Lühike analüüs Wimbergi luule põhjal (0)

Millest kõneleb Wimbergi luule?
Äsjalõppenud lugemisaasta eesmärk oli ärgitada inimesi kätte haarama ka muid kirjutisi peale restoranimenüüde ning televiisorikavade. Siinsamas Eestiski on viimasel kümnendil ilmunud palju luulet ja proosat uute ning väga huvitavate kirjanikuhakatiste sulest. Üks mulle isiklikult enim silma jäänud luuletaja on Wimberg , kodanikunimega Jaak Urmet .
Luulekarjääri algul kirjutas Wimberg (kes seda pseudonüümi juba seitsmendast-kaheksandast klassist saadik kasutanud) peamiselt lastele, kuid hiljuti avaldas mees oma kolmanda luulekogu
„Wabastatud Wärsid“. Wimbergi luule on lihtne ja eestlastele omane. Wimberg armastab kirjutada kõigest, mis tema ümber on – on ta ennast isegi nimetanud lootusetuks grafomaaniks. Wimberg on kriitikutes kutsunud esile vastakaid arvamusi . Paljud, eriti Berk Vaher , on arvamusel, et Wimberg on liialt naiivne ning „täiskasvanute luule“ kirjutamise asemel oleks pidanud jääma lasteluuletuste juurde. Kuid miks ei või luule olla naiivne?
Wimberg on luuletaja, kes, igivana klišeed kasutades, toob halli argipäeva killukese päikest. Minu nägemist mööda on Eesti luulemaastikul liialt palju poeete, kes näevad maailma läbi trööstitusega kaetud prillide . Vastupidiselt neile kirjutab Wimberg teemadel , mis panevad inimesed muigama. Paljud Wimbergi luuletused on põimitud eneseirooniaga ning irooniaga luuletamise kohta üleüldiselt, näiteks luuletuses „Hakkan kõigile meeldima“:
see on tõesti väga lihtne
et mitte öelda – käkitegu
tunnis kirjutaks nii viis luuletust
kui vahepeal kätt ei puhkaks
siis rohkemgi
olen mina ikka loll olnud
olen kogu aeg arvanud
et luuletada on raske
oh, luuletada on lihtne!
Kui luule kannab mingit eesmärki, siis on selleks lugeja mõtlema panemine . Wimberg suudab küllaltki lihtsate luuletustega seda ka teha. Nagu ennem välja toodud, on ta luuletused eestlaslikud ning paljud meie seast tunnevad endid Wimbergi ridadelt kindlasti ära. Positiivsed ning kergelt iroonilised luuletused tekitavad inimestes lootuse helgema tuleviku peatsest saabumisest ning annavad märku, et seniks võib endi suile väikese muige lubada. Olgem ausad, Eesti inimene ei hiilga just oma suure lugemusega. Ehk on Wimberg just see poeet , keda võib kätte võtta ka kõige luulekaugem inimene?
„Kuueteistkümneaastased“
Jalas valged papud, seisab seal ja
hästi tunneb ennast.
Juuksevärvis, soengus , riietuses
stiilinäppeid Lennast.
Pea sees Korn ja Rate ’i konto füssa
kontrolltööga segi.
Kas on õhtuks rohelist – kõikk eile
Raido ära tegi?
Maarja, osta üks pakk Malpsi, sinult
nad ei küsi passi .
Persse, küll on alles kange siider ,
kammis täitsa sassi!
Wimberg on jätnud oma luulest välja metafoorid ja allegoorilised tähendused ning tõlgendab kõike ümbritsevat just nii, nagu ta seda ise näeb. Ehk siis reaalselt, vahetult, tihtipeale süvenemata. Sellegipoolest ei saa öelda, nagu Wimbergi luule oleks pinnapealne. See on justkui omamoodi kroonika, mis täheldab üles kõikvõimalikud juhtumised siinsamas meie ümber. Wimbergi lugedes saab alati olla kindel – see mida sa näed, on ka see, mida sa saad. Olgu Wimberg nii lihtsakoeline kui tahes, on ta igal juhul tõeline ning seda ei saa paljude liialt üritavate ja punnitavate luuletajate ja kirjanike kohta öelda.