50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 10 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-04-24
Kuupäev, millal dokument üles laeti
14 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
erki12
Õppematerjali autor
* * * Harilik vaher ja harilik lendorav Referaat * Tartu 2010 Sisukord · Sissejuhatus · Lendorav ja tema elupaik · Välimus ja kohastumused metsas · Toitumine · Paljunemine · Huvipakkunud faktid · Viited · Toiduahel · Harilik vaher ja tema elupaik · Välimus ja kohastumused · Kasvutingimused · Levimisviis · Huvipakkunud fakt · Viited Sissejuhatus Teemasid me ise valida ei saanud, aga ma arvan et ma oleksin valinud kindlasti ise ka lendorava. Aga ma ei arva, et ma vahtra oleks valinud.
LENDORAV Lendorav on näriliste seltsi, lendoravlaste sugukonda kuuluv pisiimetaja. Ta on Eesti faunas ainuke lendorava perekonna esindaja.] Lendorav on Eestis oma areaali läänepiiril, levilaks on Virumaa metsad. Lendorav on öise eluviisiga ning vajab ellu jäämiseks vanu metsi. Ta on Eestis I kategooria kaitsealune liik. Levila Lendorava areaal asub kogu Põhja-Euraasia sega- ja lehtmetsavööndis. Alates Lääne-Soomest ja Baltimaadest, läbi Siberi ja Vaikse ookeani rannikuni. Eestis on lendorav oma levila läänepiiril ning peamine levila jääb Virumaa keskosa rabasid ümbritsevatesse vanadesse metsadesse. Veel leidub teda isoleeritud asurkondadena Lõuna- Pärnumaal, Soomaal, Harju-- ja Raplamaal.
kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa on lühenenud. Looma tüvepikkus jääb vahemikku 13–20 cm, lamendunud saba on 9–14 cm pikkune. Lendorava kehamass jääb 95–175 g vahele (keskmiselt 130 g). Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8. 4 Foto 1. Lendorav lennus.
...............................................................................................7 Pojad ja pesitsemine.............................................................................................................................8 Lendorava kaitse...................................................................................................................................9 Sissejuhatus Referaat on koostatud selleks ,et rohkem lendoravast endast ja tema eluviisist teada. Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Ta on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa- ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde- ja Edela-Eestis. Nagu nimigi ütleb, on ta orava sarnane. Kõigile tuntud oravast on ta pisut väiksem. Karvavärvuse järgi pole aga orav ja lendorav üldse sarnased. Orav on tavaliselt ikka pruun, talvekarvas veidi hallikapoolne. Aga lendorav on aastaringi halli karva, täiskasvanud haava koore värvi
kasutatakse lennusena õhus planeerimisel. Liuglemisel tõmmatakse lennus sirgu jäsemete väljasirutamisega. Randmelt lähtub väike sirpjas luu või kõhr, mis toetab lennuse eesserva. Saba abil pidurdab loom hoogu puudele laskumisel. Eri liikidel ulatub lennu maksimaalne pikkus 30-60 meetrini. Lennusuunda saavad nad muuta saba ja lennuse asendit muutes. Enne tüvele laskumist pidurdab loom sabaga ja võtab vertikaalasendi, et maanduda kõigile jalgadele korraga. Niipea kui lendorav on puu külge haakunud, jookseb ta sedamaid ümber vaatamata tüve vastaspoolele. Niisugune käitumine päästab looma juhul, kui teda jälitab röövlind. Hambaid on lendoravatel sama palju kui oravatel. Koon on veidi ümaram, kõrvad lühemad, silmad aga palju suuremad kui oravatel; viimane omadus on seotud aktiivse tegevusega videvikus või öösel. Eeskäppadel on 4, tagakäppadel 5 varvast. Kõigil varvastel on tugevad,
Riisikad Tartu 2014 1 Taksonoomia Hõimkond: Kandseened Basidiomycota Klass:Eoslavaseened Hymenomycetes Selts: Pilvikulaadsed Russulales Sugukond: Pilvikulised Russulaceae Perekond: Riisikas, Lactarius Pers. (Kalamees, K. 2000. Eesti seenestik) 2 Perekond Riisikas, Lactarius Pers. Umbes 400 liiki, Eestis 57 Tuupilised sugisesed metsaseened Tuntud soogiseened Maitse valdavalt kibe Tihti sümbioosis puudega, moodustades mükoriisa 3 Kirjeldus Seenekübar nõgus, kuni lehtrikujuline Kübaral enamasti kontsentrilised ringid Seenejalg suurel osal nõgus Viljakehad piimmahlasoontega Erineva pikkusega eoslehekesed Membraanne voi intertsellulaarne pigment 4 Söögiseened Mõned riisikad toorelt söödavad, enamik mitte
Teise kaitsekategooria taime- ja loomaliigid Alice-Heleen Ainsalu Marija Panfilova Elis Heidemann Rauno Kaldma Teise kaitsekategooriasse kuuluvad liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel. Samuti kuuluvad siia liigid mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu. Teise kaitsekategooriasse kuulub 144 taime, 27 seene, 32 sambliku ja 59 loomaliiki. Hallhüljes (Halichoerus grypus) RIIK Loomad HÕIMKOND Keelikloomad KLASS Imetajad SELTS Kiskjalised ALAMSELTS - Loivalised SUGUKOND Hülglased PEREKOND Hallhüljes LIIK - Hallhüljes Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täisk
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid