puitkindlused. Need pidid olema kaitseks välisvaenlaste rünnakute või ka oma enda senjööri kallaletungide vastu. Vaesemad linlased, kes müüride vahele ära ei mahtunud, pidid elama eeslinnades, mis rünnakute ees kaitseta jäid. Linna südameks oli turuplats raekojaga ning sinna viisid kõik tähtsamad tänavad. Seal kaubeldi, pidutseti, seal nuheldi ning isegi hukati inimesi. Platsi serval oli püsti inimesi Jumalaga hoiatav suur rist. Linnaelu juhtis, eesotsas linnapeaga, raad ehk linnanõukogu, mille liikmeskond koosnes enamasti jõukatest kaupmeestest ning jagunes kaheks-pooled puhkasid ning teised valitsesid ja vastupidi. Nemad arutasid ning otsustasid kõik linnaelu puudutavad asjad- hoolitsesid heakorra eest, kirikute ning koolide eest, kaitsesid linna huve, tegelesid tähtsate lepingutega, suunasid ehitustöid jne. Suhtlesid ka teiste linnadega. Koosolekud toimusid raekojas.
· Tallinnast Tartu jõudis nüüd 6 tunniga 4. Linnastumine a) Seda soodustasid: · tööstuse kasv · sotsiaalne kihistumine · kapitalistlike suhete areng b) 19. saj. lõpul oli Eestis 12 linna umbes 180 tuhande elanikuga: · poole sajandiga oli linlaste arv kolmekordistunud · linnas elas iga viies elanik · kui varem domineerisid sakslased, siis nüüd eestlased c) 1877 linnaseadusega muudeti keskaegset linnavalitsemist: · linnavolikogu ja linnavalitsus eesotsas linnapeaga · valimistel varanduslik tsensus, mis tagas sakslaste võimulpüsimise d) kadakasakslased- saksastunud eestlased, kelleks olid jõukamad eestlased linnades: · nad näitasid end sakslastena, häbenedes oma päritolu.
See väljendub töötajate valmisolekus soovitada oma organisatsiooni ka teistele ja pühendada oma aega ning jõudu organisatsiooni edendamisele. · Sidususe saavutamine kommunikatsiooni loomine teenistuste vahel soodustab info kiiret levikut ja tõhusamat tööd, antud olukorras see tähendab, et teenistused ei eemaldu üksteistest ja nendel ei teki ebamäärast tunnet. PLAANI TEOSTAMINE Esimene võimalus probleemi lahendamiseks on linnapeaga läbirääkimine. Äkki linnapea ei saa antud olukorrast aru ja arvab, et kõik on korras. Kindlasti vestluse tulemus sõltub linnapeast ja sellest, kuidas teenistuse A juht situatsiooni kirjeldas. Teenistuse A juht ei saa rääkida ainult probleemist, kuid peab ka pakkuma probleemi lahenduse. Üks võimalikest lahendustest on ametijuhendite läbivaatamine ja ülesannete jaotamine. Selleks linnapea annab ülesande
käivad maksumaksjad linna lähisvaldades ja sinnna laekub % nende tulumaksust) Kohalikest maksudest laekub aga väga väike osa KOV eelarvesse: reklaamimaks, tänavate- ja teede sulgemise maks, paadi maks) EV on parlamentaarne riik, mistõttu ka KOV tasandil rakendatakse parlamentarismi põhimõtteid. Kõrgeim seadusandlik võim kuulub valla/linnavolikogule. Kõrgem täidesaatev võim kuulub valla/linnavalitsusele, eesotsas vallavanema või linnapeaga. Volikogu-valib ametisse vallavanema/linnapea ja kinnitab ametisse valla- või linnavalitsuse. Samuti kinnitab valla- või linnaeelarve. Seega volikogu on ülimuslik KOV täitevvõimu suhtes! KOV volikogude valijaskond- täiel määral ei kehti kodakondsuse põhimõte, kuna 1)Aktiivset valimisõigust omavad lisaks vähemalt 18. aastased mittekodanikud e välismaalased, kes on püsivalt selle omavalitsuse territooriumil elanud vähemalt 5 aastat (see on oluline Kirde-Eesti seisukohalt)
Maakondi nimetati kreisideks. 1) 1783 said kõik maakonna keskused linnaõigused. (Paldiski 1783, Võru 1784) kokku 12 linna. 2) Maanõunike kolleegiumid saadeti laiali. Kõik mõisnikud said võrdsed õigused ja mõisad luulutati nende pärusomandiks. 3) Linnades saadeti laiali raeg. Linnu hakkasid juhtima linnatuumad eesotsas linnapeaga. Linna kodanikud jagati jõukuse alusel uude kategooriasse. Kõik majaomanikud said kodanikuks. 6) kehtestati ühtne riiklik pearaha maks (talupoeg 70 kopkat, linnaelanik rubla 20 kopkat aastas) ja hakati korraldama hingeloenduselanike arvu teada saamiseks. 1784 suured pearaha rahutusedseoses uue korraldusega arvasid talupojad, et nad on mõisakoormistest vabanenud ja maksavad ainult riigimaksu.
