Luulekogu hõlmab endas nii eesti- kui ingliskeelseid luuletusi, enamik neist on kirjutatud armastusest otseselt ja sellest, kuidas armastust võib leida väga lihtsatest ja väikestest asjadest. Kuues pikas armukese-luuletuses iseloomustab autor võõraid maid ja rahvaid, ühtlasi on need reisikirjad. Ülejäänud luuletused on erinevad, ent pea kõigis on läbivaks teemaks armastus. „Lapsetapp“ erineb minu jaoks ülejäänud luulekogu loomingust selle poolest, et konkreetselt armastust luuletekstis ei mainita, ning on üsna keeruline aru saada, kas kõneleja on autor ise või keegi teine. Samas sarnaneb luuletus autori ülejäänud loominguga nii oma kompositsiooni, väljendusviisi kui emotsionaalsuse poolest. Esmamulje Kaldmaa luuletusest „Lapsetapp“ on minu jaoks kahtlemata negatiivne, kuid siiski nauditav. Negatiivse alatooni luuletusele loob juba selle pealkiri, mis toob silme ette pildi
1 M. K r i d 1. Wstep do badan nad dzielom literackirn. Wilno, 1936; Teoria badan literackich w Polsce. Opracowal H. Markiewicz. Kraków, 1960, I-II; E. B o j t á r. L'école «integraliste» polonaise. Acta Litteraria Academiae Scientiarum Hungaricae, XII- 1970, No 1-2. 2 . . . , 1953. 3 3 Vt. näiteks: M. JI. . . -- , III. . . - , .198, 1967; B. . . «». -- Kogumikus: Poetics, Poetyka, , II. Warszawa, 1966. luuletekstis,4 samal ajal aga peab tema informatiivsus järsult langema. Kui pidada luulet tavaliseks tekstiks, mis on koormatud lisakitsendustega (teatud vaatepunktist aga tundub niisugune määratlus olevat täiesti veenev), või ehk, parafraseerides sama mõtet argiselt lihtsustatult, kui arvata, et poeet väljendab samu mõtteid mis tavalised kõnelejad, lisades kõnele mõningad kaunistused, siis muutub luule ilmselt mitte ainult tarbetuks, vaid ka võimatuks -- ta muutub
Luulekogus on uut ja rõõmsamat elu ennustavad luuletused, kuid teatud luulekogu osad panevad mõtlema inimese piiride ja vabaduse üle. Algusluuletuses "Raiperoheline" on igapäevasele elule antud kevade ja taas elluärkamise tähendus. Lõpuluuletus "Noorkuuhommik" on tegutsemis tahet ja energiat andev, motiveeriv. Luuletus "Noorkuuhommik" innustab lugema ka teisi Kristiina Ehini teoseid. Luulekogu on üles ehitatud nagu ühe hinge arenemine. Ehini luulekogu esimeses luuletekstis "Raiperoheline" sõnades "Muinasaegades välja / kannatuskäärude kaldad / ikka veel rohelised pajupuud / mehed ja naised / kummardamas armastuse ette" on tunda kannatuste ja mineviku valu. Tunne muutub iga hetkega vähem oluliseks nagu kevade lumi, mis peale soojemaid kevadpäevi kaob. Mineviku valu on justkui lumi, mis sulab kuni kaob. Luuletus paneb mõtlema uutele võimalustele ning innustab teostama unustatud unistusi. Hinge ehk inimesearengu järkudel on tõuse ja mõõnu
Tõelise vabaduse saavutab inimene C järgi üksnes iseeneses, uskudes kristlikku Jumalat. ,,Suur maailmateater" tuntuim barokne looming. Selles enamasti usumotiive sisaldavas lühinäidendis kasutas C tihti ainesena Piiblit, kuid leidub ka näidendeid, mille süzee kuulub tervikuna temale endale. Luule, metafüüsiline, metafüüsika- käsitlus kogemusvälisest tegelikkusest. Metaf luule kasutab väga selget kõnekeelt. Ka keerukas kujundlikkus sünnib luuletekstis otsekui sundimatult, rääkimise käigus. John Donne ,,Luuletused" 1650. manerism: peen ja valitud kujundlikkus. Sai nime Marino järgi, tähistades Marinole omast tundelist ja sensaalset, tugevasti mütoloogiale toetuvat kujundlikkust. Manerismina on mõnikord mõistetud renessansi ja baroki vaheliset metafoorset stiili tervikuna. Marino ,,Adonis" (1623) John Donne. (1572-1631) Tema loomingus ilmneb lähedus barokile. Rõhutud intellektuaalsus, teadlikud vaimumängud. Metafüüsiline luuletaja
sõnade ja asjade vahelised piirid, siin sõnad ongi teod. Seotud deklaratiivsete kõneaktidega. Nt. Soovin õnne. Ei väljendata mingit protsessi, teostatakse seda. Teksti vastandlikud fundamentaalsed omadused: - ülearusus - kõnes on alati palju rohkem ülearust kui keeles. Kõige rohkem on ülearust teismeliste tüdrukute dialoogis (kõige vähem informatiivne), aga leidub ka asjalikes paberites. Kõige vähem sisaldavad ülearust materjali kunstilised tekstid, luule. Luuletekstis on kõige vähem selliseid sõnu, ilma milleta võib hakkama saada. Ülearusus on samas teksti moodus muretseda selle eest, et info oleks kättesaadav. - lünklikkus - ükski tekst ei sisalda kõike, mis tema mõistmiseks vajalik on. Eriti lünklikud on dialoogid. (Nt. vastus - "Jah".) Teksti mõistmiseks vajalikku entsüklopeedilist informatsiooni selles tavaliselt ei ole. Lünklikkuse tüüp on ka teksti aktuaalsuse situatsioon - ajastu muutudes mõistavad inimesed tekste erinevalt.
