Ma suudan hüpata üle lompide (9)

Ma suudan hüpata üle lompide
Alan Marshall
Raamat räägib Alan Marshalli lapsepõlvest. Alan oli tavaline poiss kes ei olnud samasugune kui teised kuna tal on jalad halvatud.
Suhted ema ja Alani vahel olid head. Alan armastas oma ema. Ema hoidis teda väga. Ema muretses alati kui Alan midagi tema jaoks rasket ette võttis. Vahel ema isegi kartis liiga palju kuigi põhjust nii väga ei olnudki sest Alan suutis igast olukorrast välja tulla.
Alan suutis elada põhimõttel et mehed ei nuta kunagi, sest mida raskem oli oma eesmärke täide viia seda rohkem ta soov sihile jõuda suurenes. Ta suutis isegi käija Turalla mäe kraatris ära kuigi tal olid pärat põlved verised ja sinikaid täis, aga ta ei nutnud kordagi . Isegi siis mitte kui ta Steve McIntryrega kepi võitlust pidas ning mitu tugevat hoopi sai.
Alan oli väga vapper poiss kuna ta julges teistele vastu hakata ja oma seisukohtadele kindlaks jääda.
Alan oli väga rõõmus kui sai peale mitut haiglasoldud kuud välja päikse kätte. Talle tundus välismaailm hoopis teistsugusem kui enne. Vahel tunduvad mullegi asjad teistsugused kui enne näiteks siis kui olen olnud kaua Eestist ära on Tallinn ja kodu ka hoopis paremad kui ennem.
Laste hulgas tundis Alan ennast väga hästi, sest nemad ei pidanud teda vigaseks. Täiskavanud arvasid alati et tai saa hakkama kuid lapsed arvasid teisiti ning nad ei teinud välja et Alan pidi karkudega kõndima.
Alanil oli ka teine pool kes takistas teda paljusid asju tegemast. Teine poiss oli nõrk , kartlik ja täis igasuguseid hädasi. Alanile see Teine Poiss ei meeldinud, sest sealt väljendus ta nõrk külg.
Alani rõõme rikkusid täiskasvanud, kes arvasid et ta ei suuda midagi. Sinikad ning kriimustused teda oluliselt ei heidutanud. Igal õhtul ta ravis neid kuna neid oli tal kogu aeg ning ta oli nendega harjunud .
Raamat lõpeb sellega et Alan kolib koos perega Melbournei kus ta tahab hakata raamatuid kirjutama.
Mari Maasikas
8. klass