Maailma ja inimsoo loomine (0)

Maailma ja inimsoo loomine

Nüüd olid viimaks kõik valmis inimsoo ilmumiseks. Isegi need paigad olid olemas, kuhu head ja halvad pärast surma pidid minema. Oli aeg inimese loomiseks. On olemas rohkem kui üks seletus, kuidas see toimus. Ühed allikad teatavad, et jumalad pöördusid titaan Prometheuse (kes liitus Zeusiga sõjas titaanide vastu) ja tema venna Epimetheuse poole. Prometheus , kelle nimi tähendab "ettemõtlemist", oli väga tark, isegi jumalatest targem , kuid Epimetheus, kelle nimi tähendab "tagantjärele mõtlemist", oli tuulepea, kes alati oma esimesele impulsile järgnes ja siis meelt muutis. Nii oli seegi kord. Enne inimese loomist oli Epimetheus loomadele ära jaganud kõik paremad omadused - jõu, nobeduse, julguse , osavuse, kavaluse karusnaha, suled, tiivad, karbid jne., nii et inimese jaoks polnud enam midagi järele jäänud, ei kaitsvat kehakatet ega omadust, millega loomade vastu väärikalt võidelda. Liiga hilja , nagu alati, taipas Epimetheus kahetsema hakata ja läks venna käest abi paluma. Siis võttis Prometheus loomise ülesande enese peale ja mõtles välja abinõu, kuidas inimsugu kõigist ülevamaks teha. Tema andis inimesele uhkema kuju kui loomadele, seadis ta nagu jumala püsti käima; ja siis läks Prometheus taevasse päikese juurde, läitis tõrviku ja tõi alla maa peale tule, mis oli inimesele palju parem kaitsevahend kui miski muu, parem kui karusnahk, suled, jõud või nobedus.
"Ja nüüd sai nõrk lühiealine
inimene leegitseva tule, mille abil
õppis palju oskusi."
Teine legend jutustab, et jumalad ise lõid inimese. Esmalt tegid nad kuldse tõu. Kuldset tõugu inimesed olid küll surelikud , kuid elasid nagu jumalad ilma mureta südames, kaugel hingepiinast ja vaevast. Viljapõllud kasvatasid vilja ilma inimesepoolse harimiseta. Need inimesed olid rikkad ka kariloomade poolest ja jumalad armastasid neid. Kui kuldne inimene suri ja hauda maeti, jäi temast järele puhas, heategev hing, inimsoo ihukaitsja.
Selles loomise kirjelduses kalduvad jumalad eksperimenteerima mitmesuguste metallidega ja laskuvad imelikul kombel kogu aeg allapoole, kui arvestada materjalide väärtust. Kui kuld oli ära proovitud, asuti hõbeda juurde. Teine, hõbedane inimtõug oli esialgu üsnagi halb. Neil inimestel oli nii vähe arukust, et nad ei suutnud hoiduda üksteisele liiga tegemast. Ka nemad surid välja, kuid kuldsest tõust erinevalt ei jäänud nende hinged pärast surma elama. Järgmine tõug oli pronksist . Pronksinimesed olid hirmuäratavad, kohutavalt tugevad ning niisugused sõja ja vägivalla pooldajad , et hävitasid oma tõu täielikult omaenda kätega. Sellest kõigest oli aga kasu, sest neile järgnes jumalasarnasete kangelaste hiilgav tõug, kes pidas kuulsusrikkaid sõdu ja elas läbi suuri seiklusi, millest kõigi aegade jooksul pärast seda on räägitud ja lauldud. Lõpuks asusid nad õndsate saarele, kuhu jäid üliõnnelikena igaveseks elama.
