojad arenevad esmalt emasorganismis pärast sündimist toidetakse emapiinaga. Kehakatted: nahk ja karvad õhuke näärmetega nahk on kaetud karvadega. Paljudel koosneb karvkate pealis ja villkarvadest. Jäsemed: neli jäset võimaldavad kiiresti liikuda ja sooritada raskeid liigutusi. Luustik:
häält. Meil peetakse seda jahti peamiselt sokule, aga on ka osavaid jahimehi, kes suudavad ka põdra- ja hirvepulli lähedale meelitada. Otsijaht Lihtsalt kõnnitakse (nt koos koeraga) ja kui leitakse loom, siis jahitakse. Peamiselt jänestele, kuid ainult koos koertega, sest muidu saab hukka palju emajäneseid. Urujaht kasutatakse urukoera. Püütakse uluk urust välja ajada või urus tabada. Taks või foksterjer. Kährik, rebane, mäger. Jaht lippudega peamiselt hundijaht. Ala, kus hundikari pesitseb, ümbritsetakse lipuringiga. Uluki püüdmine Püünistega jaht rebastele, kährikutele, mingile, mets- ja kivinugisele ning tuhkrule. Ka kobras ja ondatra kohe surmavate raudadega. ULUKITE LOENDUSMEETODID: Esimene printsiip: loenduse käigus üritatakse selgeks teha, milline on kogu asunduse suurus ja piirtutakse teadmisega, kas teatud loomaliigi arvukuse tihedus kasvab v kahaneb.
varbalülini. Ilves kaalub kuni 30 kg ja pikkuseks on kuni 110 cm. Täiskasvanud isane ilves kaalub keskmiselt 21 kg ja emane 18 kg. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine pole kaugeltki täiuslik. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastaseks juba harvem. Paaritumine toimub jaanuarist märtsini ning pojad sünnivad mais juunis. Suguküpsus saabub isastel 30-, emastel 22-kuuselt. Tiinus kestab tavaliselt 74 päeva ja pesakonnas on harilikult 2-3 poega. Vastsündinud pojad kaaluvad 200 300 g. Aastas on 1 pesakond. Isane aetakse poegade sündides pesast välja, kuid ta toob emale 2 kuu jooksul toitu. Pojad jäävad ema juurde umbes aastaks. -2- Süstemaatiline kuuluvus Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise. Välimus - Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35–50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas.Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast. Eluviis - Hunt võib elada tehistingimustes 16 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära
Ilves (Lynx lynx) Ilves on Eesti metsade ainuke kaslane. Ta on kõrgete jalgade ja ümara peaga, tugeva kehaehitusega loom. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kg. Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Siberis leidub ka 50 kg kaaluvaid ilveseid. Kõrvade otsas on ilvesel umbes 5 cm pikkused musta otsaga karvatutid. Ilvese nina on punakaspruun. Käppadel on tal nagu kaslastel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud, see muudab kergemaks lumes liikumise. Karvkate on ilvesel varieeruv: suvel kollakaspruun, talvel kahvatum. Karvastikul on tumedad tähnid ning ilvese näol on omapärane helehall põskhabe. Ilves elab metsades, eelistatult vahelduvailmelistes. Ilves elab tihti veekogude läheduses, mõnikord ka rabades, vanades raiesmikes. Pesa teeb ta raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse: puujuurte vahele, koobastesse, tihnikusse või kaljuserva alla.
170 cm (keskmiselt umbes 100 cm), sealhulgas saba 3560 cm (umbes üks kolmandik; keskmiselt 4045 cm). Täiskasvanud rebase kehamass on alates 2,7 kg, tavaliselt 4-5 kg, kuni 14 kg. Isased kaaluvad keskmiselt 1015% rohkem kui emased. Euroopa rebased ja kõrgematel laiuskraadidel elavad rebased kaaluvad tavaliselt rohkem kui Põhja-Ameerika rebased ja madalamatel laiuskraadidel elavad rebased. Et isendite suurus varieerub tugevalt, ei saa selle alusel sugu määrata. Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem. Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks. Tagakäppade kõrgus on 12,4-18,2 cm. Kehapikkus on isastel keskmiselt 65-75 (80) cm, emastel 62-67 cm. Rebane Eestis Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall.
annaabi.ee 
