Ludwig van Beethoven (1)

Tartu Täiskasvanute Gümnaasium
Ludwig van Beethoven (1770-1827)
Tartu, 2006
Beethoveni elu
Ludwig van Beethoven sündis 16. detsembril 1770. aastal Bonnis, Kölni ligidal. Tema kaunis lapsepõlves puudus perekondlik soojus. Juba algusest peale avanes elu tema ees kurva ja jõhkra võitlusena. Noorust morjendasid ka kitsikus, leivamured ja ülesanded, milleks ta veel küps polnud. Kooliaastad andsid väikesele poisile üpris vähe, keskharidust tal ei õnnestunud saada, kuid hiljem hakkas end ise harima , seda eelkõige muusikavallas. Isa soovis Ludwigist teha "imelast", teist Mozarti, lootes sedasi leida väljapääsu materiaalsest kitsikusest. Üheteistkümneaastaselt mängis Beethoven juba teatriorkestris, aasta hiljem oli organist. Nooruk tutvus Mozarti loominguga ning läks Viini, Mozarti juurde, sooviga olla tema õpilane.1787. aastal suri ema tiisikusse ning juhtum tõi Beethoveni tagasi Bonni. See periood pani ka poisi enda tervise proovile ränkades katsumustes. Pärast ema surma sai Ludwigist perekonnapea, kelle hooleks jäi kahe venna kasvatamine , kuna joodikust isa ei saanud oma vanemakohustustega hakkama. Mõned aastad hiljem asus Beethoven elama Viini, kus tema kuulmine hakkas järk-järgult halvenema kuni täieliku kurtuseni välja. Ehkki mees tundis end Viinis üksiku ja õnnetuna, oli ta oma unistustes kogu aeg kirglikult armunud, seda puhtalt, tõeliselt ja pühalikult. Ta elas õnnetu armastuse pärast, mida tundis Giulietta Guicciardi vastu, läbi ahastava kriisi, olles isegi valmis endalt elu võtma. Beethoveni tugev loomus otsustas aga saatust trotsida ja eluga edasi minna. 1806. aastal kihlus ta Therese von Brunswickiga. Õnn kestis küll vaid kolm aastat, kuid see oli ühtlasi ka aeg, mil Beethoveni loometöö kandis kõige täiuslikumat vilja. Teda saatis kuulsus. Tema hinge aga võimutunne, jõud ja rõõm oma jõust, vajadus seda tarvitada. Hiilgeajale järgnes kõige kurvem ja viletsam järk Beethoveni elus. Enesessetõmbubuna ja kõigist eraldatuna leidis ta lohutust vaid looduses. Teda piinasid rahamured ja mure oma hooldusõiguste säilitamiseks tiisikusse surnud venna poja üle. Erimeelsused Beethoveni ja vennapoja vahel tipnesid poisi enesetapukatsega, millest suur klassik aga enam toibuda ei suutnud. Lisaks sellele, et ta seisund niigi kehv juba oli, haigestus ta kopsupõletikku. ning suri 26. märtsil 1827.
Beethoveni looming
Noorusaastad
Oma noorusaja teostes rajas Beethoven oma loomingulise maailmavaate aluse, proovides jõudu mitmesugustes zhanrides. Looming keskendub lauludele, klaverikontserditele, sonaatidele, variatsioonidele. Esimene tuntud heliteos pärineb aastast 1782, milleks oli klaverivariatsioonid Dressleri valsi teemale. Noore helilooja sonaadivormilist muusikat iseloomustavad ootamatud üleminekud, valguse ja varju mäng, julgus ja vastandlikkus. Suurimateks noorusajal loodud teosteks võib pidada kaht keisrikantaati", leinakantaat ja kroonimiskantaat. Kahtlemata kujutasid Beethoveni loomingu algusaastad endast tähelepanuväärset nähtust 18. sajandi lõpu saksa muusikas.
1793-1802
Aastail 1795-1802 kirjutas Beethoven 20 sonaati ja 13 klaverivariatsioonide tsüklit, 3 klaverikontserti, ühe rondo ja 2 romanssi, 2 sümfooniat, balleti "Prometheus", 43 tantsu, 40 erisugust ansamblit , umbes kakskümmend laulu ning oratooriumi "Kristus Õlimäel". Neis teostes heliseb südamliku tooni kõrval juba hingestatud toon. Tõsisema iseloomu loob instrumentaalmuusikale antud dramaatiline väljendusjõud, mis arendab huumori muusikas irooniani ja muusika seeläbi täiesti uue ilme omandab. Kurtuse traagika väljendub heroilises ja ülevas "Pateetilises sonaadis" ning keerulisi hingeseisundeid ja meeleheidet kujutavas klaverisonaadis "Largo". Ometi lõppevad need üldise rahunemisega ning elujaatava optimismiga. Nooruslikku muretust kajastavad rõõmust särav septett ja Esimene sümfoonia. Ka armastus oli üheks rikkaks inspiratsiooniallikaks. Näiteks on G. Guicciardi'le pühendatud "Kuupaistesonaat", üks suure helilooja populaarseim heliteos üldse, juhindatud just armastusest. See jätab väga tervikliku mulje, on ääretult tundesügav ja harukordselt ilus. Kogu sonaat kujutab endast kirgliku tundmuse pidevat kasvamist, mis jõuab tõelise hingelise rajuni. Selles ajavahemikus arenesid välja uued loomingulised printsiibid , mis avaldusid alles järgmises perioodis.
