eelmise arvukust Troofiline tase iga järgmine toiduahela lüli Toiduahel ristikhein-rohutirts-rott-rästik-merikotkas Ökosüsteemides toimuvad muutused Ökoloogilise tasakaalu tingimustes võib ökosüsteem pikemat aega muutumatult eksisteerida. Sellises ökosüsteemis on iga populatsiooni arvukus püsiv. Populatsiooni, milles sündimus ja suremus on ajalises tasakaalus, nim stabiilseks populatsiooniks. Kuidas muutub ökoloogiline tasakaal? Ökoloogilist tasakaali võivad rikkuda nii biootilised kui ka abiootilised tegurid. Nende mõjul hakkab õhe või mitme populatsiooni arvukus kiiresti tõusma või langema. Kasvav populatsioon milles arvukus ajas suureneb, sündimus ületab suremuse. Kahanev populatsioon arvukus langeb, sest suremus ületab sündimuse. Põhjustajad: kliimategurite järsud muutused, paduvihm, põud, maavärin, erakordselt madal või kõrge temp, kiskjate ja parasiitide rohkus
Fütoplankton zooplankton konn - haug 6. Milles seisneb ökosüsteemi iseregulatsioon? Iga troofiline tase reguleerib eelmise arvukust. Seetõttu ei saa ühegi taseme organismide arv piiramatult kasvada. Nt. Zooplankton piirab fütoplanktoni arvukust ja kui suur osa taimestikust hävib, tekib ka neil toidupuudus ja ka nende arvukus hakkab vähenema. See võimaldab fütoplanktonil taas senisest edukamalt areneda. 7. Kuidas kujuneb ökoloogiline tasakaal? Iseregulatsioon toimub kõigi järjestikuste troofiliste tasemete vahel ja seetõttu püsib populatsiooni arvukus kindlates piirides ja kujuneb välja ökoloogiline tasakaal. 8. Kuna hundid murravad tihti ka koduloomi, siis püüavad inimesed nende arvukust jahipidamisega piirata. Põhjendage, miks on hundid looduses siiski vajalikud. Hundid murravad maha haigeid või vigaseid loomu ning piiravad näriliste ja sõraliste arvukust. 1.4 Ökosüsteemides toimuvad muutused 1
Eesti looduskeskkond Eesti floora: · Vetikad · Sammaltaimed · Sõnajalgtaimed · Paljasseemnetaimed · Õistaimed ja nende morfoloogia, enamlevinud liigid · Samblike ja seente morfoloogia ja enamlevinud liigid Fauna: · Lülijalgsete, kalade, roomajate, kahepaiksete, lindude ja imetajate morfoloogia, elupaigad, eluviisid, tegutsemisjäljed ning enamlevinud liigid · Jahilinnud, ulukid ja jahikorraldus · Kalastus ja vähipüük Maastikuvaldkonnad: · Põhja-Eesti · Lääne-Eesti · Vahe-Eesti · Ida-Eesti · Lõuna-Eesti · Nende maastikukomponendid ja rekreatsiooni ressursid. Mis on ökoloogia? · Loodus on vastastikuste sõltuvuste keerukas võrk · Inimene on selle võrgu üks osa · Ökoloogia tugineb aastatuhandete jooksul talletatud teadmistele selle võrgustiku erinevate osade ( taimede, loomade, seente) eluviisist. · Esimene definitsioon 1866.a. sakslaselt Hans Haeckel´ilt
4. Kuidas on ökotoop seotud biotsönoosiga? Mõlemad on elukooslused. 5. Koostage konkreetsetest liikidest toiduahel, mis koosneb tootjast ja kolmest tarbijast. FÜTOPLANKTON -> ZOOPLANKTON -> KOGER -> HAUG 6. Milles seisneb ökosüsteemi iseregulatsioon? Iseregulatsioon toimub kõigi järjestikuste troofiliste tasemete vahel. Seetõttu püsib populatsioonide arvukus kindlates piirides ja kujuneb välja ökoloogiline tasakaal. Kui populatsioonide arvukus püsib pikemat aega stabiilsena, siis nimetatakse sellist ökosüsteemi seisundit ökoloogiliseks tasakaaluks. 7. Kuidas kujuneb ökoloogiline tasakaal? Ökoloogiline tasakaal kujuneb populatsiooni stabiilsuse püsimisel. Seega on ökoloogiline tasakaal ökosüsteemis toimuva iseregulatsiooni tulemus. 8. Kuna hndid murravad tihti ka koduloomi, siis püüavad inimesed nende arvukust jahipidamisega piirata
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putuka
Kliimaks (F. Clements) koosluse või ökosüsteemide arengurea suhtelisel püsiv lõppjärk, kus suktsessiooni enam ei toimu, ehkki fluktuatsioonid ning klimaatilised ja evolutsioonilised muutused jätkuvad. Maismaaökosüsteemide kliimakseid iseloomustavad suhteliselt keerukas ruumiline struktuur, pindala kohta tuleva biomassi (ka energia) suur väärtus, produktiivsuse ja koguhingamise ligikaudne tasakaal ning kindlaks kujunenud mullaprofiil. 21. Populatsioon. Iseloomustus. Isendite juhulik, grupiline ja ühtlane paiknemine populatsioonis. Populatsioon asurkond, rühm ühe liigi isendeid, kes elavad koos samal ajal samas paigas. Funktsionaalsest aspektist on liigi eksisteerimise elementaarvorm, isendite rühm, mis suudab pidevalt muutuvais keskkonnatingimustes pikka aega (põlvkondade rea vältel) säilitada oma arvukust
K. seisneb mittepärilikes, reaktsiooninormi piires toimuvais muutustes, tagajärg on kohanemus. Kohastumine pöördumatu, evolutsiooniline adaptatsioon. K. seisneb organismi ehituse või talitluse pärilikes muutustes. K-se tagajärjel tekkinud ehituslikku ja talitluslikku iseärasust nimetatakse kohastumuseks. Ontogenees on organismi areng viljastumisest surmani või emasorganismist eraldumisest surmani. 15. Biogeotsönoos looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond. Biotsönoos ja biotoop on b-s aine- ja energiavahetuse kaudu vastastikuses funktsionaalses sõltuvuses. B. on ökosüsteemi erijuht, mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid. Ökosüsteem 1. (A. Tansley) funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine- ja energiaülekande)
anorgaanilisest loodusest läbi organismide tagasi anorgaanilisse loodusesse. Eristatakse kahte põhilist aineringet: suurt ja väikest. Biogeotsönoloogia teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. Biogeotsönoos (V.N. Sukatsev) looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond. Biotsönoos ja biotoop on b-s aine- ja energiavahetuse kaudu vastastikuses funktsionaalses sõltuvuses. B. on ökosüsteemi erijuht, mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid. Bioindikatsioon keskkonnaseisundi ja -olude muutumise iseloomustamine organismide bioindikaatorite ja
Kõik kommentaarid