11.1941.aastal ja on maetud Tartu Raadi kalmistule Miina Härma haridustee Muusikalise alghariduse omandas iseseisvalt Lõpetas Tartus K.Schulze tütarlastekooli 1883.a. astus Peterburi konservatooriumi oreliklassi Miina Härma side Tartuga Töötas pikka aega Tartus koorijuhi ja orelimängijana Valiti Tartu Ülikooli audoktoriks Tartus Miina Härma nimeline kool Miina Härma organistina Tõi orelimuusika maarahva hulka Esines orelikunstnikuna nii linna- kui maakirikutes 1890.a. Esines orelikontsertidega Peterburis, Saksamaal, Suurbritannias ja Soomes Miina Härma heliloojana Põhiosa moodustavad vokaalteosed Üle 200 soololaule Andis välja koorivihikud Kantaat "Kalev ja Linda" "Murueide tütar" Miina Härma kirjutatud ,,Tuljak", Karl Ferdinand Karlsoni sõnadele https:// www.youtube.com/watch?v=WCifZHi525Y Kasutatud materjal https:// opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/h arma/elu.htm https:// sites.google
tsiviilelule ei jäänud Kroonlinna merekindluses enam ruumi. M in a Nüüd said kuulajate hulgad tutvuda Bachi, Mendelssohni ja teiste orelikomponistide teostega. Kahjuks võimaldasid sealsed orelid üpris piiratud repertuaari. Repertuaari korduvust ongi Miina Härma puhul kõige rohkem kritiseeritud. Pärast õpingute lõpetamist ja osaliselt juba enne seda tegi Miina Härma mitmeid konsertreise üle Eesti, esinedes orelikunstnikuna nii linna- kui maakirikutes. Kui ta oma lõpueksami eel 1889. a. kevadel sõitis koju, et teha konsertreis Viljandi- ja Pärnumaale, tervitati teda igal pool kui eesti talutarest võrsunud orelikunstnikku, kelle kuulsus ulatus kaugele. 1890. aastail esines ta orelikonsertidega lisaks Eestile veel Peterburis, Saksamaal (ka Leipzigi Thomas-kirikus), Suurbritannias (ka Londonis) ja Soomes. Miina Härma koorijuhina Laulupeod viisid noore naise koorijuhtimise juurde ja 1894. aasta sügisel asutas ta
formaalse võidu germaanipärasest paganlusest. Seitsmendast sajandist hakati riigivõimu tasandil nõudma kõikide sundristimist. Kuigi võiks arvata, et frankide ristimisest katoliku usku võitsid nii kirik kui frangid, ei toonud see esialgu paavstitoolile mingit kirikupoliitilist võitu. Paavsti primaati formaalselt küll tunnustati, kuid Roomal ei olnud praktiliselt mingit sõnaõigust kiriku elu arengu osas uutes germaani maakirikutes. Kuid kui ei oleks olnud frankide ristimist, kas oleks läänegootide kuningas Rekkared 587.aastal üle läinud katoliiklusesse ja 589.aastal Toledo kirikukogul Hispaania läänegootid ,,ariaanlusest" lahti ütelnud. 4 Jaanus Tammiste II kursus AU Kasutatud kirjandus: 1. Keskaeg. Valgus, Tallinn 1974. lk 78 2
H.Rode. Tiibaltarid ilmusid gooti ajastul Saksamaal ning nende puhul ümbritsevad altarit tahvelmaalid, mida saab kokku ja lahku lükata. Niguliste kirikus asub ka tahvelmaal, mis kujutab Surmatantsu (see motiiv on seotud katkuepideemiaga) ning mille autor on B.Notke Lübeckist. Kõige kuulsam kunstiteos Eestis. Pühavaimu kirikus oli ka väiksem kappaltar B.Notkelt. Eesti maakirikutes pole suuri kunstiväärtusi. Kõige paremini on säilinud Saaremaa ja Lääne-Eesti väikesed kirikud, millest tuntuimad on Valjala ja Karjala. Muhumaal asuvad 1-löövilised saalkirikud, mis on rajatud 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses. Saalkirik on ka Haapsalu lossikirik (kuigi see oli piiskopi residents). · Karja kirik seal on säilinud skulpturaalseid kaunistusi ja seinamaalingute fragmente
