Luulekogu "Lille süda" analüüs (0)

Luulekogu analüüs “Lille süda” Merike Krämer Analüüsin Merike Kärmeri luulekogumikku „Lille süda“. Valisin selle luulekogu, sest see oli  esimene kättesaadav luulekogu, mille mu ema leidis. Mulle tundub, et luulekogu meeleolu on  rõõmus ja igatsev, autor räägib oma lähedastest inimestest ja tuttavatest asjadest, kuid ka  inimeste või esemete kaotamisest. Pealiselt on luulekogu teemaks lüürilise mina elusündmused ja tunded erinevate asjade või  inimeste vastu. Luuletused on rahulikud, aga ka põnevad ja lüürilised. Autor on järginud  õigekirjareegleid. Peaaegu kõik luuletused on südantsoojendavad, sest autor on võrrelnud  paljut lilledega ja maininud paljusid taimedega toimivaid nähtusi. Vaatamata sellele on  luuletused siiski veidi kurvameelsete alatoonidega.                                                                      Näiteks on luuletuses „Pojale“ kirjutatud nii: Männertreu – nii kutsutakse / sini-valkjaid  õiekesi siin. / Pojale ma mõtlesin / ja sini-valge õiega / siis teda võrdlesin.                           Samuti on kirjutatud luuletuses „Tütrele“ – nii vaatasin ja aru sain, / et justkui oma tütreke, /  sama uhke, valge õis.                                                                                                                    Sellised võrdlused on minu arvates armsad ja need meeldivad mulle, sest see näitab, et autor  hoolib nendest inimestest.  Luuletustes on mainitud palju päikest, õnne, rõõmu ja südant/armastust. Peaaegu igast  luuletusest võid leida ühe nendest sõnadest.                                                                                  Kolm erinevat näidet kolmest erinevast luuletusest:                                                                      Nt 1: Sa tulid kui õhtune päike, / suu sulas siis suule,                                                                 Nt 2: Suvepäike kõrgelt kuum kui / kõrvetab ja lehekesi pruunistab,                                           Nt 3: Päike kuum ei närbuta ta õielehti, / kui vilud tuuled puhumas,  Usun, et autor räägib läbi luuletuste oma enda elust ning kasutab selleks lüürilist mina. See on olemas nii kirjeldavates kui ka jutustavates luuletustes, kas mina-vormis tegusõnana või  rääkides oma esemest või perest.                                                                                                Nt: Ma panin nad mulda, / kuigi teadsin, et / merekivikesed ju ei õitse.                           Muidugi esineb ka inimeste kohta luuletusi, kus pole lüürilist mina kasutatud, aga mulle 


tunduvad need luuletused rohkem võõrandatud – nagu need oleksid kirjutatud kellegi poolt,  kes ei tunne isikut, kellest kirjutatakse. Luuletustest, mida lugesin, olid umbes pooled jutustavad ja pooled kirjeldavad. Luuletustes,  milles autor on kirjutanud inimestest või kohtadest, on suurejaoliselt kirjeldavad, ja jutustavad luuletused on need, kus lüüriline mina räägib oma kogemustest või lugudest.                  Kirjeldav nt: Kodu ei ole kokku kuhjatud kraam / või kuldsed aiapostid.                         Jutustav nt: Siin võõral maal / kasvatan ma võõrasemasid. / Kasvukohaks valisin kõrge  kaljupealse, / kastan neid ja silma peal neil hoian.                                                           Märkasin veel, et jutustavatel luuletustel on sageli pealkiri luuletusest osa, nii, et seda on  kasutatud luuletuse esimese lausena/lausepoolena.                                                                       Nt 1: Lapsena igatsesin minna / koos naabritädiga kirikusse.                                                   Nt 2: Vahel ma tunnen, / et nendes lillelehtede soontes voolaks / justkui minu veri.             Ma pole varem seda näinud ning see tegi lugemise veidi põnevamaks.                                        Luuletustes, kus ei ole kasutatud selliseid pealkirju on üldiselt tavaliste pealkirjadega, näiteks  on kasutatud pealkirju luuletuse adressaadi nimetamiseks.                                                        Nt 1: „Pojale“                                                                                                                                 Nt 2: „Lapselastele“                                                                                                                       Kui vaadata terve kogumiku pealkirja, „Lille süda“, siis on selge kust see võis tulla. Autor  kirjutab palju lilledest ja armastuse või igatsuse teemadest ning ma usun, et selle järgi ongi  pandud selline pealkiri. Väga vähestes luuletustes esines riimi, kui esines siis oli see lõppriim. Arvan, et autor sai oma mõtteid ja lugusid avaldada paremini ilma riimideta.                                                                   Nt: Sind mu arm, armastan rohkem, kui vast peaks. / Sinu iga sõna mu luules muutub reaks.  Mõnes luuletuses on autor kasutanud samu riime erinevates salmides, või isegi tervet salmi  uuesti korranud.                                                                                                                     Näiteks kordub see salm nii luuletuse alguses kui ka lõpus: Joonista oma päev üles, / tee  sellest pinnalaotus, / hoia oma päeva süles / ja sa tunned, kui suur / on kaotus, kui ta kaob.  Ühes luuletuses kordub fraas „Kõrs kõrre järel ehiti“ kuus korda. Luuletused on üldiselt ühe  salmilised ja on nii pikki kui lühikesi. Salmidega luuletused on need, kus on kasutatud kõige  rohkem riime.                                                                                                                                 Kuna algriime ja lõppriime on vähe siis on suurem osa luuletusi vabavärsilised.


