10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2014-05-04
Kuupäev, millal dokument üles laeti
4 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
liiiizuh
Õppematerjali autor
Eesti olümpiavõitjate saavutused Alfred Neuland Neuland võitis kulla kaaluklassis alla 67,5 kilo Antwerpenis 1920 tulemusega 257,5 kilo. Neulandi eri tõsteviiside tulemused olid 72,5 kilo ühe käega surumises, 75 kilo ühe käega tõukamises ja 110 kilo kahe käega tõukamises. Pariisi 1924. aasta olümpiamängudel sai Neuland hõbemedali kaaluklassis 75 kilo. Neulandi tulemused viiel eri alal olid maailmarekord 82,5 kilo ühe käega rebimises, 90 kilo ühe käega tõukamises, 77,5 kilo kahe käega surumises, 90 kilo ühe käega rebimises ja 115 kilo kahe käega tõukamises. Neuland võitis maailmameistritiitli Tallinnas 1922. aastal. Karjääri jooksul püstitas ta 12 maailmarekordit. Eduard Pütsep Olümpiavõitja 1924 kärbeskaalus ja EM-hõbe 1927, Eesti esimene olümpiavõitja maadluses, MM-võistluste hõbe kreeka-rooma maadluses 1922, MM-võistluste 4. koht kreeka-rooma maadluses 1921, kolmekordne Eesti meister (1921 -- 1925) Osvald Käpp Olümpiavõitja 192
samuti on teda treeninud Helgi Parts, Aleksander Tammert seenior ning kuni 30. augustini 2006 Uno Ojand. 22. märtsil 2009 püstitas ta Rootsis Växjös tulemusega 69.51 sisemaailmarekordi. Maailmame is trivõ is tlus e d Kuld 2007 saka Kettaheide Hõbe 2005 Helsingi Kettaheide Hõbe 2011 Daegu Kettaheide Pronks 2009 Berliin Kettaheide Heiki Nabi Heiki Nabi Heiki Nabi (sündinud 6. juunil 1985) on Eesti maadleja ja on pärit Hiiumaalt Hilleste külast. 26. septembril 2006 tuli Heiki Nabi Hiinas Guangzhous toimunud maailmameistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses kehakaalus kuni 96 kg maailmameistriks. Saavutus Heiki Nabi võitis Londoni Olümpiamängudel 2012. aastal hõbemedali. Seitsmekordne Eesti meister Kreeka-Rooma maadluses (2005, 2006, 2007, 2009, 2010, 2011, 2012) Eesti maadlusliit on valinud Heiki Nabi parimaks Kreeka-Rooma maadlejaks kolm korda 2005, 2006, 2008. aastal Kasutatud materjalid
Nende kasutamine puhtärilistel eesmärkidel on Olümpiaharta järgi rangelt keelatud. Nende õiget kasutamist kontrollib iga riigi rahvuslik olümpiakomitee. OLÜMPIASÜMBOL 5 omavahel põimunud värvilist rõngast. Värvid alustades ülalt vasakult on: sinine, must, punane, kollane ning roheline. Vähemalt üks neist värvidest on iga riigi lipul, samuti sümboliseerivad need eri maailmajagudest pärit sportlaste ausat ning sõbralikku jõukatsumist olümpiamängudel. Olümpiasümboli idee esitas P. de Coubertin 1913.a. Rõngaste värvid ülalt vasakult on sinine, must ja punane ning alt vasakult kollane ja roheline. Kollane rõngas ühendab sinist ja musta ning roheline musta ja punast rõngast. Kogu kujund on
mängudel osalema ka roomlased. Aja jooksul hakkas mängude religioosse poole osatähtsus kahanema ning sportliku poole tähtsus kasvas, kuni mängud muutusidki pelgalt spordivõistlusteks, mille ilus traditsiooniline osa oli peajumal Zeusi ülistamine. (Antiikolümpiamängud, 2012) 2.4. Esimesed olümpiamängud Esimestel olümpiamängude kavas oli vaid üks spordiala milles oli staadionijooks staadioni pikkus oli tol ajal 192,27 meetrit. Esimeseks olümpiavõitjaks tuli Elisest pärit kokk Koroibos. (Antiikolümpiamängud, 2012) 2.5. Olümpiamängude kava Antiikolümpiamängude õitsenguajal nägi korraldus ette, et avapäeval võistlusi ei toimunud: peeti vaid pidulikke rituaale ja ohvritalitusi. Teisel päeval toimusid võistlused noortele, kes proovisid osavust, kiirust ja jõudu kiirjooksus, maadluses, pentatlonis, rusikavõitluses ja pankraationis. Pankraation oli segu maadlusest ja rusikavõitlusest. Kolmandal päeval
Balti matsi suusatamises ja laskesuusatamises võitis Eesti koondis. 1966 - N Liidu noore meistrivõistlustel murdmaasuusatamises saavutasid kaksikvõidu Vaike Grünberg ja Erika Valdson. 3 x 3 km teatesõidus võitis esikoha Kalevi kolmik Ann Karu, Erika Valdson ja Ingrid Mägar. Sügisel valmisid Paul Pahla ehitatud tehisrajad (freeslaastud+pilliroog) Kose-Lükatile(800 m) ja Kallaveresse(300 m). 1967 - N Liidu meistrivõistlustel mäesuusatamises Terskolis oli Rakverest pärit Tuuli Truu kiirlaskumises viies ja arvati N Liidu Grenoble olümpiakoondise kandidaadiks. Murmanskis peetud Põhja mängudel oli suurüllatajaks Eesti teatenelik Aavo Teigamägi, Tõnu Kinks, Hain Kinks Valeri Zelentso, kes võitis 4 x 10 km teatesõidu. Zelentsov oli võidukas ka 30 km distantsil. Dünamo koondises tulid meeskondlikus kahevõistluses N Liidu meistriteks Tõnu Haljand ja Hasso Jüris. Kahevõistleja Tõnu Haljand täitis esimese eestlasena suurmeistri normi.
