Document (0)

Ma suudan hüpata üle lompide Alan Marshall  “Ma suudan hüpata üle lompide” on Austraalia kirjaniku Alan Marshalli 
autobiograafia. Raamat räägib Alani lapsepõlvest. Alan on kirjeldanud olusid 
ja sündmusi, mis aitasid temast teha selle, kes ta praegu on. Raamat algab Alani sünniga ja lõppeb sellega, et Alani perekond hakkab 
kolima Melbourne’i, kus Alan tahab hakata raamatuid kirjutama. Kohe raamatu alguses haigestus Alan, kes muidu oli tugev poiss, 
lastehalvatusse ja varsti peale seda hakkasid ta lihased kokku tõmbuma ja 
jalad muutisid kõverateks. Doktori ainus idee seisnes jalgade lihtsalt sirgeks vajutamisel. Alan põgenes 
oma kehast sellel ajal, kui emata jalgu sirgeks vajutas. Ta vaatas pliidisimsil 
olevaid hirmunud hobuste pilti. Kui Alan oma jalgade pärast haiglasse sattus, sai ta sealt omale kohe sõpru. 
Mis sellest, et ta oli ainuke poiss palatis ja kõik teised oli täiskasvanud mehed.
Mehed imetlesid Alani julgust ja nimetasid teda vapraks, kuigi Alan ise nii ei 
arvanud. Haiglas sõitis Alan ratastooliga, kuid kuna tema perekond oli suhteliselt 
vaene, ei jaksanud nad ratastooli koju osta ja nii hakkaski Alan ringi liikuma 
karkudel. Alguses liikus ta siiski veel ratastooliga ka kodus, sest tema käed ei olnud 
veel piisavalt tugevad, et ainult karkudel ringi liikuda, siis võis ta päevas 
karkudega liikuda ainult paar tundi. Alan elas põhimõttel, et mehed ei nuta kunagi, sest mida raskem ettevõtmine
tal ees oli, seda suuremaks muutus himu eesmärk lõpule viia. Alan ei 
tundnud sõna “vigane”, sest tema arusaamist mööda võis seda kasutada 
teiste inimeste kohta, küll aga mitte tema kohta. Alan tegi kõike, nagu 
tavalisedki poisid. Alan õppis isegi ujuma ja seda ei osanud ükski teine poiss 
Turallas. Ta käis poistega metsas jahil ja ka kalal. Ta ronis kõikjale, kuhu 
võimalik ja võitles teiste poistega nagu tavalisedki poisid. Kuigi tema võitlus 
Steve McIntyre’iga ei olnud päris tavaline võitlus. Nimelt-nad võitlesid 
keppidega. Selle idee oli pakkunud välja Alani isa, kes oli mures, et Alan võib 
kaotada, kuna kui talle vast karke lüüa kukuks ta pikali ja tema tugevatest 
kätest ei oleks enam mingit kasu.