ruumi. Raekoja ja kõrvalhoone ruumid täitsid periooditi mitmeid erinevaid funktsioone, sh renditi avaraid võlvkeldreid kohalikele kaupmeestele laoruumideks. 1877. aastal hakati Baltikumis rakendama vene linnaseadust, mille põhjal likvideeriti kitsa priviligeeritud ringkonna poolt moodustatud raad kui omavalitsusorgan ning 1878. aastal astus asemele linnakodanikest maksumaksjate poolt valitud linnaduuma ehk linnavolikogu. Volikogu valis linnavalitsuse eesotsas linnapeaga. Pärast linnavolikogu valimisi asus raekotta linnavalitsus oma ametkonnaga. Suurearvuline volikogu aga vajas kooskäimiseks avaramaid ruume ning pidas oma koosolekuid esiotsa poeglaste gümnaasiumi saalis. Energilise linnapea O. Brackmanni eestvõttel otsustati teha raekojale juurdeehitus. Eraalgatuse korras annetati ehituse tarvis 10 tuhat rubla, linn lisas 6 tuhat ning 27. juunil 1911. aastal pidas linnavolikogu esimese istungi uutes ruumides.
a) Seda soodustasid: · tööstuse kasv · sotsiaalne kihistumine · kapitalistlike suhete areng b) 19. saj. lõpul oli Eestis 12 linna umbes 180 tuhande elanikuga: · poole sajandiga oli linlaste arv kolmekordistunud · linnas elas iga viies elanik · kui varem domineerisid sakslased, siis nüüd eestlased c) 1877 linnaseadusega muudeti keskaegset linnavalitsemist: · linnavolikogu ja linnavalitsus eesotsas linnapeaga · valimistel varanduslik tsensus, mis tagas sakslaste võimulpüsimise d) kadakasakslased- saksastunud eestlased, kelleks olid jõukamad eestlased linnades: · nad näitasid end sakslastena, häbenedes oma päritolu. VAIMUELU EESTIS 19. SAJANDIL 1. Kaks kultuurisuunda
Keskaegse linna olulisemad tunnused: · linnaõigus · linnamüür Linnamüür püstitati kaitseks, aga kuna linn pidevalt suurenes, suurenes see kontsentriliselt (seestpoolt välja) kui vana müür jäi väikeseks, ehitati uus müür ja vana lammutati maha, linna ehitati järjest edasi. · linnaelanikud olid vabad feodaalkoormistest Järelikult ei pidanud linnaelanikud maksma teotööd, loonusrenti ega raharenti. · omavalitsus, eesotsas linnapeaga Linn valitses ennast ise. Linna valitses raad, mis koosnes kaupmeestest. Rae liige oldi terve elu. Raad valis ise enda seast linnapea. Linnavalitsuses osalemine oli auamet, ei saanud jätta ka oma tavatööd järelvalveta. · iseseisev kohtusüsteem Raad oli ka kohtuorgan. · omakaitse Linn oli kohustatud iseennast kaitsma. Linna käsitöölised ja kaupmehed pidid välja panema kaitsesalgad. Igale neile oli ka kindlaks määratud jupp linnamüüris, mida kaitsta.