1803-1805
1803.-1805. aastate teosed on tihedalt seotud Beethoveni üldise maailmavaatega, mis suuresti oli tingitud revolutsioonist ja poliitilistest sündmustest. Sellesse lühikesse ajavahemikku mahuvad Beethoveni pärlteosed - "Kreutzeri sonaat", "Eroica", klaverisonaadid "Aurora" ja "Appassionata", ooper "Fidelio". Neis ärkab ellu ajavaim ja lõõtsuvad marud, neis on hoog, energia ja ülistus.
"Eroica" avab uue ajastu 19. sajandi sümfoonilises muusikas. Helitöö ületab tolle ajani tuntud sümfooniaid nii ome mõõtmete kui ka teemade hulga, episoodide mitmekesisuse, keeruliste seoste ning ideede suuruse poolest. See on teos, mis haarab mõtete ja tunnete, võimsate puhangute ja tahteimpulsside rikkusega. Kolmas sümfoonia oli juhindunud revolutsioonilisest sisust. Neljas sümfoonia on teos klassiku rõõmsast eluperioodist, mille näiliste õrnade fantaasiate all on tunda jõudu, huumorit ja ootamatuid mõttevälgatusi. Oma kõige tugevamaks sonaadiks arvas Beethoven olevat aga Shakespeare 'i "Tormist" inspireeritud klassikaline tragöödia "Appassionata", milles oli kujutatud loodusjõudude vägevust ning inimese kõikvõimsat tahet.
1806-1809
Neil aastail kirjutas Viini klassik veel kolm sümfooniat, kolm kontserti, koorifantaasia ja avamängu " Coriolanus ". Oma ideelt on "Coriolanus" heroliline teos, kuid ei väljenda võidukaid meeleolusid, vaid kujutab haiglaselt mõranenud teadvuse tragöödiat. Sümfooniaid Neljandast kuni Kuuendani iseloomustab kergus, värskus, lihtsus, traaglilisuse ja detailide puudumine, idüllilisus, loomulikkus. Seitsmendas ja Kaheksandas sümfoonias on Beethoveni loomus avaldunud kõige enam. Need on täis rütme ja huumorit, lõbususe- ja joovastusehoogusid, kontraste, teravmeelsusi. See on nagu üleinimliku energia meeletu vallapääs, kui pole enam mõistuslikku vaoshoidvat sihti.
1810-1815
Järgnevast ajast on tuntumad teosed kammermuusikateos "Tõsine kvartett ", laul "Kannatuse rõõm", avamäng tragöödiale " Egmont ". Nende aastate teoseid võib käsitleda üleminekuastmena, milles sisaldub juba Beethoveni "hilise stiili" sugemeid. Muutunud oli tema ideede avaldumise vorm, olulisema koha omandas tema loomingu subjektiivne külg, heroilised impulsid muutusid rahulikumaks. Ent oma olemuselt jäi ta samaks tegelikkuse kunstnikuks, realistiks.
Viimased teosed
Viis viimast klaverisonaati on loodud aastail 1816-1822. Igaüks neist on äärmiselt individuaalne ja kaugel tolle aja tüüpilisest klassikalisest sonaadivormist. Enim kuulsust üldse tõid Beethovenile vabadussõja-aegsed juhuteosed, sümfoonia "Wellingtoni võit", sõjakas koorilaul "Saksamaa uuestisünd" ja isamaaline kantaat "Aurikas silmapilk". Kõige sügavamateks on peetud kitsikusaastatel kirjutatud kvartette ja sonaate, mis Beethovenile väga rängaks osutusid. Suures kurbusekuristikus võttis ta nõuks ülistada Rõõmu ja sellega kroonida üht oma suurteost, Üheksandat sümfooniat. See kujutab endast kokkuvõtet klassiku revolutsioonilisest kunstist, mis kehastab mitmesugustes vormides mässu ideed vabaduse ja rõõmu nimel. Aastail 1824-1826 kirjutas Beethoven viis kvartetti, mis on jäänud kõige keerulisemateks ja omapärasemateks. Need väljendavad helilooja hilist filosoofilist vaimulaadi. Iga viimane kvartett on ere jutustus tema sisemaailmast. Neis on palju reipaid ja elujaatavaid momente.
* * *
Kokku on Beethoven kirjutanud sümfooniaid, avamänge, muusikat lavateostele, tantse orkestrile, klaverikontserte, sonaate viiulile, klaverile, tshellole, klaverivariatsioone, teoseid mandoliinile, vokaalmuusikat ooperile, missadele, oratooriumitele, aariaid. Armastus, kannatus, tahtekindlus, masendus - ja uhkustunde tõusud ja mõõnad, sisemised tragöödiad - see kõik kajastub Beethoveni loomingus.
5