Luuletustes ei leidunud eriti palju sõnamängu, aga epiteete oli peaaegu igas luuletuses.  Epiteete on autor palju kasutanud asjade iseloomustamiseks nagu näiteks on „kuldne“ ja  „kaunis“ või „armas“ palju kasutuses.                                                                                        Nt 1: Õhtul, kui päike loojunud, / siis lille kuldne kuma / veel pimeduse saabudeski kuldab  kalju äärt.                                                                                                                                      Nt 2: Päikesekullas sätendab, / õrn roosa-valge lillekübar peas.                                                   Nt 3: Ta kindlalt seisab / tuules, päikses, vihmas, / ajaga vaid kaunimaks veel muutub. Mainisin, et autor on võrrelnud inimesi lilledega. Samuti on ta seostanud lilli tunnete ja  elusündmustega ning lisanud pea igale teisele leheküljele pildi mõnest lillest.                            Kui võrdlus ei olnud seotud lilledega, oli see ikkagi kuidagi seotud looduse või loomadega. Nt 1: Must vari mind puudutas, / kui märja liiva kajakat.                                                         Nt 2: Olen tühi kui teokarp rannal. Kui vaadata ja otsida metafoore, siis leidub neid üsnagi palju.                                                     Nt 1: sõnapuru suus on sõlmes (Tähendus: Sõnad on suus ja peas sassis)                                    Nt 2: naabritädi juba ammugi Taeva kodus (Tähendus: naabritädi ei ole enam elus)                   Nt 3: Pakane, kui küüned maasse / lükkind, on ohus armsad / lillehinged õrnad (Tähendus:  Õrnad lilled ei kannata, kui ilmad külmemaks lähevad)                                                             Mulle väga meeldib, kuidas autor on kasutanud lillede kasvatamist peaaegu nagu  metafooridena. Ta räägib nendest viisil, mis nii öelda ühendab tema elu, lilledega. Kasutatud  on omadussõnu ja epiteete, mis justkui aitavad tunda seda, mida lilled tunnevad.                       Nt: Suvepäike kõrgelt kuum kui / kõrvetab ja lehekesi pruunistab, / siis varju püüan leida  neile / ja kasta silmaveega / rulli keerdunud õiekroone. / Meil oleks justkui üks elu. Ka isikustamist on autor kasutanud. Neid oli tunduvalt rohkem süngemates ja veidi  kurvemates luuletustes.                                                                                                               Nt 1: must vari mind puudutas                                                                                                       Nt 2: karge meri võtab nad kaisutada                                                                                             Nt 3: süda rõõmustab siis põues Kui küsida miks need luuletused ühes kogus on, siis oleks minu vastus, sest need sobivad  kokku. Need luuletused on nii erinevad ja samas sarnased. On kasutusel sarnased teemad,  sõnad, fraasid ja tundeväljendused, aga kõik luuletused on oma olemuselt erinevad, sest need  räägivad erinevaid asju. Nii nad moodustavad terviku.                                                                


Kuigi ma ei ole eriti suur luuletuste entusiast, saan ma seda luulekogu hinnata. Seda oli ausalt  öeldes lõbus lugeda ja analüüsida, sest autor on jutustanud huvitavatest lugudest läbi oma  luuletuste. Tore oli lugeda, kuidas ta asju iseloomustab viisidel, millest ma ei oleks osanud  mõeldagi. Luuletused tegid meele rõõmsaks ja kuigi luuletustest arusaamine oli vahel raske,  aitas see mul paremini mõista, kuidas autor luuletuse kirjutamise ajal end tunda võis. Mitte  kõik luuletused ei olnud rõõmsad, aga isegi kurvematel luuletustel olid ilustavad epiteedid.  Analüüsimine andis mulle uusi ideid ja motivatsiooni kasutada uusi meetodeid asjades, mida  armastan teha. Õppisin läbi analüüsimise palju ja see meeldis mulle.