Viies tõug on see, mis praegugi maa peal elab: see on raudne tõug. Raudinimesed elavad kurjal ajal ja nende loomuses on ka nii palju kurjust, et nad ei saa iial rahu muredest ja vaevast. Mida enam põlvkondi vaheldub, seda halvemaks nad muutuvad; pojad on alati isadest hullemad. Kunagi tuleb aeg, mil nad metsistuvad sedavõrd, et hakkavad jõudu kummardama; võim samastub neil õigusega ning hea tahte austamine kaob. Viimaks ei pane enam ükski inimene pahaks, kui ülekohut tehakse, ja häbeneb armetute olemasolu, ja siis hävitab Zeus ka nemad. Kuid isegi siis on veel võimalik midagi päästa, kui tavalised inimesed üles tõusevad ja kukutavad valitsejad , kes neid rõhuvad.
Need kaks erinevat loomislugu - viie ajastu müüt ja jutustus Prometheusest ja Epimetheusest - ühtivad siiski ühes punktis. Pikka aega, kindlasti kogu õnneliku kuldse ajastu jooksul, elasid maa peal ainult mehed, naisi polnud. Zeus lõi naise hiljem, kui vihastas Prometheuse peale, kes inimeste eest liiga palju hoolitses. Vähe sellest, et Prometheus varastas inimestele tule, ta korraldas ka seda, et inimesed pidid saama parema osa igast ohverdatavast loomast ja jumalad halvema. Ta tappis suure härja ja peitis head söödavad osad naha sisse, et pettus välja ei tuleks, toppis ta kõige peale sisikonnad. Selle kõrvale kuhjas ta osavasti kõik kondid ja kattis need läikiva rasvakorraga. Seejärel laskis ta Zeusil valida. Zeus haaras kohe valge rasva järele ja vihastas, kui nägi sellesse osavasti peidetud konte . Kuid ta oli juba teinud oma valiku ning pidi sellega leppima. Pärast seda põletataksegi jumalate altaritel ainult rasva ja konte. Inimesed jätavad parema liha endale.
Kuid inimest ja jumalate isa polnud seda laadi olevus, kes tüssamistega niisama lepib . Ta vandus kättemaksu, esmalt inimsoole ja siis inimsoo sõbrale. Zeus valmistas inimestele suure kurjuse ; pealtnäha oli see veetlev ja kena, malbe neiu, kellele kõik jumalad midagi kinkisid - hõbedase rüü, imekauni tikitud loori, õitest põimitud sädeleva vaniku ja kuldse krooni - , nii et too suurest ilust lausa hiilgas. Kingituste järgi kutsutigi seda neidu Pandoraks, mis tähendab "kingitus kõigilt". Kui see ilus õnnetus valmis sai, tõi Zeus ta kõigi ette, ning nii jumalad kui inimesed imetlesid nägusat neidu. Temast, Pandorast, esimesest naisest, põlvnebki naistesugu, kes on meestele nuhtluseks ja püüab oma loomult nendele alati kurja teha.
Teine lugu Pandorast jutustab, et kõigi õnnetuste tulv ei tulenenud tema halvast loomusest, vaid üksnes tema uudishimust. Jumalad kinkisid talle laeka, millesse igaüks neist oli kätkenud midagi halba, ja keelasid seda avada. Seejärel saatsid jumalad Pandora Epimetheusele, kes võttis neiu rõõmuga vastu, kuigi Prometheus oli venda hoiatanud, et Zeusilt ei tohi midagi vastu võtta. Epimetheus võttis Pandora vastu ja alles seejärel, kui too kardetav asi, naine, temale kuulus, taipas ta, kui õigesti oli vend teda hoiatanud. Pandora oli nagu kõik naised äärmiselt uudishimulik . Ta lihtsalt pidi teadma, mis laekas peidus on. Ühel ilusal päeval kergitas ta laeka kaant - ja välja lendas loendamatu hulk nuhtlusi, muresid ja õnnetusi inimsoole. Kohkunud Pandora lõi kohe kaane kinni, kuid juba oli hilja. Ometi oli laekas ka üks hes asi - lootus (Elpis). See oli ainuke hea asi, mida laegas oli sisaldanud, ja see on jäänud tänapäevani inimese ainukeseks lohutajaks õnnetuses. Nii õppisid surelikud mõistma, et ei ole võimalik Zeusi ninapidi vedada ega tüssata. Tark ja kaastundlik Prometheus tuli ise samuti sellel järeldusele.