Juba varakult tegi ta tutvust orelimängu ja noodiõpetusega. Kaheksaaastaselt oli tal Punscheli koraaliraamat läbi. Karl August Hermannilt. Härma siirdus 1883.aastal Peterburi konsevatooriumi, kus ta õppis orelit. Pärast lõpetamist 1890.aastal reisis ta mõnda aega Euroopas, kus esines orelikontserditega - mitmel pool Saksamaal ( ka Londonis). Ta oli esimene interpreet, kes pälvis tunnustust nõnda kaugel kodust. Tartusse naastes jätkas ta Kokõrval ka paljudes maakirikutes ( Tarvastus, Helmes, Paistus, Hallistes, Vändras, Suure-Jaanis jm), kus taolised kontserdid olid veel haruldased. Tema kavades oli palju Bachi, Mendelssohn - Bartholdy jt oreliteoseid. Miina Härma kontserdid tutvustasid maarahvast klassikalise muusikaga. Sagel esines ta koos meie esimese lauljatari Aino Tammega. 1894.aastal asutas Miina Härma Tartus segakoori, mis sai tuntuks ka kaugemal - esineti Riias, Pihkvas ja Peterburis. Kui Härma 1903.aastal tosinaks aastaks Kroonlinna
organiste harva.Miina Härma tõi orelimuusika maarahva hulka Nüüd said kuulajate hulgad tutvuda Bachi, Mendelssohni ja teiste orelikomponistide teostega. Kahjuks võimaldasid sealsed orelid üpris piiratud repertuaari. Repertuaari korduvust ongi Miina Härma puhul kõige rohkem kritiseeritud. Pärast õpingute lõpetamist ja osaliselt juba enne seda tegi Miina Härma mitmeid konsertreise üle Eesti, esinedes orelikunstnikuna nii linna- kui maakirikutes. Kui ta oma lõpueksami eel 1889. a. kevadel sõitis koju, et teha konsertreis Viljandi- ja Pärnumaale, tervitati teda igal pool kui eesti talutarest võrsunud orelikunstnikku, kelle kuulsus ulatus kaugele. 1890. aastail esines ta orelikonsertidega lisaks Eestile veel Peterburis, Saksamaal (ka Leipzigi Thomas-kirikus), Suurbritannias (ka Londonis) ja Soomes. Miina Härma koorijuhina Laulupeod viisid noore naise koorijuhtimise juurde ja 1894. aasta
Suuremate linnade kodanikkond jagunes kolme allseisusesse, millest kõrgema moodustasid raehärrad (magistraat), seejärel gildid (kaupmehed) ja väikegildid ehk tsunftikäsitöömeistrid. Venemaaga ühinemisel Luteri kirik allutati provintsiaaltasandil rüütelkondadele ja linnade tasandil magistraatidele st., et kiriku juhtimisest võtsid osa nüüd ka aadlikud, kuigi 18 sajandi jooksul kehtis kogu Liivimaal Rootsi 1686a. kirikuseadus. Maakirikutes kuulus pastori ametisse kutsumine kihelkonna mõisale ja kes pidi valdama kohalikku keelt. Pastori kohustuseks oli peale jumalateenistuse läbiviimist ka padentide (seadus, määrus) edastamine, statistiliste andmete kogumine, võimude informeerimine pagenud talupoegadest ja maaseaduse rikkumisest. Patori ülessanneteks oli ka välja selgitada, kellel on kohustus koolis käia (7-12a. kellel ei olnud võimalik kodus lugemist selgeks saada) ja esitas nimekirja teadmiseks ka mõisnikule, kes pidi
Loodetiiva kolmes keldris paiknevad muuseumi loodusosakonnad, mis avati 1993. aastal. Keldrikorrus - küttepuude hoiuruum Kokkuvõte Kuressaare linnuse ehitus tähistab lõppu ligi sada aastat kestnud konvendihoone arenguloos Eesti ajal. Võrreldes Kuressaare linnuse arhitektuuri Saarenaa ehitistega 13. sajandi teisest poolest ja 14. sajandi esimesest poolest näeme suurt kontrasti nende vahel. Mainitud perioodi maakirikutes valitseb huvitavate arhitektuursete detailide simatorkav rohkus, sageli esineb ka skulpturaalset dekoori, mille poolest on eriti rikas Karja kirik. Kuressaare linnuses seevastu valitseb kaine ja asjalik laad. Plastilisi kaunistusi ei esine siin üldse, arhitektuursed detailid on geomeetriliselt selged ja ranged. Arvestades Kuressaare Piiskopilinnuse arhitektuuris ilmnevat suurt meisterlikkust ja omapära, võime seda pidada üheks silmapaistvamaks ehitismälestiseks Eestis.
koorilauluharrastusele. 1830. aastate lõpul olevat eesti koolipoisid laulnud Laiusel juba koguni Bachi ja Händeli keerukaid polüfoonilisi kooriteoseid. Laiuse koori eeskujul loodi 1830. aastatel veel mimeid laulukoore: Simunas, Väike-Maarjas ja Põltsamaal, samuti Tartu eesti koguduse juures ning Saaremaal Kaarmas. Muutused koguduselaulus Kuni 18. sajandi lõpuni kasutati luteri kirikus orelit koguduselaulu saateks väga harva - suurtes kirikutes oli orel põhiliselt kunstmuusika jaoks ja maakirikutes seda sageli polnud üldse. Kogudus laulis tavaliselt eeslaulja (köstri) järgi ning enamasti väga venivas tempos. Koraaliviisidele lisati ohtralt improviseeritud kaunistusi - selliselt laulduna ei kõlanud laul muidugi ühehäälselt vaid heterofooniliselt. Nii kujunes suur hulk rahvalikke koraalivariante, milliseid näiteks Cyrillus Kreek hiljem Läänemaalt hulganisti kirja on pannud. Neid tuntakse ka kui "vaimulikke rahvalaule"
ukse või aknaavad kõrvuti teravkaarsetega (üleminekustiil, seal romaani stiil poole ehituse pealt läinud gooti stiiliks). Mõlemad kodakirikud (tuntud ka kui saalkirik, kuna lööve tegelikult pole, on üks suur saal) Muhu kirik Muhu saarel- puhas gootika, saalkirik. Hästi säilinud ka Haapsalu losskirik (Haapsalu piiskopi residentskirikuks, teine oli Kuressaares, pole säilinud), saalkirik. Karja kirik Saaremaal- rikkalikumalt skulptuuride ja maalidega kaunistatud maakirik. Teistes maakirikutes pole säilinud suuremas mahus seinapinda. Põhja-Eestis ühelöövilised kodakirikud maal. Linnades (Tallinn, Narva, Rakvere) ka suuremat basiilikat. Tallinnas mitmed väga suured basiilikad. Maal valitseb ühelööviline kodakirik, võib kohata ka kahelöövilist ja isegi kolmelöövilist (haruldased). Kodakirikute puhul eristavaks löövide arv. Maal asuvatest omapärane Keila kirik, kahelööviline. Tallinna Pühavaimu kirik kahelööviline.
Saksapärane lausestus. Genitiivi asemel elatiiv. Paljud sõnad esinevad vanemal häälikulisel kujul. Rikas sõnavara: arhaismid. Vana arvusüsteem. Saksa laensõnad. Kirde-Eesti rannikumurde ja läänemurde jooned. Sarnaneb Wanradt-Koelli katekismuse keelekasutusega tõestus, et Põ-Eestis võis olla juba kiriklik ühiskeel. Stahl - Koos panid Jheringiga aluse Eesti talurahva katekismuseõpetusele ja regulaarsele eestikeelsete jutluste pidamisele Eesti maakirikutes. 1641 sai Ingerimaa kõrgeimaks vaimulikuks, rajas Ingeri koolisüsteemi. Säilinud on 4-osaline kiriklik käsiraamat "Hand- vnd Hauszbuch für das Fürstenthumb Esthen In Liffland": I osa Lutheri katekismus, II kirikulaulik (1637 - I Eestis trükitud eestikeelne raamat), III evangeeliumid-epistlid, IV kiriklikud talitused-palved. Kokku 998 lk saksa-eestikeelset teksti - normi loov teos. Jutlusteraamat "Leyen Spiegel" ilmus 2 osas - 2 veergu eesti-
ametist vabastamise ähvardusel alluda Rooma piiskopile ja tema määrustele. Seetõttu oli Rooma primaat läänes tõsiasjaks muutunud. Pärast Leo l Surma aastal 461,kui impeeriumi lääneosa jagunes iseseisvateks germaani riikideks, muutus ka Rooma primaat Läänes olematuks. Läänekatoliku kirik jäi germaani kuningate alamaks. Paavsti primaati tunnistati küll formaalselt, kuid Rooma ei olnud praktiliselt mitte mingisuguseid sõnaõigusi kirikliku elu ja arengu osas uutes germaani maakirikutes. Lääne keisririigi kokkuvarisemine 480. aastal tähendas seda, et Rooma paavstitool oli Itaalias ainus korrastatud ja funktsioneeriv institutsioon, kellel olid kasutada suured rikkused. Paavst ei olnud ainult Rooma valitseja, vaid temas sai Itaalia roomameelse elanikkonna koondaja germaanlaste vastases võitluses. Nii sai paavstist Itaalia poliitika valitseja. Kuigi paavst kiitis heaks ja nõustust Bütsantsi impeerium romanum christianumiga ei
annaabi.ee 