iseloomustab Kristinat kui töökat ja lahtise peaga tüdrukut, kes sai õppimisega suurepäraselt hakkama. Kehalise kasvatuse õpetaja arvates oli Kristina siiras ja armas ning meeldivalt tagasihoidlik. Võistlustelt tulles ei uhkustanud ta kunagi oma saavutustega ja oli spordis oluliselt silmapaistvam kui teised õpilased. ( Pulleritsu spordiblogist: http://suusk.blogspot.com/2010/02/pullerits-kas-tahate-piiluda-eesti.html) Kristina on tunnistanud, et tema sportlase geenid on pärit vanematelt ja et ta on hapniku- tarbimise geenius. Kuid eeldused ei tee kellestki olümpiavõitjat, tähtis on kohutav tahtmine, usk ja soov unistuste täitumise nimel teha meeletut tööd. Just seda kohutavat tahtmist on isa ja ema Kristinale geenidega kaasa andnud ja õpetanud mitte alistuma. Juba kaheaastaselt panid vanemad Kristina suuskadele ja kui ta kukkus, siis tuli tal ka ise, teiste abita, püsti tõusta.
arenenud. A.Kiini oli õnne rohkem ja oli rohkem probleeme rehvidega. Ja jõudis Tallinnasse tagasi ajaga neli tundi ja kolmekümne üheksa minutiga. Seda sündmust loetakse Eesti auto-ja mootorrattaspordi sünnipäevaks. Aastad 1966-1975 Motokrossi kolmandaks aastakümneks oli motoklubide võrk Eestis põhiliselt välja kujunenud. Häid krossisõitjaid kerkis esile Järvakandist, Harjust, Viljandist, Rakverest, Tartust, Pärnust, Kohtla-Järvelt ja Türilt, innukalt harrastati krossisõitu ka Võrus, Valgas, Kundas, Põlvas, Lihulas ja mitme pool mujal. Kasvulava oli seega piisavalt avar järelkasvu järjepidevuse tagamiseks, kuid soovida jättis treeninguline kvaliteet ja ala perspektiivne juhtimine. Mitmes klubis ei olnud krossisõit aastaringne harrastus, mõnel pool sõideti krosse mitme teise motoalaga kahasse. Mis Tallinnasse puutub, siis kahes meie põhilises motoklubis:
professionaalsed sõudjad nagu igal teiselgi spordialal. Ka Eestis on sõudmine väga pikkade traditsioonidega, olles alguse saanud ülikoolilinnast Tartust, kus üliõpilased olid esimesed sõudjad Emajõel. Üliõpilasspordina on sõudmine Tartus endiselt populaarne, samas kui professionaalne sõudmine on rohkem kandunud Pärnu ja Narvasse, kus on suurepärased võimalused ala harrastamiseks. Ka viimased tiitlivõistluste medalivõitjad on just pärit eelnimetatud linnadest. Sõudepaatide ja –aerude peamine areng ja kujunemine jääb ajavahemikku 1800-1860, mille jooksul sai võistluspaat endale kronsteinid, pöörleva tulli ja liikuva pingi. Tänapäevane sõudetehnika kujunes samuti põhiliselt välja 19. sajandi alguses, mida 20. sajandi alguses uuendas S. N. Fairbairn nii, et sõudjad kasutasid igas tõmbes palju suuremas ulatuses keha tööd kui varem. 20
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid