Liiklus kui õudusunenägu (0)

Liiklus kui õudusunenägu
Liiklusõnnetusi toimub maailmas ühe päeva vältel tohutult. Sellised juhtumid on paratamatud ja ei ole teada iial, kuna, kus või kuidas õnnetused aset leiavad. Olgu hukkunuid üks, kaks on see ikka kõigile väga raske. Isegi Eestis on olnud perioode , kus surnujuhtumeid ühel päeval on mitu, eriti talvekuudel. Inimesed, kes kuulevad õnnetustest uudistes, ei pööra sellele suurt tähelepanu, kuna tänapäeval tundub see tavaline, arvestades massilist transporti ja rahva elukiirust. Liiklusõnnetused on muutunud justkui igapäeva eluks meie ümber, põhjustades siis erineval viisil kahju. Paljud inimesed hoolivaid ainult iseendast ja nad ei taha, ei viitsi pöörata tähelepanu õnnetustele, mis niigi on sagedad. Minu arvates on see muidugi mõistetav, ei olegi võimalik elada kõigi elu, igaühele kaasa tunda, aga paraku inimesed ei pruugigi mõista, mida üks avarii võib põhjustada.
Kõik need inimesed, kes satuvad ränkadesse liiklusavariidesse, on sageli suures šokis ja segaduses, vigastustes ja piinlevad valude käes. Tunded, mis peades ringi rändavad ei anna endast algul üldsegi märku, mõistus on justkui võtmega kinni keeratud. Valitseb segadus , meeleheitlikus. Sellest hetkest sisenetakse raskesse ja väga valusasse õudusunenäkku, mis kulgeb edasi aeglaselt ja tunneterohkelt.
Õudusunenägu toob kaasa nägemusi vigastustest, hirmust, samuti ka surmast. Inimesi sureb isegi siis, kui nad on võtnud tarvitusele kõik auto turvameetmed ja neile on antud esmaabi. See aga on liiklusõnnetuse must stsenaarium ja enamik juhtumeid on leebemad . Paljude inimeste elu päästab siiski turvavöö ja on tähtis, see auto kõige olulisem kaitsevahend kinnitada, samuti tagaistmel. Just selline teguviis võib leida sulle uue eluukse, mis su koledast õudusunenäost eemale juhib. Iga üks sellest muidugi aru ei saa, olenemata sellest, et käivad reklaamid, ohutuskampaaniad, pidevad politseireidid. Teda ei huvita see ja kahjuks ei saa sellist inimest enam keegi teistmoodi mõtlema panna. Ma siiralt loodan, et tänu pidevatele reklaamidele kulub turvavöö kinnitamine sama moodi pähe, nagu oleks see igapäevane tegevus, mis oleks võrreldav näiteks käte pesemisega. Milleks lõpetada oma elutee , kui turvavöö võib sind päästa, saada suuri rahatrahve, mis elu raskeks muudavad, kohtuda õudusunenäoga, mis on kui luupainaja. Kui inimene sellest enne autosse istumist mõtleks, vähendaks see kindlasti liiklusavariide kahjustusi.
Samuti on tähtis õnnetuste puhul anda esmaabi, ka see võib osutuda kasulikuks kannatajale. Šokis oleva inimesega tuleb koguaeg rääkida ja püüda teda rahustada. Tuleb olla ise reaalsuses ja säilitada kainet mõistust, see on väga oluline, et mitte kannatajate olukorda piinavamaks muuta. Püüdes aidata abivajajat, osutad kindlasti suurema teene, kui lihtsalt pealt vaadates. Usu, iga heategu tuleb sinuni tagasi ja võid loota , et selliseid inimesi oleks maailmas rohkem.
Nii paratamatu kui see ka poleks, ei lõppe see hirmus õudusunenägu tavaliselt liiklusõnnetusega. Inimesed, kes on saanud šoki, kes on näinud oma kaaslasi suremas või olnud ise vigastatud , vajavad hoolitsust ja tunnet, et nad on siin maailmas olemas ja neid vajatakse. Inimestele tuleb selgeks teha nende elumõte. Elus annavad alla ainult nõrgad, ja igaüks suudab leida endas selle jõu, mis teda õudusunenäost üles äratab. Inimesed on küll erinevad, aga ma julgen kahelda, et liiklusõnnetusest tingitud kahjutekitavad vigastused hinge samaks jätavad. Hingesoppidesse takerdunud armid ei pruugi olla igal ühel sama valusad, kuid lootes, et inimesed siiski õpivad vigadest, muutub nende mõistus kui ka hing rohkem hoolivamaks nii enda , kui ka teiste suhtes.
Järku, mil püütakse saada üle kohutavatest piinadest, tuleb läbida taastustee. Sellega kaasnevad sageli öised luupainajad ja eemaletõmbuvus kaaslastest. Ja võib öelda, et see on kõige olulisem aeg, mil on inimesel vaja siirast tuge. Taastustee ei ole nii lihtne, kui see mis sa iga päev kooli minnes kõnnid. Aga sel unisel hommikul võiksid sa alati mõelda sellele, mis elu väärt on ja mis tähendab seda, kui elada õudusunenäoga või lõpetada see surmaga ühe väikese apsaka tõttu, mis on isegi lihtsam, kui käte pesemine.