Alan sai oma isaga väga hästi läbi ja neil oli tugev isa-poja suhe. Alani isa oli 
kasvanud farmis ja nüüd töötas ta hobuste taltsutajana. Alanile meeldis 
vaadata, kuidas ta isa töötab ja kuidas ta isa hobustega suhtleb. Alan sai ka oma emaga väga hästi läbi ja ta armastas teda väga. Alani ema 
küll muretses pidevalt Alani pärast, sest ta oli ju siiski halvatud ja tema 
liikumine oli piiratud. Rääkides armastusest siis Alan armastas veel kedagi peale oma ema ja isa – 
Maggie Mulligani. Maggie oli suhteliselt poisilik tüdruk, sest tema vaatas 
võitlusi pealt ja ei kaevanud kunagi õpetajatele. Alanile meeldis eriti, kui 
Maggie tema käru, kus poiss ise sees istus, lükkas. Joe Carmichael oli Alani parim sõber. Joe elas päris Alani lähedal ja peale kooli
olid nad alati koos. Joe ootas alati Alanit järgi, kui Alani käed ära väsisid ja kui 
ta puhata tahtis. Koos Joega tegi Alan palju. Nad ronisid Turalla mäe 
kraatrisse, mis sest et Alani põlved olid pärast sinikaid täis ja kriimustatud. 
Alan käis koos Joega ka kalal, kus Joe läbi õnnetuse oma püksid ära põletas. Joe arvas, et tiigis, kuhu ta oma ema pardid ja haned peale kooli ajas, võis 
leiduda kõike, kuid Alan nii ei arvanud. Vahel peale kooli, kui oli tuulisem päev
panid Alan ja Joe sipelgatest meeskondi tühjadesse kalakonservidesse ja lasid
nad tiigile. Poisid proovisid koos ka päästa ühte põua ajal kukkunud hobust. Nad vedasid 
talle küll vett, kuid Alan väsis ära ning hobune pidi siiski surema. Alani maja juurest möödusid tihti kotimehed, kellega Alanile meeldis väga 
rääkida. Ühe kotimehe nimi oli Viiuldaja, sest ta hoidis oma pead viltu just 
nagu mängiks viiulit. Alanile meeldis Viiuldajaga rääkida. Paar päeva peale 
Viiuldaja viimast külaskäiku said Alan ja ta isa teada, et Viiuldaja oli oma 
enese lõkkes surnuks põlenud. Kotimehed rääkisid temaga erinevalt.Üks hulkurist metsamees McLeod, lubas 
Alani võssa, kus ta töötas kaasa võtta, kui poisi vana lubab. Kuna Alani isa 
lubas, siis läkski Alan koos McLeodiga võssa mehele appi. Raamatus jutustab 
Alan väga elavalt, kuidas nad Peteriga vankri kriuksudes mööda teed sõitsid. Ta seletab pikalt suursugusest metsast, kust nad läbi sõitsid. Peter jutustas Alanile palju lugusid ja Alan kohtus tänu sellele reisile paljude 
uute inimestega. Peale teekonda, tahtis isa teada kõiki üksikasju, mis seal juhtus. Alani isa pidas hobuseid juhtides käsi väga oluliseks. Seal mainib Alani isa 
mitme aasta kohta esimest korda, et Alan ei suuda ratsutada. Peale haiglast 


koju tulekut oli isa rääkinud alati nii, nagu oleks Alani ratsutamine vaid nädala
õppimise küsimus. Koolis oli ühel poisil araabia tõugu poni, kelle nimi oli Tähesära. See poni oli 
Alani jaoks täiuslikkuse sümbol. Igal suurel vahetunnil ratsutas poni omanik 
Bob Carlton Tähesäraga joogikohta. Ühel päeval tegi Alan Bobile ettepaneku, 
et ta võib ise Tähesäraga joogikohta sõita. Bob nõustus ja aitas Alani 
sadulasse ning jagas juhtnööre. Poni imes vett kiiresti ja Alanile sööbis see 
tunne igaveseks mällu. Sellest ühest joomas käimisest sai harjumus ja Alan hakkas Tähesäraga iga 
päev joomas käima. Alanit hämmastas, kuidas ratsa kooli õpilased kergelt hobuse seljas püsivad 
ja ta tahtis ise sõita sama moodi. Kuid tema keha ei olnud suuteline seda 
tegema. Peale aastat Tähesäraga joogikohta ratsutamist Proovis Alan galoppi. Ühel päeval ei sõitnud Tähesära tavalist teed pidi, vaid läks joogikoha juurest 
ringiga kooli juurde. Kitsal teel olid okastraadid ja kuna Alan poni juhtida ei 
suutnud siis takerdus Alani jalg okastraati ja kiskus jala verele. Ühel päeval ratsutas Alan Tähesäraga koju ja tõestas oma isale, et ta suudab 
ratsutada. Alani isa lubas poisil ka enda ratsastatud hobustega ratsutada. Kui Alani isa sai teada, et Alan tahab saada kirjanikuks suhtus ta sellesse 
hästi ja ei teinud seda maha. Nagu ma juba alguses ütlesin, lõppeb raamat sellega, et Alani pere otsustab 
kolida Melbourne’i.