-) Kõik peale eesti keele ja usuteaduse oli edaspidi vene keeles. -) Ülikool kaotas oma autonoomia ehk ei saanud enam ise midagi valida, vaid kõik määrati ametisse riigivõimu poolt. -) Gümaansiumi õpilased ja üliõpilased olid edaspidi mundris * 100'000 inimest vahetasid usku luterlusest vene õigeusku. * Kohtureformi tagajärjel käsitleti kõiki kohtualuseid võrdsetena. * Linnareformi tulemusena raad kadus ja asemele tuli linna tuuma, koos valitud linnapeaga. -) Linna tuumat sai valida iga majaomanik. * Rahvuslik liikumine jätkus, kuid kuna eelnevad juhid olid surnud, ära koolinud või tahaplaanile jäänud, siis uueks juhiks sai Harri Jansen, kes uskus, et venestusele vastu seismiseks tuleb sulanduda baltisakslastega. -) Harri Jansen andis välja saksa keelsed ajalehte die Heimat. * A. Grenzstein oli mees, kes uskus, et eestlastel kui väikerahval pole tuleviku ning seega tuleb liituda suure rahva kui Venemaaga.
Peale nende tähtsamaiks organiks ?rentei?. Politsei ja hariduse juhid määrati ajastu lõpul keskvõimu poolt. 1877 anti välja linnaseadus, 80-dail loodi politseikorraldus, vähendati adrakohtunikke. Seati ametisse õppekonna kuraator, rahvakoolide direktor ja inspektor, TÜ toodi vene keel. 1889 a. Reformiti kohtud. Linnad: igas linnas raad, millel oli valitsemise ja kohtupidamise õigus. Seadusega loodi linnavolikogu (gorodskaja duuma), mis valis linnavalitsuse eesotsas linnapeaga. Maapäevad: kogunesid 3- aasta tagant, kuid ka erakorralisteks istungiteks, pidas end seaduslikuks asutuseks. Avati kuberneri poolt, kuid ise pidi koheselt lahkuma, kuna istungil ei tohtinud viibida ükski Ameerika isik. Lahendasid kõiki kubermangu olulisi küsimusi. Valiti rüütelkonna pealik, maanõunike kolleegiumi liikmed, varem ka alamkohtu ja adrakohtunike liikmed. Asju arutati maakonniti. Istungite vaheajal tegutses rüütelkonna nõukogu. Liivimaal oli aadlikonvent,
kohtufunktsioone, ning koosnes reeglina bürgermeistritest ja raehärradest sündiku (õigusnõunik) eelistumisel. Magistraat jaotas linlaste vahel riigi- ja kohalikud maksud ning nõudis need sisse. Kuni 1866. aastani kehtis tsunftikord, kus käsitöölised ja kaupmehed olid gildides ning pidid järgima põhikirju. 1877 kehtestati linnaseadus. Vanad magistraadid jätkasid 1889. aastani kohtuorganina. Linnades tuli valida linnavolikogu ja moodustada linnavalitsus eesotsas linnapeaga. Linnaelanikud jaotati varandustsensuse alusel kolme kuuriasse (I- 10 000 rubla, II- 5000 rubla, III- 1000 rubla). Uued linnavalitsused hakkasid rohkem hoolitsema linna heakorra, arhitektuurilise üldilme ja kommunikatsioonide eest. Rajati gaasi-, elektri- ja telefonivõrke ning veevärke. Maa omavalitsus: Rüütelkondade maaomavalitsuse korraldus pärines 13. sajandist. Kõrgeim võimuorgan oli maapäev, millest võtsid osa kõik meessoost täiskasvanud
annaabi.ee 
