Maa magnetväli (0)

Maa magnetväli
Maa magnetväli on peaaegu nagu magneetiline dipool , mille üks poolus asub Maa geograafilise põhjapooluse ning teine lõunapooluse lähedal erinedes Maa pöörlemise teljest 11.3° võrra. Paleomagneetilised kirjed osutavad, et Maa magnetväli on eksisteerinud vähemalt kolm miljardit aastat. Mõned loomad, nende hulgas ka mesilased , kilpkonnad ja linnud , kasutavad Maa magnetvälja navigeerimisel.
Kuid mis kasu toob Maa magnetväli meile kõige rohkem? Nagu kõik väljad, levib ka magnetväli lõpmatuseni kaotades jõudu distantsi pikenedes. Veel ka kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusele kosmosesse jäävat välja osa kutsume me magnetosfääriks. Seal kaitseb väli meid päikesetuule (päikeses toimuvate protsesside tagajärjel laengu omandanud osakeste, mis mõjuksid elusorganismidele radioaktiivse kiiritusena) eest suunates osakesi maa pooluste suunas, kus nad siis atmosfääri sisenevad täites taeva virmalistega.
Kuid magnetosfäär võib tekitada ka probleeme. Neljal päeval igas kuus läbib Kuu Maa magnetvälja ning kuupind saab staatilise elektri laengu. Kord kuus möödub Maa kaaslane oma orbiidil läbi magnetvälja saba, mis on suunatud päikesest eemale ning selle saba keskel on laetud osakeste voog. Osakesed tekitavadki kuupinnal staatilise elektri, mida on kinnitanud ka jälgimistulemused NASA Lunar Prospectori nimeliselt kosmosejaamalt aastal 1998. Rutheford Appletoni nimelisest laboratooriumist doktor Mike Hapgoodi mudel pakub välja, et osakeste voog ei ole alati kindla tugevusega ning väli nõrgeneb ja tugevneb 18 aastase perioodiga. Selle põhjal arvab ta, et Apollo programmi ajal oli kiirgusväli väike ning on seda ka praegusel hetkel. Kõrghetk oli aga näiteks 90ndatel ning tõuseb jällegi peale 2012 aastat. USA, Venemaa, India ja Hiina on kõik lubanud saata mehitatud kosmosejaamad Kuu pinnale umbes 2020 aastaks - seega just selleks ajaks kui kuupind peaks olema täis staatilist elektrit. Probleemiks osutub see tõenäoliselt eeskätt kasutuselolevale elektroonikale ning kindlasti ei ole ohutu ka kuutolmu ettearvamatu käitumine. Hapgood selgitab, et staatiline elekter on üks vähem uuritud kosmoselennu ohte ning on väga oluline aru saada, kuidas sellised protsessid toimuvad, et oleks võimalik kosmose laevade projekteerijatel kasutada teaduslike uuringute tulemusi tulevaste kosmoseuurijate kaitsmiseks.