St luule puhul hakati jälgima teisi mõjusi, uusi kontekste, nt väga oluline oli 20.saj alguse avargandi mõju (sürrealism, espressionism, anarhism, futurism jne). 90ndael punk-poeetika nt Tõnu Prddetski???, mis kandis tihti poliitilist kriitikat. Ei leia sel ajal väga isamaa luulet. Isamaalised tekstid on harrastus-luuletajate poolt.. Põhimõttelised muutused, mis olulised kogu 90ndate vältel ja isegi 00ndatel, on kolm: lüürilise mina muutumine, luuletekstis hakatakse kasutama võõrast sõna st intertekstuaalsus ja luuletustes võib leida mitmesugust keelekasutust (tuuakse sisse argine kõnepruuk, suuline kõne jpm vt nt Hasso Krulli). Kristiina Ehin tänapäeval populaarseim, tema luule on klassikalist tradits kõrgemat stiili jätkav, puuduvad argised kujundid ja muu ’madal’ kraam. Nüüdiskirjanduse ja 90ndate ülemineku aja suur klassik Indrek Hirv, Eesti luule traditsiooni teadlikult jätkav luuletaja. Tema eeskujudeks Euroopa modernistid
sõnade ja asjade vahelised piirid, siin sõnad ongi teod. Seotud deklaratiivsete kõneaktidega. Nt. Soovin õnne. Ei väljendata mingit protsessi, teostatakse seda. Teksti vastandlikud fundamentaalsed omadused: - ülearusus - kõnes on alati palju rohkem ülearust kui keeles. Kõige rohkem on ülearust teismeliste tüdrukute dialoogis (kõige vähem informatiivne), aga leidub ka asjalikes paberites. Kõige vähem sisaldavad ülearust materjali kunstilised tekstid, luule. Luuletekstis on kõige vähem selliseid sõnu, ilma milleta võib hakkama saada. Ülearusus on samas teksti moodus muretseda selle eest, et info oleks kättesaadav. - lünklikkus - ükski tekst ei sisalda kõike, mis tema mõistmiseks vajalik on. Eriti lünklikud on dialoogid. (Nt. vastus - "Jah".) Teksti mõistmiseks vajalikku entsüklopeedilist informatsiooni selles tavaliselt ei ole. Lünklikkuse tüüp on ka teksti aktuaalsuse situatsioon - ajastu muutudes mõistavad inimesed tekste erinevalt.
Interteksuaalsuse mõiste J. Kristeval ja H. Bloomil. Intertekstuaalsus: Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31). Intertekstuaalne ruum:"Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks" (J. Kristeva. Poesie et negativite. Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline vaid semanalüüs, mis peaks vastama vähemalt kolmele tingimusele: - ta peab vaatlema kirjanduslikku lausungit ,,mitte kui punkti (püsiv tähendus), vaid kui tekstiliste tasandite lõikepunkti, kui erinevate kirja liikide -- kirjaniku, saaja (või tegelase),
Bloomil. Intertekstuaalsus: Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31). Intertekstuaalne ruum:“Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks“ (J. Kristeva. Poesie et negativite. – Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline vaid semanalüüs, mis peaks vastama vähemalt kolmele tingimusele: - ta peab vaatlema kirjanduslikku lausungit „mitte kui punkti (püsiv tähendus), vaid kui
saama tõuke mõne "teise" diskursuselt. Intertekstuaalsus. Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine. Krull. Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks. (Poésie et négativité, 1969) Interteksti kontseptsioon lähtub Bahtini dialoogilisusest. Terminit kirjeldab Semeiotiké. 1969 Barthes´i Tekst on Kristeva interteksti variant. Paragrammatism. Intertekstuaalne protsess, milles eri diskursuste kokkupõrkamisel hävib nende algupärane subjekt, nende "mina", ilma et seda ära kasutav luulediskursus ise looks mingi uue kindlalt defineeritud subjekti. Krull
annaabi.ee 
